top of page

Eraõiguslikud kontserdikorraldajad – muusikamaastiku rikastajad


Toivo Tuberiku kontserdifirma Uus Muusika kontsert: kammerorkester ME104, dirigent Valle-Rasmus Roots ja solist Lätist - Andrejs Osokins.

Kas erakorraldajad annavad muusikamaastikule midagi olulist juurde või koormavad vaid rahastajaid taotlustega? Eesti Kultuuri Koja muusika töörühm on võtnud üheks vaatlusaluseks teemaks just erakontserdikorraldajate rõõmud ja mured. Selleks, et teemat laiemalt lahata, palusin polemiseerima Pille Lille, Toivo Tuberiku, Diana Liivi, Heili Vaus-Tamme ja Maili Sildose.

24. mail kell 16 toimub ka Eesti Kultuuri Koja virtuaalne ümarlaud sellel teemal, kuhu kõik huvilised on oodatud. Täpsema info leiab Kultuuri Koja kodulehel https://kultuurikoda.eu/

Pille Lill.

Millised on erakontserdikorraldajate rõõmud ja mured?

Pille Lill: Rõõm on koostöö erinevate muusikutega, kellega on võimalus saada lähemalt tuttavaks ja sõpradeks. Nad on üliandekad inimesed ja kui sul on võimalus nende anderikkust publikule näidata ning reklaamides tuua nende nimed esile, on see suur edasiminek kõigile. Väljapaistvatest viiuldajatest, tšellistidest jne tänavapildis reklaame ei näe ja nende nimede tuntuks tegemine võtab aastaid. Mõned nimed tekivad ka üleöö või saavad väga kiirelt tuntuks. Näiteks Jassi Zahharov, kes tegi muusikalides suuri rolle ja selle kaudu sai temast tuntud nimi muusikataevas. Kontserdikorraldajana on mu üks eesmärk hoida muusikuid pidevalt töös. Neile on ikkagi kõige olulisem, et pakutakse kontserte. Aastatega näed rõõme rohkem ja saad korraldamisest enam rahuldust. Mureks on rahastus ja rahade hiline laekumine. Suure mastaabiga festivali või gala korraldamisel on kahtlemata rahastus kõige olulisem.

Toivo Tuberik: Ma tegutsen peale Eesti ka Lätis ja Leedus ning natuke mujalgi. Kõige suurem rõõm on Eestis sellest, et toetuste süsteem töötab väga hästi. See on operatiivne ja meil on asjaajamine paigas ning me saame korraldada suhteliselt operatiivse rahastusega kontserte üle vabariigi. Võrdluseks saan tuua, et Lätis ja Leedus on väga bürokraatlik eelarveline süsteem ja seal liiguvad rahad aeglaselt. Meie elame digiriigis ja raha taotlemine käib lihtsalt. Mure on selles, et bürokraatiat on küll vähe, aga erakorraldajatele jaotatakse vähe raha. Minu hinnangul on riigil raha muusika toetamiseks piisavalt, aga see jaguneb ebaühtlaselt. Eesti turg on väike ja suurem osa jaotatavast rahast läheb suurtele organisatsioonidele. Toon võrdluse majandusest – näiteks elektri jaotamisel on võrgud ja tootmine lahutatud, muusika vallas on aga sotsialism endiselt säilinud, sest majad ja tootmine on sisuliselt ühtedes kätes. Tegelikult võiksid erakorraldajad teha oluliselt rohkem ja suuremaid kontserte mistahes koosseisudega, aga meid kammitsevad suured üürid ja ebavõrdsus ressursside jaotamisel. Know-how’d meil on, kuid ressursid on mujal.

Diana Liiv: Minul on kogu asjale vaade kolme kontserdisarja lõikes: mõisakontserdid, linnakontserdid Tallinnas ja valdkondade vaheline HELIjaKEEL. Iga sarja vaates on pilk veidi erinev. Minul ei ole suurte organisatsioonidega lähedast kokkupuudet olnud, aga me ajame kõik tegelikult ühte asja ja tegutseda võiksid nii riiklikud kui ka erakorraldajad. Vahe on rahastuses ja selles, et suured organisatsioonid peavad olema konservatiivsemad ning võrdse konkurentsi pakkujad. Väikesed tegijad võivad toimetada enda maitse järgi.

