_page-0001.jpg)
Karismaatilisus, kõigutamatu tasakaal, graatsia, fantaasialend, mängu elegantsus, oskus panna unistama – Beatrice Rana esinemistele eelneb ja järgneb kõikjal kõrgendatud meediahuvi. Istudes klaveri taga peaaegu liikumatult, tähelepanuväärselt rahulikult, on samal ajal tema esituse värvipalett väga mitmekesine, kulgedes erilise kergusega õrnusest jõulisuseni. Ehkki loomingulistest ideedest pulbitsedes, ei püüa ta oma mänguga ei kedagi meelitada ega midagi uut leiutada, vaid pühendub kõige loomulikumal viisil muusikas peituva väljendamisele. Selle kohta ütleb ta ise: “Muusik annab edasi helilooja sõnumit. Interpretatsioon, mis põhineb analüüsil, kuid on alati mõjutatud muusiku tundlikkusest, peab vahendajana olema võimalikult läbipaistev, ilma midagi moonutamata.”
Ranal on tahtejõuline pilk ning Lõuna-Itaalia naise iidne ja eriline tugevus, milles on nii rangust kui kirge. Teda võiks iseloomustada väljendiga Allegro con fuoco, kuid see ei ütle kõike, Rana olemus ja mäng jäävad salapäraseks. Kogu tõsiduse juures iseloomustab Rana suhtlemisstiili soe ja aval naeratus, spontaansus ja lihtsus. See loob kohe seose päikeselise Lõuna-Itaaliaga, kus ta on sündinud ning mille suhtes ta ei varja oma sügavat kiindumust. Leccest ja selle ümbruskonnast saab ta palju inspiratsiooni: “Armastan kõike oma kodukohas, sealseid värve, õhku, toitu. Kannan neid oma vaimus, kuhu ma ka ei läheks. Nii hea on jalutada, hüüda nimepidi üht või teist kaupmeest, tervitada – nagu see ikka külarahva vahel käib. See on oma looduse tõttu tõesti üks imelisemaid paiku maailmas – meri, rand ja oliivipuud. Linnatänavatel võib nautida rikkalikku barokkstiilis ilu, Lecce on üks kaunimaid Lõuna-Itaalia linnu.” Mängides Raveli “Peegeldusi”, mõtleb pianist oma sünnikohale, silme ette tuleb elav pilt ühest Salento rannast, kus ta lapsena tihti käis. Rana tõdeb, et tema isiksuse kujunemisel on Itaalia ja kõik itaaliapärane olnud määrav, suurt mõju on avaldanud ka itaallaste kirg ooperi vastu. “Oma mängus lähtun paljuski bel canto stiilist – see on osa minu kultuurist ja taustast.” Lapsena viibis ta sageli isa töökohas ooperiteatris, sealne õhkkond, kostüümid, ooperilauljad on talle jäänud väga lähedaseks. “Olen õnnelik, et sündisin Itaalias, seda sealse tugeva muusikatraditsiooni pärast. Kuid itaallasena on näiteks väga raske musitseerida Saksa tunnetuse järgi; ka laulmise tava on keeruline järgida – Lied on ju ooperist sedavõrd erinev,” ütleb Rana.
Kujunemistee
Beatrice Rana teekond on olnud loomulik, ilma kannatusteta. “Mul on tunne, et olen alati käinud seda teed, milleks olen loodud.” Muusikalembus on pärit vanaisalt, kes tootis küll veini ja oliiviõli, kuid armastas kogu südamest ooperit. Vanaisa otsus klaver majja tuua äratas peres muusikakire. Beatrice mõlemad vanemad on professionaalsed pianistid. Juba kaheaastaselt olevat ta kuulmise järgi suutnud mängida Disney meloodiaid. Klaverit hakkas ta õppima nelja-aastaselt. Õpetaja märkas tema erilisi andeid varakult, sellega kaasnes ka vastav kohtlemine. Ka vanemad olid julgustavad ega rakendanud sundust. “Üheksa-aastaselt töötasime suure pedagoogi Benedetto Lupoga regulaarselt Bachi “Goldbergi variatsioonide” kallal, nõudlikkus oli kõrge. See meister ei kohelnud mind samamoodi nagu teisi minuvanuseid lapsi, vaid nagu täiskasvanut.” Üheksa-aastaselt esitas Beatrice juba koos orkestriga Bachi klaverikontserdi nr 5. Nino Rota nimelise Monopoli konservatooriumi lõpetas ta edukalt 16-aastaselt, õppides lisaks klaverile ka kompositsiooni. Õpingud jätkusid Hannoveri muusikakõrgkoolis Arie Vardi käe all ja seejärel Roomas taas Benedetto Lupo õpilasena.
