Sarjas “HELIjaKEEL. Maailmavaated” kontsert “Thee, O Cosmic Healer” 21. II Hopneri majas. Kavas Peeter Vähi ja Sven Grünbergi helitööd, esitajaiks Iris Oja (vokaal), keelpillikvartett Harry Traksmann, Olga Voronova jt, Hele-Riin Uib (löökpillid), Taavi Kerikmäe (süntesaatorid, elektroonika) ja Doris Kareva (lugeja). Budismist vestlesid Peeter Vähi, Sven Grünberg, Märt Läänemets ja Doris Kareva.
Akadeemiliste kontsertide kõrval korraldatakse üha sagedamini (kui koroonapiirangud lubavad) ka n-ö interdistsiplinaarseid muusikasündmusi, kus põimitakse helikunsti sõna, ruumiliste installatsioonide või mõne muu kunstilise meediaga. Kontserdisarja “HELIjaKEEL” nüüdne hooaeg läheb samas suunas, sidudes muusikaga erinevaid religioone, pühasid tekste ja elufilosoofiaid. Eesmärgiks on leida vaimuseoseid – näiteks kirjanike-heliloojate kooslusi – sarnaste religioossete ja filosoofiliste vaadete kaudu.
Sarja “Maailmavaated” teine kontsert “Thee, O Cosmic Healer” (“Halasta, Taevane Tervendaja”) tõi publiku ette muusikat ja tekste budismiga seotud autoritelt (Vähi, Grünberg, Kareva). Neist Peeter Vähi ja Sven Grünberg on selle õpetusega otseselt kokkupuutes läbi budistlike praktikate ja institutsioonide, ent Doris Kareva suuresti poeetilis-filosoofiliselt ja maailmatunnetuslikult. Kontserdile lisandus kaks orientalisti ja mahajaana-budismi uurija Märt Läänemetsa juhitud vestlusringi, kus kolm eelnimetatud loojat mõtisklesid budismi tähendusest tänases maailmapildis ja oma loomingus lähemalt.
Ent heidame esmalt pilgu kontserdil kõlanud muusikale.
Sven Grünbergi “Vaatleja” keelpillikvartetile ja löökpillidele (2014/2022, uue versiooni esiettekanne) mõjus meditatiivse helipildina, kus erinevaid instrumente ühendamas Grünbergi varasemastki loomingust tuttav orientaalne helilaad. Keelpillikvarteti tekstuur on siin üsna hõre ning pikitud rohkete pizzicato’dega, mis toonitavad vaikushetki helide kõrval pea samaväärsetena. “Vaatleja” muusikas oli oluline roll ka vibrafoni minimalistlikel fraasikordustel, mis lisasid teose kõlapilti rituaalmeditatiivse mõõtme. Helilooja on kavalehel oma teose ideed avanud sel kombel, et muusika peaks kuulajail aitama endas vaadelda ja mõtestada oma pidevalt muutuvaid meeleseisundeid.
Peeter Vähi esiettekandelise oopuse “Thee, O Cosmic Healer” metsosopranile (Iris Oja) ja keelpillikvartetile (2022) sanskritikeelne tekst on lühike budistlik tervendusmantra. Selgituseks niipalju, et mahajaana-budismi jumaluste-panteonis on olulisel kohal Ravi-Buddha ehk Bhaisajyaguru ning kõnealune mantra ongi Ravi-Buddha verbaalne kehastus. Tervendamaks loitsudega meie haiget, ja mitte ainult koroonatõvest vaevatud ümbritsevat maailma.