Kontsert ”HELIjaKEEL” – Ardo Ran Varres. Vasakult kolmas esinejate hulgas Diana Liiv.

Heili Vaus-Tamm: Erakorraldaja organisatsioon areneb koos publikuga ja ei jää kunagi ajale jalgu. Erakorraldajad on väga paindlikud ja selleks, et üldse ellu jääda, peab jälgima olukorda turul, kohanema sellega ja pakkuma selliseid üritusi, mida ühiskonnas just parasjagu vaja on. Loomulikult peab erakorraldaja olema publikust n-ö üks samm ees, sest me peame millegagi publiku huvi äratama ja tähelepanu köitma. Minu meelest ongi kõik see kõige suurem rõõm. Olen töötanud ka suurtes organisatsioonides ja näinud, et muudatused võtavad seal aega aastaid, mis on ka õige, sest üritusi peab planeerima pikalt ette. See teeb samas programmiloome kohmakamaks ja võtab ära võimaluse värskeid ideid kiiresti teoks teha.

Mure on eelkõige finantsiline ebakindlus. Vähemalt minu pisike MTÜ ja OÜ saavad tegutseda toetuste najal ja ka piletitulul on oma osa, aga toetused saabuvad sageli paar päeva enne sündmust ja korraldamise risk on suur. Selline olukord teeb korraldaja olemise närviliseks ja lisab pinget. Erakorraldajana näen palju kasutamata ressurssi. Muidugi on oluline, et suured kontserdisaalid oleksid publikut täis ja sinna on suunatud organiseeritud taustatöö, aga ma tooksin vastukaaluna põhimõtte, et ka pisike kohake oma kümnepealise publikuga loeb. Mina olen suurt potentsiaali leidnud kogukondlikest suhetest, mis tekivad just erakorraldajana. Suurtel ettevõtetel ei ole selleks aega ja nad peavad vaatama publikunumbreid, mis ju ongi mõistlik. Nad ei saa katsetada ja uurida, võtta riske. All-in-one korraldaja teab kõiki nüansse, sest ta on korraldaja, autojuht, interpreet jne. Suurt rolli mängib koostegemise tunne. Muidugi võiks interpreet olla puutumatu, kes ainult esineb ega muretse millegi pärast, aga samas on omad plussid ka koostegemisel, kus luuakse suhteid ja jagatakse vastutust. Nii tekib potentsiaalne kunstiline jõud, kuid suurtes organisatsioonides ei saa kastist välja mõelda ja oma rollist välja astuda.

Mail Sildos: Erakorraldajate paindlikkus on tohutu rikkus, mida nad pakuvad lisaks suurtele ja riiklike korraldajate kontsertidele. Samas on nad kõige haavatavamad, kuna enamasti on korraldaja ka ise muusik ning esineb kontsertidel, mis võtab suure osa ajast. Paraku on meie rahalised võimalused nii kasinad, et lisaks saab võtta tööle heal juhul üks-kaks inimest, sedagi osalise tööajaga ja minimaalse palgaga. Aga töö peab käima pidevalt ja pikalt ette planeeritult, et midagi üldse toimuks.

Mail Sildos esinejate Momir Novakovici ja Henri Ziboga Anija mõisas.

Vastustest käis palju läbi rahastuse ebavõrdsus. Kas ja kuidas senist rahastussüsteemi saaks muuta? Millised on ideed ja ettepanekud?

