Artur Kapi “Noortesümfoonia” – päikesekiir keset poliitilist pimedust


Värske laureaat võtab vastu õnnitlusi. KAADER RINGVAATEST “NÕUKOGUDE EESTI” 10. IV 1950.

Tunnustus võib mõnikord oma raskuse all lämmatada. Nii on juhtunud Artur Kapi (1878–1952) 4. sümfooniaga, mille eest ta sai 1950. aastal Stalini preemia. Just vastuoluline auhind on kaua takistanud nägemast selles muud kui eesti sümfoonilise muusika äärealale kuuluvat kultuuriloolist kurioosumit.

Omamoodi kurioosum Kapi 4. sümfoonia muidugi ongi. Originaalpartituuri tiitellehel on kirjas: “Noorte-sümfoonia nr 4 (klassikaline). Pühendatud ÜLKNÜ-le tema 30. a. juubeli tähistamiseks. Oktoober 1948.” Lühend viitab üleliidulisele leninlikule kommunistlikule noorsooühingule ehk komsomolile. Isegi kui pühendus kõrvale jätta, on sümfoonias palju niisugust, mis läks ametliku ideoloogia vaatevinklist arvesse plusspunktina. See on täis lükitud eesti rahvaviiside tsitaate, olles samal ajal komponeeritud XIX sajandi lõpu vene sümfonismi malli järgi. Seega on sümfoonia toonast kõnepruuki kasutades “vormilt rahvuslik”. Aga kas ka “sisult sotsialistlik”?

Laiemat konteksti arvesse võttes ei mõju “Noortesümfoonia” tingimata kui “nõuetekohane” tellimusteos. Rahvaviisilikkuse poolest on sümfoonial kokkupuude Kapi mitme varasema helitööga, eriti kahe “Süidiga eesti viisidest” aastatest 1906/1912 ja 1930/1931, aga ka 1. sümfooniaga (1923). Olgu loometingimused kunagisega võrreldes kuitahes teistsugused, Artur Kapp kirjutas ikka nii, nagu oli seda teinud oma poolsajandi pikkuse heliloojakarjääri jooksul. Tõsi, “Noortesümfoonia” mänglev helgus ja lakoonilisus pole just tema loomingu kõige paremini teadvustatud omadused. Võinuks isegi väita, et sümfoonia on mõneti pretensioonitu ja kerglane, igatahes mitte niisugune ülistav-monumentaalne nagu paljud muud stalinismiajal soositud teosed. See puudus oli aga muidugi vabandatav noorusliku pealkirja ja pühendusega.

Mida tähendas saada pärjatud Stalini preemiaga ehk NSV Liidu riikliku preemiaga, nagu seda nimetati pärast Stalini surma 1953. aastal? Teadlastele, inseneridele ja loovisikutele oli see kõrge tunnustus, millega kaasnes kuulsus ja suur rahaline tasu, aga ka teadmine, et tegemist on Nõukogude kultuurisüsteemis eeskujulikuna pjedestaalile tõstetud loominguga. Stalini preemia komitee, mis koosnes teadus- või loomealade esindajatest, lähtus laureaate valides kultuuriinstitutsioonide, sh liiduvabariikide loomeliitude ettepanekutest. Muusikapreemiad jagunesid valdkondade kaupa omakorda alakategooriateks ning auhinnaraha suuruse järgi esimeseks, teiseks ja kolmandaks järguks. Artur Kapi “Noortesümfoonia” pälvis teise järgu preemia “suurte instrumentaalteoste” kategoorias (ühena neljast teosest, kusjuures esimest preemiat selles kategoorias 1950. aastal välja ei antud). Teise järgu preemia rahaline suurus oli 50 000 rubla. Kuigi seda oli poole vähem kui esimese järgu preemia puhul, oli summa siiski piisavalt kopsakas, et tõsta laureaadi majanduslik heaolu hoopis uuele tasemele. Rahaline motivatsioon oli seda tugevam, et sõja järel oli NSV Liit käinud finantsiliselt põhja ja 1947. aasta rahareform süvendas viletsust veelgi.

Ühtlasi oli Stalini preemia kultuuripoliitiline tööriist, millega NSV Liit kinnistas oma võimu okupeeritud aladel.1 Präänikut näidates püüdis Moskva võita kohaliku intelligentsi enda poole. Peterburi konservatooriumi lõpetanud ja Astrahanis tegutsenud Artur Kapp oli eesti-vene kultuurisilda kehastava sotskolonialistliku sümbolina esmapilgul üsna ootuspärane valik. Pealegi oli Kapi autoriteet heliloojana juba ammu enne seda vaieldamatu. Kui 1930. aastatel võis üldse pidada kedagi eesti heliloomingu esindusisikuks, siis oli see just Artur Kapp, keda 60. aasta juubeli puhul austati sellega, et Eesti vabariigi muusikainstitutsioonid kuulutasid kontserdihooaja 1937/1938 Kapi-nimeliseks. Preemia määramisel läks kindlasti arvesse, et Artur Kapi poeg Eugen oli end juba üles töötanud nõukoguliku heliloomingu käilakujuna. Eugen Kapp nimelt võitis Stalini preemia lausa kolm korda, aastatel 1946, 1949 ja 1952.

Preemiaga seoses Artur Kapile osaks saanud ülevoolavate kiidusõnade taustal oli ometi tunda kõhklust. Oli ju Kapp kirjutanud ka sellist muusikat, mis Nõukogude ideoloogiaga üldsegi kokku ei sobinud, nagu näiteks eesti rahvuslikust paatosest pakatav kantaat “Päikesele” või piibliaineline oratoorium “Hiiob”. Mis võiks olla veel paradoksaalsem, kui alustada kirikuorganistina, kujuneda vaimuliku muusika autoriks ja lõpetada Stalini preemia laureaadina.

