Eesti muusika päevade päevik

EMPi avakontsert ERSOga.

Eesti muusika päevade lainele häälestumine algas minu jaoks sel aastal Eesti nüüdismuusika keskuse uue üritustesarja “SEEDS” avakontserdil, millele järgnenud vestlusringi üheks võtmeteemaks oli nüüdismuusikaga tegelemise võimaluste laiendamine. Otsiti vastust küsimustele, kuidas tõmmata kaasa nüüdismuusika tegevustesse õppureid, kuidas tagada, et nüüdismuusika kontsertidel oleks publikut.

25. aprill

Vaatepilt Eesti heliloojate liidu 100 aasta juubelile pühendatud EMPi avakontserdil pilgeni täis Estonia kontserdisaalis Ukraina hümni helides õlg õla vastu seisvast igas vanuses publikust tekitas tunde, et niipea ei ole veel kontserdisaalide tühjaks jäämist karta. Meil on tunnustust väärt heliloojaid – LHV uue heliloomingu Au-tasu pälvis seekord Rasmus Puur ning esmakordselt välja antud innovatsiooni eripreemia, mille pälvis Marianna Liik teosega “Maa-alused”.

ERSOt juhatas mitmekülgne saksa dirigent Michael Wendeberg. Kontsert algas Eesti esimese, Artur Lemba 1. sümfoonia ettekandega. Sel minoorsel sümfoonial on sama omadus, mis Mozarti 40-ndal – ta ei taha minoorselt kõlada, kisub kogu aeg optimistlikuks ja helgeks. Meil on praegu vaja seda helgust, julgust unistada ja loota. Helgemas võtmes kulges ka Rasmus Puuri “Kust sa kord tulid, sinna kord lähed”. Kuigi heledad ja haprad kooskõlad pugesid aeg-ajalt veidi hämarama materjali varju, jäi teosest tervikuna ikkagi päikseline mulje. 

Tõsisem mõtisklus tuli tagasi kontserdi teises pooles Märt-Matis Lille “Epiloogi” pikkades madalalt ähvardavates helides. See teos läks attacca üle katkendile Lepo Sumera balletist “Sisalik”. Vaatamata tugevale kontrastile Lille loo aeglase kulgemise ja Sumera hüpnootiliselt mõjuva pidurdamatu tantsu vahel, toimis see muusikaline kooslus veenva tervikuna.

Lõplikult purustas optimismi ja kõikvõimalikkuse mulli Tatjana Kozlova-Johannese “Valgus siseneb läbi prao”. Selles otsekui eksisteeris samaaegselt mitu ajaplaani – ühest küljest tõi helitöö oma raskepärasuse ja süngusega mõttesse tänapäeva olemise talumatust, aga miski viis mõtteid ka igavikulisele, mis on kuskil sügavamal varjul. Seda igavest püüdiski teos aegamisi välja valgustada. Kontserdi lõpetas Tambergi “Avafanfaarid”, mis maandas Kozlova-Johannese oopuse pinget. Olekski olnud raske lahkuda kontserdilt maailmavalu koormaga, mida Kozlova-Johannese lugu tundlikuma kuulaja õlgadele asetas.

Tatjana Kozlova-Johannes.

26. aprill

“Ema, Rein Rannap on siin!” kõlas vaimustatud hüüd Arvo Pärdi keskuse õhtuvalgusest üleujutatud fuajees. Minu muusikakauge kontserdikaaslane möönis, et Rannap ja Pärt on mõnele siinviibijale tõenäolised kava kõige tuttavamad heliloojad. Akadeemilisele nüüdismuusikale keskendunud kavades kohtab Rannapi nime harva, kuid kahtlemata teistsugusus rikastab ning avardab publikut.

Neli tundi kestnud kontserdimaraton algas Liis Jürgensi soolokavaga, millest suurema osa moodustasid varem kõlanud teosed. Tegelikult teeb see rõõmu – uudsust taga ajavas maailmas on tore, kui teos uuskasutust leiab. Sellelt kontserdilt jä mulle kõige enam kõrva Marianna Liigi aastatetagune teos “Miniatuur”, milles on nii sädelevat arpedžeerimist kõrges registris kui ka meditatiivseid meloodiakatkeid sametises bassiregistris. Nauditav oli ka Lauri Jõelehe “Stella matutina” tundlik kõlamaailm. Renessanslikud kadentsid mõjusid vabalt voolava, improvisatsioonilise materjali kontekstis suisa eksootiliselt. Kavas oli ka üks esiettekanne – Alo Põldmäe fantaasia “Sireenide hommik”, kus harfimängu kõrval imponeeris ka Jürgensi artistlik häälekasutus. 