Konkursid
Rana sai avalikkusele tuntuks 2011. aastal Montréali rahvusvahelise konkursi võitjana. Meedias kirjutati: “Kandidaadid olid kõik väga kõrgel tasemel, kuid nende omapära puudumise taustal tõusis oma esimestest akordidest alates esile Beatrice Rana, mõjudes kui Etna ja Vesuuvi inimlik ja pianistlik vaste. Rana, kõigist konkurentidest noorim, varjutas täielikult talle eelnenud finalistid.” Pianist lisas hiljem: “Montréali konkurss oli mulle esimene sellisel tasemel ülesastumine, see oli mu elu üks kõige erutavamaid sündmusi: olla kokkupuutes “staarisüsteemi” õhkkonnaga, tunda võistlusärevust ja seda kõike äärmiselt hästi organiseeritud konkursil. Sain palju rohkem kui esikoha – palju esinemiskutseid Ameerikasse, Euroopasse ja Aasiasse, võimaluse salvestada esimene CD.” Rana tõeline tähelend sai alguse 2013. aastal, kui ta saavutas mainekal Van Cliburni konkursil hõbemedali ja publikupreemia. Gramophone’i kriitik Jed Distler nimetas teda 2013. aasta Cliburni konkursi võitjate hulgas kõige originaalsemaks ja äärmiselt andekaks pianistiks, lisades, et “Beatrice Ranal on pakkuda palju enamat kui geniaalsed sähvatused, samas on tal vana hing, mis on vastuolus tema 20 eluaastaga.” Rääkides oma repertuaarist, ütles Rana: “Läksin Cliburni konkursile sooviga, et publik ja žürii ei hindaks mind kui võistlejat, vaid kui pianisti. Sellest tulenes mu valik mängida Schumanni kahte teost – “Abegg-variatsioone” ja “Sümfoonilisi etüüde” –, nii järjepidevuse pärast, nagu oleks tegu kontserdi esimese ja teise osaga, aga ka stilistilises mõttes, kuna tegu on Schumanni ainsate variatsioonivormis teostega.”
Heliplaadid
2015. aasta novembris ilmus Rana esimene album Prokofjevi 2. ja Tšaikovski 1. klaverikontserdiga Rooma Santa Cecilia akadeemia orkestriga, dirigendiks Antonio Pappano (Warner Classics). Ajaleht Times võrdles teda sellel salvestisel Martha Argerichiga, kelle mäng on segu jõulisusest, jahmatavast selgusest ja kergusest. Rääkides Itaalia dirigendist Antonio Pappanost, ütleb Rana, et võimalus teha koostööd kõige suuremate orkestrijuhtidega on hästi rikastav. Vastastikune side toimib neil omavahel hästi, selline alkeemia annab interpretatsioonidele värskust, nagu võib kogeda Tšaikovski 1. klaverikontserdi puhul. “Pappanoga koos tuleb kõik, mis salvestusel on oluline: optimaalne organiseerimine, kõlalised nõuanded, väga kõrgetasemeline mängutehnika.” Orkestriga mängimine annab tohutu energialaengu, sest nii palju muusikuid on laval. Seda energiat on kergem kuulajaile edasi anda.
2017. aastal salvestas Rana samale firmale oma versiooni “Goldbergi variatsioonidest”, mis tõi talle ajakirja Gramophone aasta noore artisti nimetuse, Briti klassikaauhindade 2018. aasta naisartisti nimetuse ning Hollandis Edisoni auhinna. Huvi õhutas iseäranis Rana tooni vabadus ning mängu voolavus, tema interpretatsiooni värskus ja siirus. Ootamatu edu tõi turneed nimekates kontserdisaalides. Pianist ütleb, et tahab selles teoses esile tõsta selle üldinimlikku dimensiooni, millest on vähe räägitud, vastupidiselt intellektuaalse külje esiletoomisele. Rana on alati tahtnud seda teost laval tervikuna mängida, kuigi kontserdikorraldajad ootasid algajalt solistilt kõike muud, virtuoosseid programme näiteks Prokofjevi või Rahmaninovi teostega. Kuid salvestis veenis neid Rana ettepanekuga nõustuma.
