Adolf Vedro – mees nagu orkester


FOTO ETMMi KOGUST

16. (vkj 4.) oktoobril 1890. aastal sünnib Narvas puusepale ja pillimeistrile Johan Vedrole ja tema kaasale Maria Ottiliele esiklaps, kes saab ristinimeks Adolf Johann.1 Kuigi musikaalsed on ka perre hiljem sündinud lapsed – kaks tütart ja kaks poega2 –, on juba maast-madalast selge, et Adolfi kutsumuseks ja kireks on muusika. Esimene pill, mida väike Aadi Narva kodus mängima õpib, on isa valmistatud harmoonium, õpetajaks isa sõber pagarihärra Laas.

Kümneaastaselt läheb Adolf isa soovitusel Jaanilinna tuletõrjeseltsi orkestrisse pikolobalalaikat mängima. Verinoore muusikuna teeb ta seal mõni aasta hiljem ka oma esimesed orkestreerimise katsed – seab puhkpilliorkestri noodid balalaikaorkestri tarvis. Lood võetakse kavva, kuigi Vedro mäletab end prooviperioodil hirmsasti närveerinud olevat ja süüdistab ennast edevuses, sest sõna “harmoonia” ja selle sisu on noormehele toona veel tundmatu. Kiidukiri seltsi esimehelt teeb noorele orkestrandile suurt heameelt, kuigi salamisi unistab ta hoopiski hõbeuurist, mille said parimad tuletõrjujad.3

Narva olustikust inspireerituna kirjutab ta sel ajal ka oma esimese helitöö, romansi “Kose kohin”, mis ei jää sugugi sahtlinurka tolmu koguma, vaid kantakse Narva linnakooli mandoliiniorkestri poolt pidulikul aktusel ette. Lisaks balalaikaorkestris mängimisele jätkub tarmukal noormehel tahtmist ja energiat lüüa kaasa nii Narva tuletõrje kui ka Eesti seltsi orkestris, mängides 14-aastase multiinstrumentalistina vastavalt vajadusele kas viiulit, kornetit või trummi. Kreenholmi vabriku orkestris, millega Vedro samuti peatselt liitub, on tema pilliks juba kontrabass. Koolihariduse saab Vedro Narva Peetri kirikukoolis (1899–1901) ning Narva linnakoolis, kus õpib aastatel 1901–1907. Samal ajal jätkab noormees katsetusi heliloomingu vallas, kirjutades “Igatsuse“ (1905) ja “Romansi“ viiulile ja klaverile (1907).

Konservatooriumiõpingud lasevad ennast siiski veidi oodata. Pärast linnakooli lõpetamist töötab Vedro aastatel 1907–1912 ametnikuna teede- ja ehituskontoris Narvas, seejärel Tallinnas ja Peterburis. Paralleelselt jätkab ta muusikutegevust, näiteks Peterburis Soome vaksali ja Peetri kooli taidlejate orkestri pillimehena, võtab kontrabassitunde õukonna kontrabassirühma kontsertmeistrilt Aleksander Žirjakovilt ning käib muusikateooria tundides Nikolai Fomini, August Topmani ja Peeter Süda juures. Viimase mõjul süveneb Vedro huvi rahvamuusika vastu, mis kajastub ka tema hilisemas loomingus. Vedro ise on seda eluperioodi kirjeldanud ülipingelisena: “terved päevad läbi saagisin kontrabassi, tagusin klaverit, kirjutasin. Kirjutasin kodus, kirjutasin kinodes mängu vaheajal, vagunis reisu ajal...”.4

1915. aastal asub Vedro õppima Peterburi konservatooriumi kontrabassi erialale, õpetajaks Moisei Krasnopolski.5 Kehva tervise tõttu on ta sõjaväekohustusest vabastatud. Konservatooriumiõpingud piirduvad paraku vaid kasina paari aastaga, kuigi ta selle lühikese aja jooksul ahmib endasse nii palju kui vähegi võimalik. Lisaks erialale ja muusikateoreetiliste ainete õppimisele täiendab Vedro end ka heliloomingu alal ning kirjutab päris palju muusikat. Sellest perioodist on pärit näiteks segakoorile kirjutatud “Käisin üksi tähte valgel” (1915), “Chanson triste” viiulile ja klaverile (1915), “Scherzo” (1917) ja “Hällilaul” (1918) sümfooniaorkestrile jpm.

