_page-0001.jpg)
Igal kevadel Eesti kontserdisaale vaoshoitult vallutav nädala-pooleteise pikkune jada muusikasündmusi on justkui eesti muusika ümmargune tähtpäev, mil lühikeseks ajaks suundub kogu tähelepanu juubilarile ja väärikale tähistamisele, et aga peatselt naasta argireaalsusse, kus sünnipäevalast ümbritsenud eriline sära kustub. Eesti muusika päevad (EMP) pakuvad festivalimelu ja kontserdielamuste kõrval omajagu mõtteainest eesti nüüdismuusika olemuse ning positsiooni üle ka väljaspool festivali piire.
Mulle näib EMPi kontsertidel ja ka laiemalt kogetu põhjal, et kuulaja seisukohast võib eesti muusika jaotada – ühel võimalikul viisil – kaheks. Osa kuuldud uudisloomingust liigitub sellise alla, mis “paitab hinge” traditsioonilisemal moel ehk pakub kõlalist naudingut ja positiivseid emotsioone, on arusaadavama helikeele ja struktuuriga ning kirjutatud tavapärasematele koosseisudele. Tõenäoliselt on sellisel muusikal ka suurem šanss pärast festivali n-ö pinnale jääda. Teise ja ehk arvukamagi hulga teostega esindatud suuna iseloomustamiseks sobib hästi avakontserdi kavas olnud Iisraeli/Rootsi helilooja Dror Feileri veidi provokatiivse varjundiga mõtisklus festivalibukletis: “Nauding on vaid väike osa kuulamisest. Kunst on liiga tõsine asi, et piirata seda naudingu mõistega. Kui teos taandatakse peamiselt maitsele meeldivaks, aktiveerib see sama mehhanismi, mis paneb inimese valima auto või laua värvi või millist jäätist limpsida. [---] Neid [publikut] ei huvita muusika kuulamine ja tõe nägemine ning nad soovivad ainult hellitamist. Nii et palun: olge hellitatud. Aga mitte minu poolt.”
Jääb mulje, et mitmed eesti nüüdisheliloojad ei hellita kuulajaid tõesti ja kirjutavad küllaga säärast muusikat, millega tavalisel kontserdikülastajal on raskem suhestuda. Seepärast tabasin end korduvalt mõttelt, et mul tuleb kuulajana end ümber häälestada, mõtestades teistmoodi kontserdil käimise eesmärke ja püüdes olla mingil määral tabula rasa. Vaid oma kinnistunud ootustest lahti lastes ning heas mõttes helilooja nägemusega leppides ja kaasa tulles – vahel võiks ka helilooja kuulajale mõnes asjas vastu tulla – on võimalik leida ühine suhtlusruum. Sellised mõttemuutused on aga aeganõudvad ja keerulised protsessid ning tegelikult on raske uskuda, et näiteks mikrotonaalsusele keskenduvad või kõla parameetrit ennastunustavalt lahkavad teosed jõuavad lähiajal kontserdisaalidesse, et sinna püsima jäädagi.
Temaatiliselt oli festival esimest korda jagatud kaheks: “hing” Tallinnale ja “vaim” Tartule mõeldes. Selline valik on mõnes mõttes vägagi ambitsioonikas, on ju mindud väga keeruliste, mitmetähenduslike ja ka segaste mõistete juurde; võib isegi väita, et inimeste poolt kunstlikult eristatavate nähtuste kallale. Pealegi olevat filosoofias kirglikum vaidlus hinge üle juba ammu peetud, nagu võis kuulda Tartu Maarja kirikus peetud Meelis Friedenthali, Tõnno Joonuksi ja Märt-Matis Lille vestlusringist. Teisalt on nii eksistentsiaalsete kontseptsioonide üle arutlemine praeguses maailmas väga vajalik ning sellest vaatevinklist on teema ülesvõtmine tõesti tänuväärne. Et nende mõistete üle diskuteerimine paraku EMPi külastajale väga palju korda ei lähe, võis täheldada mainitud vestlusringi minu arvates lausa piinlikult väikesest kuulajaskonnast. Kohalolijaile sai aga osaks väga põnev ja rikastav vestlus.
Kontserdid ise olid teemaga seotud ebaühtlaselt. Mõne puhul oli side varjamatu, näiteks ansambel U: kontsert intrigeeriva pealkirjaga “21 grammi”, kus teoste vahele jagasid erinevast vaatenurgast mõtteid hingest ja selle lahkumisest kehast filosoof Roomet Jakapi, füüsik Martin Vällik ja surmauurija Karl Käsnapuu. Toredalt olid hinge ja hingamise teemaga ühitatud ka kahel järjestikusel õhtul toimunud Margo Kõlari kureeritud torupilliorkestri ülesastumine ja Tarmo Johannese soolokontsert, kus sõna said mõlema muusiku n-ö hingepillid. Need sobisid festivali raamidesse eriliselt hästi seetõttu, et kummalgi juhul oli tegu puhkpilliga, mille mängimine on otse seotud hingamisega. Mitmel kontserdil aga mingit tajutavat silda festivali teemaga ei tekkinud, kui just mitte arvesse võtta üldist arusaamist, et igal heliloojal, interpreedil ja teosel on oma hing. Kokkuvõttes võib öelda, et kõrvaltvaatajale ei tundunud hinge ja vaimu temaatika väga selgelt festivali fookuses olevat, aga kel oli soovi nendesse mõistetesse süveneda, sai mõtte liikuma küll.
Kõrghetkedeks kujunesid minu jaoks kolm kontserti, milles said kokku tõelise muusikaelamuse eelduslikud komponendid – pühendunud ja hingega mängivad interpreedid, kandva sõnumiga teosed, läbimõeldud kontseptsiooniga kava ning kõike eelnevat toetav kontserdipaik.