Bachiga on Ranal eriline side juba alates lapseeast. Ta avastas “Goldbergi variatsioonid” üheksa-aastaselt Glenn Gouldi kuulates ning hakkas juba siis nende kallal töötama. Tema toonase õpetaja Benedetto Lupo sõnul tulid Rana erilised anded nii noores eas Bachi mängides veenvalt esile. “Mul on Bachi loominguga väga isiklik suhe, samuti meeldib mulle tema “matemaatiline” stiil, milles tunnen end nii hästi. Bachi esitades tuleb olla partituuri suhtes aus, omalt poolt ei saa suurt midagi lisada.”
Olles “Goldbergi variatsioonide” esitamisega realiseerinud oma lapseeast pärit soovi, muutus sellele teosele keskendumine aga aastatega väga väsitavaks. “See on üks nõudlikumaid teoseid. Vajan tõesti perfektset kontrolli enda üle. Kuid repertuaari muutes oli keeruline, et pidin lõhkuma selle kontsentratsiooni, mis mul “Goldbergi” jaoks oli, ning looma midagi uut. Samas oli meeldiv, kui sain uue energialaengu tänu teisele repertuaarile. Kui mängin näiteks Liszti sonaati, mis on muidugi klaverirepertuaari üks keerulisemaid teoseid, siis on see võrreldes “Goldbergiga” lihtne.” Nii tundis pianist ühel päeval pärast kümneid kontserte kõikjal maailmas, et pidi selle teose esitamisest loobuma: “Tundsin end kurnatuna, igal õhtul pidin leidma eneses äärmise keskendumise, et olla tasemel. See paratamatult kulutab.” Neli aastat pärast salvestise ilmumist leiab Rana, et mängiks nüüd selles ideid täis majesteetlikus teoses paljutki teisiti.
Publikust ja eeskujudest
Rääkides kontaktist publikuga, ütles Rana: “Elan publiku jaoks. Kui tunnen energiat saalis ja tähelepanelikku kuulajaskonda, õnnestub mul end parimal viisil väljendada. Mulle ei meeldi idee jumaldava rahvahulga ees pjedestaalil istuvast muusikust. Publikut on vaja muusikule, muidu ei oleks ta mitte keegi. Elustiil tingib selle, et stress ja pinge küündivad tihti talumatu tasemeni. Emotsionaalselt tühjendab muusik end igal kontserdil, jättes osakese endast lavale, ning ainuke viis, kuidas seda kaotust kompenseerida, on “täita” end publikuga. Pärast igat kontserti võin öelda, et olen täiustunud ning midagi omandanud. Suhe publikuga nii laval kui sellest väljaspool on üks minu töö peamisi põhjusi.” Rana entusiasm on suur, ta ei tahaks millestki keelduda, kuid seda tuleb teha, et säilitada kõrgeim tase. Vajalik on tasakaal, et mitte põletada kogu oma energiat. Koju jäädes saab keskenduda uute teoste õppimisele. “Hoian endale aastas kaks kuud, et lasta adrenaliinil rahuneda ja teha paus teostega, mida kontsertidel esitan. See annab aega uut repertuaari õppida. Eesmärk on kontsertide kvaliteet, mitte rohkus. Laval pean end kindlalt tundma ja esinemist nautima, selleks on aga vaja hästi valmistuda ja stressist vabaneda.”
Rana ütleb, et tema iidol on Martha Argerich. Ühel päeval avastas Rana ajalehest Repubblica, et Argerich peab teda uue põlvkonna üheks üllatavamaks talendiks, keda jälgida. Vapustav uudis Rana jaoks, kelle sõnul Argerich on pea kõigi, iseäranis naispianistide iidol. Nüüdseks on neil mitmeid ühisprojekte. Veel ütleb Rana, et talle on väga südamelähedane igasuvine kammermuusikafestival “Classische Forme” tema sünnilinnas Lecces. See sai loodud põhjusel, et klassikalisel muusikal ei ole selles väikeses linnas õieti kohta olnud. Muusikakooli õpilasi motiveerib võimalus professionaalseid muusikuid kuulata ja näha, õppetöö on mõtestatum. Rana peab oma kohustuseks tuua noored kontserdile, et nad näeksid klassikat elusa muusikana.
Kasutatud allikad: The New York Times 13.03.2019 (Anthony Tommasini), Crescendo Magazine 02.2016 (Patrice Lieberman), Tribune de Genève 04.02.2019 (Rocco Zacheo),Bachtrack 08.11.2019 (Thomas May),Gramophone 05.12.2019 (Hugo Shirley), ResMusica 04.12.2017 (Florence Michel), Luuk Magazine 26.01. 2015 (Daniel Seminara), Il Corriere Musicale 11.07.2013 (Mario Leone), Ledevoir 12.10. 2013 (Christophe Huss).