1917. aastal on Vedro tagasi Tallinnas – olud ja ajad on teadupoolest väga keerulised. Ta hakkab kontrabassimängijana tööle sümfooniaorkestris, mis suviti esineb Harjuvärava mäel, mõne aja pärast liitub Estonia teatri orkestriga ning hiljem, juba konservatooriumi õppejõuna, mängib kaasa ka Võru suveorkestris. 1919. aasta 20. veebruar on Vedrole märgilise tähendusega päev – tema, toona 29-aastase kontrabassimängija tudengipõlves loodud sümfooniline “Scherzo” kantakse ette Estonia kontserdisaalis. Teos võetakse hästi vastu ja arvustustes leitakse, et Eesti muusikamaastikule on astunud noor lootustandev helilooja.

Samal, 1919. aastal Adolf Vedro abiellub Aliide Viidemanniga (1900–1980). Perre sünnib kuus last: Vellamo (Vello, 1920–2000), Sulo (1921– u 1944), Õie (abielus Kurg, 1923–1998), rinnalastena lahkunud kaksikud Ülo ja Eesav ning Helme (abielus Lipand, 1928–1974).

1920. aastal saab Adolf Vedrost Tallinna konservatooriumi muusikateooria ja kontrabassi eriala õppejõud. 1920–1941 õppisid tema juures kõik omaaegsed silmapaistvad Eesti kontrabassimängijad – Johannes Kuusemets, Hugo Lukas, Toomas Liblik, Boleslav Kotsenski, Herbert Vellesaar jt.6 Vedro oli ka tunnustatud muusikateoreetiliste ainete õppejõud, kes andis solfedžo-, harmoonia-, vormiõpetuse- ja orkestratsioonitunde.

Uuendusena asutas Vedro konservatooriumisse kandleklassi, huvitus kandlemeistritest ning konstrueeris ka ise kromaatilise kandle.7 Johannes Rosenstrauchi ehk Kandle-Jussi (1891–1958) tuntud viisile “Vändra polka” on teinud kooriseadeid nii Arvo Pärt, Eik Toivi8 kui ka Adolf Vedro. Vedro rahvamuusikahuvi, mis viis teda suviti ka rahvaviise koguma, pärineb lapsepõlvest – tema Narva kodu aed olnud suvisel ajal noorte kooskäimise kohaks, kus lauldi ka rahvalaule ja mängiti ringmänge.9

“Wedro tõepoolest on kummaline. Elas, mängis oma suurt kontrabassi, liikus ei kellelegi tähelepandavana teiste keskel, nagu “ne iz mira sewo

Küpse mehena, 46-aastaselt lõpetab Vedro 1936. aastal eksternina Tallinna konservatooriumi kontrabassi ja kompositsiooni alal Johannes Paulseni ja Artur Kapi klassis. Vaid aasta hiljem saab temast professor ning 1940. aastast teooriaosakonna dekaan. Vedro kirjutab sel perioodil palju muusikat, otsides järelejätmatult, visalt, kuid heitlikult oma isikupärast, ainukordset, suuresti rahvuslikul helikeelel baseeruvat väljenduslaadi. Tema loomingu fragmentaarsusest ja ebaühtlusest aimub, nagu jookseks ta meeleheitlikult võidu talle antud ajaga, vahel ka jonnakalt vastutuult ja kõiki olusid trotsides, teadmata, et aeg, mis talle antud, jääbki tänamatult lühikeseks. Teisalt on Vedro suure pere isa, kes püüab helilooja ja õppejõuna tagada perele võimalikult viisaka äraelamise, anda lastele parima võimaliku hariduse, kuigi see pole majanduslikult sugugi lihtne ülesanne.