Mail Sildos: Erakorraldajate suurim murekoht on see, et neid ministeeriumis keegi ei kuula ning nad ei saa osaleda toetuste jagamise põhimõtete aruteludel ja komisjonides. Samas on ministeerium kõige olulisem toetaja, selleta on kontserdikorraldus Eestis võimatu. Me ei soovi, et ministeerium rahastaks kõiki ettevõtmisi, siis me oleksime ju riiklikud. Vaja on stabiilsust ja pikaajalist vaadet, et garanteerida vähemalt töötajate palgafond aasta ringi. Ministeerium suhtleb ainult katusorganisatsioonidega, kus kedagi erakorraldajate probleemid ei huvita. Samuti on vaja lahutada ministeeriumi programmis erakorraldajad ja kollektiivid, mis kunagi täiesti meie soovide vastaselt kokku pandi. Rahasumma selles programmis on seisnud pea samas suurusjärgus vaat et kümme aastat, arvestamata pidevalt juurde tulevaid uusi ja häid korraldajaid (mis näitab suurt vajadust nende järele) ning elukalliduse või palkade tõusu riigis. Siia lisandub regionaalne mõõde ehk kontsertide viimine võimalikult laialt üle Eesti, mis on jutu järgi üks ministeeriumi prioriteete, aga mis pole sentigi toetust suurendanud. Samas tõusevad sellega oluliselt korralduse kulud honoraride ja reklaami, samuti seoses väga palju tõusnud transpordi hindadega.

Heili Vaus-Tamm: Minu arvates võiksid rahastajad ja fondid usaldada rohkem era- ja uusi kontserdikorraldajaid seetõttu, et see muudab muusikamaastiku värvikamaks, avatumaks, paneb kiiremini uutele ideedele reageerima. Suurtes organisatsioonides on oma käekiri, akadeemilisus ja teatav alalhoidlikkus ning mustrid, mida mööda minnakse. Ka on neil välja kujunenud orkestrid ja artistide palett. Julgus eksida, katsetada ja riskida võiks olla muusikamaastikul oluliselt suuremalt esil.

Heili Vaus-Tamm.

Pille Lill: Praegu on regionaalselt kurb pilt. Kontserte justkui toimub, aga väikestes kohtades jõuab publik kontsertidele suhteliselt vähe. Nii nagu Heili ütles, on ka kümnepealine publik hea tulemus ja nende seas on tihti ka mõni laps, kes võib saada kontserdilt muusikaarmastuse kogu eluks. Meil on üle kolmesaja kultuuri- ja rahvamaja pluss mõisad, kuhu suured kontserdiorganisatsioonid eriti ei satu, sest nemad tegutsevad tõmbekeskustes. Praegu puudub riigil plaan, kuidas Eestit regionaalselt mitmekülgse kontserditegevusega katta ja selles võikski erakorraldajaid rakendada.

Toivo Tuberik: Mina vean helikunsti sihtkapitali rahastusel ettevõtmist “Muusika Eestimaale”. Selle tingimus on, et kontserdid ei toimuks suurtes linnades, kus on Eesti Kontserdi kontserdipaigad. See on väikelinnade ja külade jaoks välja töötatud meede.

Toivo Tuberik.

Kas praegune regionaalne olukord ja ümberkorraldus, kus raha kokkuhoiu mõttes liidetakse väiksemates kohtades koole, kultuurimaju jne, on kuidagi mõjutanud ka teie tööd?

Toivo Tuberik: Kuna ma vean kontserdisarja üksi, siis näen kultuurivõrgustiku muutumist. Ühele juhile antakse mitu kultuurimaja koordineerida, moodustatakse valla kultuurikeskus ja sinna võetakse tööle kõrgemapalgalised inimesed, aga kas nende oskused on sellest suuremad, seda näitab aeg.

Pille Lill: Tundub, et väikestele kohtadele enam praktiliselt raha ei jätku, sest tähelepanu koondub ühele suuremale, kus tegutseb juht.

Toivo Tuberik: See on marginaliseerumine ja selline tendents on kogu riigis. Osades kohtades on sellega ka paremini hakkama saadud. Positiivne näide on Aivar Mäe tegevus Põhja-Pärnumaa vallas, sest sealne kultuurielu on aktiveerunud. Aga on ka kurbi näiteid, kus kõik ei toimi kultuuri hoidmise hüvanguks ja siin saaksid erakorraldajad aidata ning teha suuremaid ja kallimaid projekte.