Vähi uudisteos on ülesehituselt võrdlemisi mosaiikse vormiplaaniga: kuulda sai siin nii rütmierksat tantsulist karakterit (selle õhtumaises tähenduses) kui ka keelpillide staatikat koos sisekaemusliku meloodiajoonisega. Samuti mažoorse toonusega orientaalset laadi, mis viis mõtted hiina rahvamuusikale (niipalju kui siinkirjutaja seda kuulnud on). Iris Oja vokaal kõlas tervendusmantra esitusel võrdlemisi “sirge” tooniga. Mitte just retsiteerivalt, aga bel canto’likke vibraatosid vältivalt. Need poleks selle helitöö budistlikku konteksti mentaalselt ju sobinudki. Seejuures mõjus teose tervikpilt siinkirjutajale ehk mõnevõrra ootamatult oma muusikaliste kujundite eklektika mõttes. Üsna palju erineva karakteriga motiive üheskoos …
Õhtumaist koloriiti oli ida meditatiivsuse kõrval järgnevalt tunda ka Grünbergi helitöös “Teine vaatleja” keelpillikvartetile, löökpillidele ja häälele (2015/2022, uue versiooni esiettekanne). Kuigi Iris Oja vokaliis ja kvarteti aeglases tempos pizzicato’d kujundasid koostoimes barokse sarabandi mõtliku sammumotiivistikuga atmosfääri, toonitas tšello ja vibrafoni kahekõnet läbiv lühike, korduv rütmimotiiv jällegi muusika meditatiivset alget.
Kontserdi teine pool oli rohkem elektrooniliste instrumentide päralt. Vähi astus oma kompositsioonis “Vihmategija” (2010, löökpillidele, klahvpillidele ja fonogrammile) ise süntesaatori taha, aidates nii koos löökpillidega kaasa elurõõmsalt orientaalse helipildi kujundamisele, mille üheks eripäraks oli mitmesuguste tremolo’te pidev pulseerimine, teisalt aga arengud üha intensiivsemate helivärvide ja dünaamika suunas. Väga põnev teos!
Õhtu lõpuks tuli Taavi Kerikmäe (süntesaatorid, elektroonika) esituses ettekandele valik Grünbergi muusikat filmist “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Üle nelja aastakümne on selle linateose valmimisest möödunud, kuid Grünbergi kosmilised-elektroonilised helimaastikud mõjuvad ikka veel täiesti ajatult. Justkui ilmununa mingist teisest, igavikulisest aegruumilisest dimensioonist!
Budismialases vestlusringis arutleti Märt Läänemetsa juhtimisel Buddha õpetuse olemusest ja selle tähendusest tänapäeva maailmas. Toon siinkohal välja mõne olulisema noppe. Sven Grünberg budismi instituudi direktorina toonitas alustuseks, et budism on õpetus teadvuse muutmiseks. Rumalus, saamahimu (ehk ahnus) ja viha on Buddha õpetuse järgi kolm kõige hukutavamat meeleplekki, mis põhjustavad inimkonnale ka kõige sügavamaid kannatusi. Vaadates ümbritsevas maailmas praegust sõjahüsteeriat ning energia- ja keskkonnaprobleeme, on raske sellega mitte nõustuda. Laskumata BLMi, tühistamismaania ja sotsiaalse lõhestumise üksikasjadesse, võib küsida – miks on maailm praegu nii haige? Doris Kareva mõtisklusest jäi kõlama mõte, et oleme oma ahnuse ja rumalusega teistele (sh loodusele) valmistanud liiga palju kannatusi, mis pöörduvad nüüd tagasi. Piltlikult öeldes – arve on esitatud, nüüd on aeg maksta …
Lõpetuseks veel üks kõnealust kontserti puudutav seik. Jäi mulje (ja mitte ainult siinkirjutajale), et Hopneri maja Diele saal, kus õhtu läbi viidi, pole oma akustika tõttu kontsertide korraldamiseks just sobivaim paik, sest seal puudub peaaegu täielikult ruumikaja. Instrumentaalmuusika puhul saaks heli “kuivusega” veel kuidagi leppida, kuid vokaalsolisti hääl jääb kaja puudumisel ikka täiesti steriilseks ja “alasti”.