1950. aastal premeeritud teoste üldist rõhuasetust aitab mõista pilk kolmele “suurte muusikalis-lavaliste ja vokaalteoste” kategoorias esimese järgu preemia saanud oopusele (Sirp ja Vasar, 11. III 1950): Reinhold Glière’i ballett “Vaskratsanik” ning Dmitri Šostakovitši loomingu kaks eriti ajastuspetsiifilist näidet, oratoorium “Laul metsadest” ja muusika filmile “Berliini langemine”. Kapi teosega samas kategoorias sai teise järgu preemia veel läti helilooja Jānis Ivanovs 6. sümfoonia eest. Tšellistide repertuaaris on püsima jäänud Nikolai Mjaskovski sonaat nr 2 tšellole ja klaverile, mis toona samuti ära märgiti. Kuigi punaselt alla joonitud õige ideoloogiline suunitlus pealkirja või pühenduse näol kahtlemata parandas preemia saamise võimalust, polnud see tingimus ainumäärav. Küll aga olid aktsepteeritud muusikalise väljenduslaadi raamid jäänud 1948. aasta formalismivastase kampaania järel kitsamaks kui kunagi varem.

Kõrge preemiaga käisid kaasas vormikohased õnnitlused. “Suure-Jaani, Artur Kapp” – sellele aadressile hakkasid alates 8. ja 9. märtsist 1950 järjepanu saabuma õnnitlustelegrammid, kus väljendid “kõrge tunnustus” ja “loominguline võit” korduvad nagu mantra. Teatri- ja muusikamuuseumis Artur Kapi fondis (M98-1/44) on ligi 40 telegrammi eraisikutelt ja asutustelt, milles talle preemia puhul õnne soovitakse. Heliloojate liidust kirjutati: “Oleme sinule uhked ja soovime südamest õnne Stalini preemia omistamise puhul”. Eesti NSV kunstide valitsuse õnnesoov kõlab pigem nõudlikult: “Õnnitleme valitsuse kõrge tunnustuse puhul ja ootame Teilt uusi loomingulisi võite”. Uute loominguliste võitude all on peetud silmas tema sümfooniat nr 5 (kantaat-sümfoonia “Rahu”), mis 1952. aastal Eugen Kapi lõpetatuna on propagandistlik. Õnnitlustelegrammi saatis ka Heino Eller, kellega Artur Kapp sai hästi läbi: “Südamlik õnnitlus preemia puhul”. Erinevalt enamikust õnnitlejatest ütleb Eller oma telegrammis lihtsalt “preemia”, mitte “Stalini preemia”. Küllap teadis ta, kui vastuoluliselt Kapp ise sellesse tunnustusse suhtub.

Toonaste õnnitluste suuresõnalise stiili näitena on iseloomulik järgnev Artur Kapile postitatud kiri: “Südamest õnnitleme Teid selle suure tunnustuse puhul, mida saite Stalini preemia laureaadi tiitli omamisel. See suur, õilis tunnustus andku Teile tulevikus inspiratsiooni veel palju, palju rikastada meie muusika põldu!”

“Noortesümfoonia” esitus Artur Kapi austamisõhtul. KAADER RINGVAATEST “NÕUKOGUDE EESTI” 10. IV 1950.

Preemia tähendas sedagi, et sümfoonia partituur avaldati trükiväljaandena NSV Liidu riiklikus muusikakirjastuses Muzgiz (1950). Arvestades, kui kasinad olid senimaani olnud muusika publitseerimise võimalused, pidi see tunduma haruldase privileegina. 1930. aastatel oli noote kirjastanud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital, mille väljaannete mahu ülempiiriks olid aga lühemad kammerteosed. Seega on “Noortesümfoonia” eesti sümfoonilise muusika publitseerimise loos mingis mõttes märgiline (nagu ka 1950. aastal trükis avaldatud Eugen Kapi süit balletist “Kalevipoeg”), olgugi et muusikakirjastamise tase NSV Liidus hakkas üldisemalt paranema alles hiljem. Palju avaramad publitseerimisvõimalused olid sõjapõgenikuna Rootsi suundunud Eduard Tubinal, kellel kujunes kiiresti tihe koostöö kirjastusega Körling.

“Soovin kõigile noortele, et nad eduga võitleksid oma kõrge ideaali – kommunismi eest.” See väidetavalt Artur Kapilt endalt pärinev seletus ilmus ajalehes Noorte Hääl (09. III 1950). Kergemeelne oleks arvata, et komnoorte ideaalid läksid Kapile tegelikult korda. Kui ta sümfoonias üldse millelegi pilgu heidab, siis ikka ennekõike omaenda noorusajale. Olles vormitud paljuski Kapi varasemate rahvaviisiaineliste orkestrisüitide põhjal, on “Noortesümfoonia” omal moel nostalgiline ja mitmemõtteline – justkui tagasivaade kaugesse kaotatud aega. 2020. aastal briti muusikaajakirjas Gramophone ilmunud plaadiarvustuses on öeldud sümfoonia kohta tabavalt: selle oleks justkui kirjutanud keegi, kes otsib päikesekiirt keset poliitilist pimedust.2


 

1 Marina Frolova-Walker, “Stalin’s Music Prize. Soviet Culture and Politics”. Yale University Press, 2016, lk 175.

2 Ivan Moody, “Kapp; Lemba; Lüdig. Estonian Orchestral Works”. – Gramophone, märts, 2020.




81 views