Järgmisena tulid lavale Monika Mattiesen oma flöötide arsenaliga ja Michael Wendeberg, kes siin vahetas taktikepi mustade ja valgete klahvide vastu. Kõlama hakkas Toivo Tulevi uudisteos. Muusika oli emotsionaalne ja intensiivne, nõudes mõlemalt mängijalt kiirust ja virtuoossust. Tihedalt läbipõimunud faktuuris käis justkui teineteise, või ehk hoopis millegi tabamatu, tagaajamine. Galina Grigorjeva 25 aastat tagasi kirjutatud “Lament” altflöödile puudutas sügavalt, mõjudes kui tervendav ja jõudu taastav itk.

Kätte jõudis klaveriduo Kadri-Ann Sumera – Talvi Hunt järg. Nad kõlasid laval tervikliku organismina, näidates üles täiuslikku sünkroonsust, mis oli eriti selgelt tajutav Lepo Sumera “Kümne kaanoni” pöörastes heliredelikeerutustes, aga ka Madli Marje Gildemanni kõnekate pausidega laetud “Ürgmetsa ulmas”. Nende kahe teose puhul võlus mind ka kahe üksteisest eemale paigutatud klaveri kogu ruumi täitev stereopanoraam. Oli isegi kahju, kui järgnevaks lükati klaverid tihedalt teineteise kaissu. Arvan, et nii Kuldar Singi metsikult pulbitsev “Neli kompositsiooni” kui ka Rein Rannapi energiat ja elujõudu täis “Elaan” oleksid laiemast stereost võitnud.

Klaveriduo Talvi Hunt - Kadri-Ann Sumera ja Madli Marje Gildemann.

27. aprill

Nüüd EMTA imelise akustikaga suurde saali, kus astus üles EMTA sinfonietta (dirigent Toomas Vavilov). Kavas olid heliloomingu üliõpilaste väga eriilmelised teosed, iga töö manas esile ainulaadse kõlamaailma. Põnevamatena väärivad esiletõstmist Igor Jaćimovići ja Merilyn Jaeski helitööd.

Jaćimovići “Adriatic Fairytail” oli omapärane humoorikas kollaaž, kus kõrvuti saavad sundimatult eksisteerida keelpillikvarteti lüüriline koraal ja sõjakalt kõlav täiskoosseis. Seejuures vilistas Jaćimović nüüdismuusika mainstream’i stiilikaanonitele ja läks julgelt oma rada. Jaeski “Klaashelbed vaikuse äärel” lõi omaette paralleelreaalsuse, kus domineerisid hapralt klaasjad tämbrid heakõlalisuse piirimail balanseeriva harmoonia taustal. Akustilise materjali sisse oli vargsi poetatud eelsalvestatud morse kood, mis mõjus ootamatult orgaaniliselt, kõlades pigem kauge helletuse kui külma signaalina.

Üliõpilaste loomingut võiks EMPil kõlada rohkemgi kui vaid traditsiooniline sümfonieti projekt. Oma karjääri alles alustavate heliloojate looming vääriks tähelepanu juba praegu, et kindlasti oleks, kellega ka 10 või 20 aasta pärast EHLi juubelit pidada.

29. aprill

Vabamu oli kontserdipaigana mul veel avastamata. Võtnud ebakorrapärase kujuga saalis istet, vurasid akordionist Momir Novakovici selja tagant mööda Kaarli puiesteed bussid.

Kontserdi avanud Jug Markovici teos “Fleece Beats” sisaldas tervet arsenali eriilmelisi tremolo’sid ja trillereid, alates õhkõrnast, kus Novakovici sõrmede värelemine oli vaevumärgatav, lõpetades ülimalt intensiivsetega. Tatjana Kozlova-Johannese “Silmapiir, aimamisi” oli kui suure organismi aeglane hingamine, mida ilmestasid hillitsetud tuiklemised ja pikkamisi ilmuvad meloodialõigud. Napp ja aeglaselt arenev materjal pani kuulaja mõistatama, mis on see silmapiir, kuhu teos välja jõuab. Helitöö lõpuks jäi domineerima äärmuslik kõrge register, suubudes seejärel klapiklõbina mürasse. Aleksandr Žedeljovi uudisteos “1984” oli inspireeritud George Orwelli samanimelisest romaanist ning kõrvutas leinalikke intonatsioone šostakovitšiliku sarkasmiga, andes nii edasi romaanis valitsevat nurkasurutuse tunnet.