Adolf Vedro õpilastega. FOTO ETMMi KOGUST

Lisaks põhitööle jõuab Vedro uskumatult palju teha noore Eesti vabariigi muusikapõllu harimiseks: koostab õpikuid (“Solfedžo algharjutuse vihik” 1927, “Instrumentide õpik” 1929); jagab lektorina teadmisi haridusministeeriumi korraldatud muusikaõpetajate kursustel; esindab koos Artur Kapiga konservatooriumi komisjonis, mis organiseeris 1936. aastal rahvapillimeeste plaadistamist Riigi Ringhäälingus; kuulub Eesti Muusika Almanahhi10 toimkonda; on Eesti akadeemilise helikunsti seltsi juhatuse liige ja 1940. aastal selle esimees, samuti üks Eesti heliloojate liidu asutajaid ning Eesti helitaide ühingu esimees jne.

Sõnaga – mees nagu orkester, kelle ööpäevas näikse olevat tublisti rohkem kui 24 tundi ning kelle töökoormusest ja iseloomust tulenev erakordne hajameelsus on arvukate professorinaljade, mida ka ajalehtedes ära trükitakse, inspiratsiooniks. 1938. aastal kirjutatakse Adolf Vedrost kui kõigiti värvikast isiksusest ajalehes Esmaspäev: “Wedro tõepoolest on kummaline. Elas, mängis oma suurt kontrabassi, liikus ei kellelegi tähelepandavana teiste keskel, nagu “ne iz mira sewo”, “mitte sellesse maailma kuuluwana”. Kuid üle öö tõusis tunnustatuwamaks helimeistriks ja teramaks sulesõduriks, kes uhab wasakule ja paremale oma sünkoobiga, nagu tappfriga. Ning kõikide üllatuseks: õpetab nii keelemeestele kui ka helimeistritele eesti keele omapära. “Ah nad tillemad ja ütlewad, et löövad mind kinnitades, “et eesti keeles on häälikuil neli väldet”, kuid minu kõrw eraldab kaksteist wäldet,” muheleb Wedro ise. Pihib aga kohe: “Ma pole eesti keeles saanud kunagi korraliku õpetust, nüüd ehk õpin ka ise selle ... ”.”11

1930. aastal soetab Adolf Vedro endale kodu Nõmmele Valguse tänavale.12 Temast saab Nõmme majaomanike seltsi liige ning ta panustab kõigiti Nõmme muusikaellu, olles aastatel 1934–1937 Nõmme majaomanike seltsi segakoori dirigent ja kohalike laulupäevade juht. Ta müttab armastusega oma õunapuuaias, peab mesilasi, vaimustub (värvi)fotograafiast ... Sellest kõigest annavad tunnistust imetlusväärse pedantsuse ja ülikorraliku käekirjaga täidetud vihikud, mis on tallel teatri- ja muusikamuuseumis. Lisaks on tal maakodu Läänemaal Karusel, mis samuti nõuab hoolt ja energiat. Välisreisid viivad teda aastatel 1935–1938 Pariisi, Sevillasse, Madriidi, Brüsselisse, matkad Soome ja Saksamaale, kus ta paneb kõige muu kõrval kirja ka kohalikke rahvaviise.

Vedro unistuseks on asutada Nõmmele muusikakool. Selleks on ta teinud muljetavaldava eeltöö ning pannud paberile hoolikalt läbi mõeldud õppekava, arvutanud välja õpetajate töötasud ja muud kooli ülalpidamiseks tarvilikud kulud.13 Kahjuks Vedro ise selle kooli avamist näha ei saa – Nõmme muusikakool alustab tööd alles 1952. aastal. Küll aga on selle kooli direktoriks aastatel 1976–1986 tema tütremees, helilooja Vello Lipand (1926–2000).