Sügava elamuse jättis ERSO kontsert läti dirigendi Normunds Šnē juhatusel, mille kava koosnes – erandina Lepo Sumera 6. sümfoonia – eesti ja läti naisheliloojate nüüdisloomingust. Kontserdi vaieldamatuks kulminatsiooniks kujunes Evelin Seppari klarnetikontserdi “Kraft” esiettekanne ERSO klarnetirühma kontsertmeistri Soo-Young Lee hiilgaval soleerimisel. Selle teose kasuks rääkis kõik: selge vorm, sisendusjõuline ja mitmekülgne solistipartii, meisterlik orkestrikäsitlus ning haaravalt kontrastsed osad, millesse oli orgaaniliselt põimitud teose inspiratsiooniks olnud Bachi muusika mõjutusi. Tervikliku ja küpse teose täispotentsiaali avas Lee tõeliselt endasse haarav mäng, mis oli ühtaegu puudutavalt habras ja jõuline ning interpreedi jäägitu kohalolekuga vapustav. Sellist iga rakuga muusikas olemist oleks igatsenud näha ka mõnel teisel kontserdil, kus mängiti küll tehniliselt väga hästi, aga kuidagi emotsioonitult, justkui tööülesannet täites; eriti jäi seda minu jaoks vajaka EMTA sinfonietta kontserdil. Huvipakkuv oli ka läti helilooja Santa Ratniece teos “Oreool”, mis kargete kõlavärvide, protsessuaalsuse ja sakraalsete elementidega tõi veenvalt esile teose idees peitunud mitmetähenduslikkuse.
Teiseks suurelamuseks oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ühiskontsert Tartu ülikooli aulas. Avaloona kõlanud Tauno Aintsi “Tuulele vastu ei saa” Heli Illipe sõnadele oli heakõlaline ja akvareljas, kauni lihtsusega looritatud tekstidele kohaselt õrn, poeetiline ja sügavalt läbitunnetatud. See tsükkel võiks kindlasti eesti kooride püsirepertuaari jõuda. Väga läks hinge Arvo Pärdi teos “L’abbe Agathon”, milles solist Yena Choi hõbedaselt helisev ja puhas, ent kindlalt kandev hääl lõi õhu lausa värelema. Toredaks kontrastiks kujunes Lepo Sumera humoorikas “Concerto per voci e strumenti”, milles oli mänglevust ja naudingut omavahel semantiliselt sidumata, ent kõla poolest sarnastest sõnadest. Kontserdi tegid iseäranis eriliseks aga kaks lisapala, mis olid pühendatud eesti muusikaajaloo tähtsatele sündmustele – Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäevale ja täpselt 50 aasta möödumisele Veljo Tormise “Raua needmise” esiettekandest samas paigas – TÜ aulas. Mõlemad, nii Tobiase “Varas” kui Tormise teos kõlasid esimest korda keelpilliorkestri saatega Rasmus Puuri seades. “Raua needmine” oli ühes Tõnu Kaljuste karismaatilise trummimänguga tõeliselt mõjus ja tuletas meelde, milliseid maailmakuulsaid kullaprooviga teoseid eesti koorimuusika sisaldab.
Kolmandaks on enim meeles kvarteti Oja/Krigul/Metsvahi/Sumera kontsert Arvo Pärdi keskuses. Lava täis kõikvõimalikke löökpille oli omaette vaatemäng, justkui oleks tegu mingit laadi laboratooriumiga, kus sünteesitakse ja luuakse kõrget kunsti. Eredaima mulje jättis Liina Sumera julge väljendusega uudisteos “La fontana malata”, mis andis väga hästi edasi Aldo Palazzeschi luuletuse psühhootilist meeleolu; kord ehmatav, kord soniv, kord plahvatusohtlikult pingeline ja meeleheitlik. Iris Oja sai nõudliku ja äärmuslikke emotsioone kandva teose esitusega imetlusväärselt hakkama. Omamoodi paeluv ja kohati lausa hingetuks tegev oli ka Helena Tulve “Sool”, mis kõneles süvakihte puudutades otse hingele millestki ürgsest, võimsast ja samas väga inimlikust.
Uudisteoseid esitlenud heliloojatest tõstaksin esile veel Arash Yazdani, kes intrigeerib publikut juba mitmendat aastat ja oli seekord esindatud kahe teosega. Juba esimene, avakontserdil kõlanud “Stromateis: Lessness” flöödile ja klarnetile tõmbas tähelepanu tugeva kontseptsiooni ja isikupärase helikeelega; sarnase mulje jättis Talvi Hundi esituses kõlanud “WinterWolf” kahele veerandtoonhäälestuses süntesaatorile. Tekkis tunne, et komponeerimine on olnud heliloojale põnev mängumaa, kus ta naudib katsetamist ja tõmbab tuhinaga teisedki kaasa. Võib vaielda selle üle, kas taolist muusikat saab liigitada kategooriasse “meeldiv”, aga igal juhul ei jäta see ükskõikseks. Hoopis teistsugune, aga väga sümpaatne ja ka selgelt omanäoline oli Märt-Matis Lille Dantest ajendatud mahe ja ebamaine “Un’aura dolce… soave vento” Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe nüansirikkas esituses, mille vaikne dünaamiline nivoo tegi iga heli veel erilisemaks.
Kui midagi veel hingele lõpetuseks soovida, siis võiks EMPil olla tasakaalu mõttes rohkem vokaalmuusikat, sest tänavusel festivalil oli instrumentaalteoseid ligi kümme korda rohkem. Jääme ootama, milliseks kujuneb järgmise aasta Eesti muusika nädal heade mõtete linnas Tartus.