Przybylski “Asteroeidese” ajaks liitus Novakoviciga märkamatult veel neli akordionisti: Darius Gustaitis, David-Ovid Komlev, Darja Goldberg ja Renats Vanags (Novakovici akordioniklassi õpilased), tekitades judinateni meeldiva surround-efekti. Koosmäng oli läbitunnetatud ja veenev, luues väljaspool aega hõljumise illusiooni. Hoopis teist laadi ansamblimängu nõudis Mariliis Valkoneni “Kronostaas”. Intensiivsed mikrotonaalsed lahknevused viie pilli vahel, reichilik faasinihketehnika ja pulseeriv rütm panid kontserdile võimsa punkti. Kontsert jättis tervikuna suurepärase mulje: lisaks Novakovici enda virtuoossele mängule oli rõõm näha, et tema käe all sirgub väga võimekas akordionistide järelkasv.

Arditti kvartett ja Helena Tulve.

2. mai

Kaks päeva jäi vahele, nii et kõrvad olid nüüd värsked. Arditti kvartetti ongi hea kuulata “paastunud” kõrvadega, seda nauditavam on elamus.

Nina Šenki teos algas ühe heli lahku ja kokku voolamisega, kuid arenedes muutus faktuuride ja tehnikate poolest aina mitmekesisemaks: selles oli nii mikropolüfoonia õrna pitsi, nõelteravaid perkussiivseid helisid kui ka looritatud laulvust. See oli tõepoolest üks salapärane ja kaunis maailm liivateras. Helena Tulve 2004. aastal loodud “nec ros, nec pluvia ...” oli otsekui kuivuse antoloogia. Alguse sahinad, katkendlikkus, ülikõrge register ja vaikne dünaamika meenutas objektiivset, looduslikku kuivust. Klaasjad libisemised ja ämblikuvõrku meenutav faktuur muutsid kuivuse kummituslikuks. Teose lõpuks tundsin, et Tulve on kuivusest kõik viimse tilgani välja pigistanud.

Toivo Tulevi teoses “Neither This, Nor the Further Shore” oli samaaegselt kohal haprus ja brutaalsus, lahvatamine ja tuhmumine. Ning just see äärmuste kohtumine ja ühtesulamine muutis teose väga tundlikuks ja inimlikuks.

Helmut Lachenmanni “Grido” osutus suurepäraseks sillaks keelpillimuusika ja järgnenud Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) kontserdi vahel. Kuulates valdas kummaline tunne, et Lachenmann oli äärmiselt teadlik iga helisündmuse ADSR-mustrist. Justkui tagurpidi keeratud žestid mõjusid mulle juba poolenisti elektronmuusikana. Kontserdikaaslaselgi tekkis kahtlus, kas kõik kõlanud helid olid akustilise päritoluga.

EMA kontserdile imbusin kogemata sisse pool tundi varem, sattudes otse hämarasse saali proovimelu keskmesse: Taavi Kerikmäe sõrmitses klavikordi, Doris Hallmägi laulis Tormist, sekka kõlasid põnevad elektroonilised helid. Tabasin end mõttelt, et proovimüstikasse sukelduda on mõnikord isegi huvitavam kui viimistletud kontserti kuulata. Aga ei, hilisõhtune kontsert nõrgalt valgustatud võlvitud saalis oli omaette elamus.

Kontserdi avas Malle Maltise uudisteos “Noise Cancellation Failure”, mis peegeldab müüti sireenidest, kes põhjustavad laevahukku. Tuttav motiiv oli teoses lahendatud pisut humoorikas võtmes, Ryan Adamsi kehastatud kergemeelne madrus tõi nii mõnelgi korral naeratuse näole. Siiski tekkis kummaline dissonants traagilise lõpu, humoorika näitemängu ja äärmiselt hästi komponeeritud kauni muusika vahel. Loo lõpp saabus minu jaoks liiga äkki. Tundus, et see teos oleks väärinud palju pikemat eetriaega. Järgnes teinegi esiettekanne – välis-eesti helilooja Kristi Alliku “Unde”, mille kandlelaadsed tämbrid ja rahvalaulu motiivid resoneerisid väga hästi Veljo Tormise loominguga, mida EMA oli suure austuse ja hoolega elektroonilistele instrumentidele seadnud. Tõeline hõrgutis oli ka Kris Kuldkepi “Hõljuv pööre”. Teos ühendas klavikordi habrast maailma ja arhailise kõlaga sünteesitud heli ja mõjus kui ajalugu ajaloo sees. Märkimist väärib ka kontserdi visuaalne pool – laval oli tohutu, otsekui 1960-ndate ulmefilmist pärit analoogseadmete rivi. Kontsert tervikuna oli maagiline elamus.

Lauri Jõeleht.

