_page-0001.jpg)
Visa hingega muusikafestival “Sound Plasma” (11.–12. XI) tervitas tänavu juba viiendat toimumisaastat. Olen sellele peavoolust kõrvale jäävaid muusikalisi hoovusi uudistavale helisündmusele sattunud paaril aastal varemgi. End varem mikrotonaalse muusika festivalina välja pakkunud sündmust esitleti nüüd targu alternatiivsetesse intonatsioonidesse süvenejana. Kuigi kuuldelis-praktilises mõttes ajab “Sound Plasma” ja selle keskmes olev Tallinna Uue Muusika Ansambel endiselt sama asja, on alternatiivsed intonatsioonid terminoloogilises mõttes parem ja ühtlasi avaram määratlus kui mikrotonaalsus, hõlmates potentsiaalselt ka erinevate maade ja rahvaste muusikalisi süsteeme, mis sageli kuuluvad pigem suuliselt edasi antava kultuuripärandi hulka ja lähtuvad naturaalhäälestusest. Mikrotonaalsuse mõiste seevastu ajendab mõtlema lääne muusika võrdhäälestuses fikseeritud ühe tooni kui teatud “laiusega” helikõrguste riba peale, mida siis puht tehniliselt ja ratsionaalselt väiksemateks (võrdseteks) kildudeks või kihtideks lõhestama asutakse, ning mis ei pruugi kokku langeda naturaalse, tempereerimata häälestusega.
Kuigi kuulmismeelt ennast ei saa “tempereerida”, on meie kuulamisharjumused kohanenud võrdhäälestussüsteemis loodud muusika ja muusikaõpetusega, seepärast suundusin festivali kontsertidele teatud aukartusega, peljates, et need kuulamisharjumused takistavad mul pakutavat alternatiivselt intoneeritud muusikat täiel määral nautida. Kontserdikogemused kord kinnitasid seda eeldust, õnneks aga lükkasid selle vahel ka ümber.
Festivali avakontserdil, mille fookuses olid eelkõige ameerika helilooja Harry Partchi konstrueeritud instrumendid ja neile loodud teosed, tutvustas Trio Scordatura Amsterdamist esmalt ebavõrdselt 43-ks helikõrguseks jaotatud oktavil põhinevat klahvpilli chromelodeon’i. Tollel mängitavat 43-heli-redelit kuulates nentisin endamisi, et see kõlas minu jaoks igati loomulikult ja meeldivalt ega tekitanud assotsiatsioone “mustalt” mängitud või “häälest ära” nootidega. Järgnenud kontserdil, kus mainitud oktavi sisse mahtuvat 43 helikõrgust polnud enam kõrvuti reastatud ja mängitud, vaid kõlasid osana komponeeritud teostest, tõdesin samuti, et mu taju ei kippunud kuuldud helisid “ebapuhtaiks” ristima, aga teisalt polnud mu muljed jäägitult positiivsed. Tajusin kuuldut pigem neutraalselt uudsena. Usutavasti võinuksin kuuldust rohkem rõõmu tunda ja seda enam väärtustada osata, kui oleksin saanud eelnevalt oma kõrva naturaal- või alternatiivhäälestuses muusikaga harjutada.
Ei tea, kas tänu erinevalt organiseeritud helikõrgus- ja häälestussüsteemi(de)le või pigem teostele endile pakkus “Sound Plasma” teise festivalipäeva esimene kontsert Tallinna Uue Muusika Ansambli esituses rohkem kuulamisrõõmu. Võibolla oli asi hoopis selles, et kavas olid erinevate autorite teosed ning kõrv (aju?) nautis vaheldusrikkust ja muusikaliste väljendusvahendite paljusust.
Õhtu teine pool, mille sisustas Viinis tegutsev trio Dsilton, sisaldas trio liikmete Georg Vogeli ja David Dornigi 31-tooni muusikat. Mõlemad mängisid instrumente, millel oktav oli jaotatud 31-ks helikõrguseks, Georg Vogel mängis 31-tooni klahvpilli claviton’i ja David Dornig vastavalt seadistatud kitarri, kolmanda liikme Valentin Duiti esituses kuulus triosse trummikomplekt. Stilistiliselt võis Dsiltoni mängitud muusikat julgesti jazziks nimetada, selles oli oma osa nii komponeeritud kui improviseeritud lõikudel. Esimest teost kuulates ja oma kuulamiskogemust kõrvalt jälgides märkasin peagi, et olen täiesti “unustanud” selle muusika mikrotonaalsuse, samahästi võinuks parajasti kõlada tempereeritud pillidel esitatav jazz. Teise teose alguses tajusin selgelt, et kuni esitati komponeeritud teemat, tajusin selle kõla veidra ja “ujuvana”, aga niipea, kui asuti sel teemal improviseeritud soolosid mängima, hakkas too “ujuvuse” taju jällegi tahaplaanile nihkuma ja kuuldu nii-öelda normaliseerus minu jaoks teatud määral, jäädes siiski kerget võõristust tekitavaks, umbes samal moel nagu Indoneesia gamelan-muusika eurooplase kõrvadele tundub.
Tollelt kontserdilt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas antud muusikute helikeel improviseerides tõstis toda spetsiifilist 31-toonilisust vähem esile kui samade heliloojate poolt komponeeritud osad vastavatest teostest, või on kuulaja kõrv siiski sedavõrd kohanemisvõimeline, et unustab kontserdi edenedes niisugused nüansid, mida võrdtempereeritud häälestusega muusikat igapäevaselt kuulates pigem harjumatuks ja võõristust tekitavaks tuleks pidada.
Kokkuvõtteks jääb üle soovida, et võimalus oma kuulamisharjumusi avardada ning kõikvõimalikes alternatiivsetes häälestustes ning intonatsioonides muusikat kuulata säilib ja kasvab nii “Sound Plasma” festivali raames kui muus muusikaelus.