Diana Liiv: Minu arvates on oluline ka rahaline seis üle vaadata. Ma toon näite: kahes mõisakoolis on klaverid. Üks kool on restaureerinud suure raha eest vana klaveri, teine on saanud laenuks tiibklaveri. Tegelikult see laenuks saadud pill on palju parem instrument kui kalli raha eest restaureeritud klaver. See on hea näide ressursside ümberpaigutamisest – vaadata selge ja värske pilguga, mis on olemas ja mis on selle väärtus. Kui on suur vald ja seal toimuvad kultuuriliselt edumeelsed protsessid, aga selle varju jääb väiksema koha kultuurielu, siis sellised kohad kaovad. Suurtelt ega väikestelt ei peaks raha ära võtma, vaid ümber paigutama. Meil on ka kontserdisaale, kus ei ole klaverit, aga tegelikult pakutakse järelturul väga häid pille ja mõistliku hinnaga. Ja olgem ausad – klaveri olemasolu on kontserdi korraldusel sageli määrav.

Toivo Tuberik: See klaveri jutt on tegelikult väga oluline, sest pilli olemasolu määrab ära, milliseid kontserte me üldse teha saame. Kahjuks tean ka mina vähemalt kolme kontserdipaika, kus on renoveeritud klaverid, aga ükski pianist nendel mängida ei soovi ja võetakse tagaruumist vanem, aga parem, ning mängitakse sellel.

Heili Vaus-Tamm: Erakorraldajatena tahaksime jõuda piirkondlikult paljudesse kohtadesse, mis on katmata, ja et koolid käiksid kontsertidel. Lapsed käivad kontsertidel vähe, kuid meie noortest peavad kasvama haritud ja laia silmaringiga inimesed. Minu korraldatud õpilaskontserdid on saanud väga positiivset vastukaja.

Toivo Tuberik: Meie tegevusest või tegevusetusest sõltub ka, kui palju saavad interpreedid tööd. Ma olen töötanud praktiliselt kõikide Eesti muusikutega ja minu kontserditegevus on selline, et ma teen mitu kontserti ühe kavaga. See on muusikule stiimul, sest ta ei pea õppima kogu kava ainult üheks kontserdiks. Sellest, kui palju on Eestis kohti, mis on võimelised kontserte vastu võtma, sõltub muusikute töö ja teenistus. On vaja uusi kohti ja uusi korraldajaid, kes leiavad värske pilguga uusi esinemispaiku ja loovad interpreetidele uusi võimalusi esineda.

Heili Vaus-Tamme korraldatud "Vaimse tervise sari". Robert ja Anti Jürjendal, kõneleb Jaan Aru.

Kas erakorraldajad ei võiks panna seljad kokku ja koos tegutseda? Kultuuri Koja muusika töörühmas on tekkinud idee luua erakorraldajate liit. Mida teie sellest arvate?

Pille Lill: Meid, erakorraldajaid, on Eestis 20–30 ringis. On suuremaid ja väiksemaid tegijaid ning miks mitte tuua nad kokku. Oleme arutanud, kas luua ühendus või liit. Praegu on selline tunne, et see võiks sündida liiduna. Liit ei hakkaks raha taotlema, vaid peaks tegelema erakorraldajate ja üldse laiemalt muusikavaldkonna küsimustega. Et toetada ja olla toetusgrupiks klassikalise ja džässmuusika küsimustes, mida ministeeriumi tasemel ei osata ehk märgata. Liidu loomise osas on mitu korda kohtutud. 24. mail toimuval virtuaalsel ümarlaual kaasame suurema hulga erakorraldajaid.

Miks on just nüüd seda liitu vaja? Millised on liidu eesmärgid? Toivo Tuberik: Sellise liidu oleks võinud ka varem luua, aga kui ta nüüd tuleb, on ka hästi. Üks kindel põhjus sellise liidu loomiseks on, et meie hääl oleks kosta ja näha ministeeriumi vastavates komisjonides ja meetmetes ning nende loomises. Meie hääl on vaja teha kuuldavaks.

Pille Lill: Loodava liidu esindaja saaks konkureerida erinevatesse ministeeriumi komisjonidesse ja aidata laiemalt kaasa Eesti muusikakultuuri arendamisele: kutsuda arutelule ka suured tegijad, erinevad funktsionäärid, rahvamajade ühingu esindajad jt. Erategijatena on meie jõud ja hääl palju väiksem kui liiduna. Liit saaks üles võtta kõik varem jutuks olnud probleemid. Kohaliku muusika taseme hoidmiseks on erakontserdikorraldajad ainuke võimalus. Meie tipud peavad olema terves Eestis nähtavad.

Comments


bottom of page