3. mai

Klassikaraadio 1. stuudiosse sisenedes rõõmustasin, et sain endale viimase vaba istekoha. Monitoridest kõlas ilmaennustus ja Tallinna Kammerorkester oli juba laval kohad sisse võtnud, kui ukse taga oli veel kuulajate saba ja toole toodi juurde. Õnneks dirigent Valle-Rasmus Rootsi ja klaverisolist Tähe-Lee Liivi sisenemise ajaks olid kõik kuulajad ära mahutatud.

Marianna Liigi teos “Lahtirullumine” algas Liivi sõrmede all klaveri kõrges registris ühe noodi kordusena, millele pikkamisi lisandusid keelpillide kõrged sagedused, moodustades udulaadse faktuuri. Teose register aina laienes ning varsti meenutas keelpillide materjal krobelise pealispinnaga monoliitseid helilahmakaid. Võimsate keelpillide taustal kord helkis eredalt, kord kumises ähvardavalt klaveri virtuoosne partii. Pinge kasv ja kahanemine oli täpselt doseeritud ja äkki oli kogu lai laotus meie ees lahti rullitud.

Kristjan Kõrveri loo “Sõnatute õhkamistega” ajal leidsin end justkui kaleidoskoopi vaadates – iga taktikepi viipega ilmus kuuldevälja uus muster, uus miniatuurne maailm. Kaleidoskoobi pisikesi kunstiteoseid võib olla lõputu hulk, kuid siiski saavad nad kõik alguse ühest ja samast algosakeste komplektist. Ka Kõrveri teos oli vaatamata pidevale vaheldusele tajutav ühe keeruka ülesehitusega tervikuna.

Kui mängu alustas Marcel Johannes Kits, mõistsin esimeste sekundite jooksul, et ei taha Lauri Jõelehe tšellokontserti mõttes analüüsida, vaid lihtsalt olla hetkes ja nautida helide voolamist, kauneid arhailise hõnguga harmooniaid, tšello tämbrit ja tšellisti meisterlikku mängu, mis oli kõige nauditavam just kahes soololõigus, tuues kohati mõttesse sajanditetagust lautomuusikat. Teos puudutas nii, et jään sõnatuks.

Lepo Sumera “Symphōnē” oli kontserdile heaks punktiks, andes kavale tasakaalustatud sümmeetrilise ilme. Kui sellele kontserdile üldse midagi ette heita, siis seda, et stuudio akustika on liiga kuiv, eriti oli seda tunda just Kõrveri perkussiivsemat laadi oopuses. Unistan sama kava kuulamisest Mustpeade maja avaras saalis. Kontserdi uudisteosed olid nii meisterlikud, et nende taasettekanded on äärmiselt tõenäolised. Ja kullavaramusse kuuluvat Sumera “Symphōnēt” mängitakse niikuinii.

TKO, dirigent Valle-Rasmus Roots, solist Tähe-Lee Liiv ja helilooja Marianna Liik. FOTOD RENE JAKOBSON

4. mai

Vokaalansambli Vicentino Singers programm algas Helena Tulve müstilise ja kauni teosega “You and I”, mis kõlas hingestatult ja täpselt paraja vaoshoitud kirglikkusega. Lauljaid tuli kiita ka Sebastian Dumitrescu madrigalide keerukate mikrotonaalsete harmooniate veenva esituse ning mitmekesiste tehnikate artistliku kasutamise eest Tze Yeung Ho teoses “Intermezzi”.

Vokaalansambli mitmekülgsuse uut tahku kuulsin Liina Sumera uudisloos “L’infinito”, mis rabas põnevate harmooniapööretega ning üliaeglase, otsekui jäätuva kulgemisega. Ka Sumera kasutas huvitavaid vokaaltehnikaid, nt hääle summutamist laulja suu ees olevate kätega, mis andis hästi edasi Giacomo Leopardi tekstis valitseva hääletu vaatlemise meeleolu. Galina Grigorjeva “Siuaama amiakkui” võlus nii oma karge rahu kui ka eksootiliselt kõlava grööni keelega.

Postscriptum

Vicentino Singersi kontserdile järgnes küll festivali lõpupidu, kuid tulemas oli veel postscriptum Liisa Hõbepappeli kammerooperi “Põrmuline” näol. Ja tihti öeldakse just postscriptum’is ära kõige olulisem mõte, miski, mis jääb kummitama ega kannata järgmise kirja (või festivalini) oodata.

Tänavune EMP oli heliloojate liidu juubeli tõttu hõngult teistsugune, tuues kokku tänapäeva ja enam kui sajandipikkuse eesti muusika ajaloo. Milline tuleb järgmine festival? Kas suudetakse hoida nii suurt publiku arvu nagu tänavu? Kas kõlab rohkem ka alles oma teed alustavate heliloojate teoseid? Loodame parimat.