16. (vkj 4.) oktoobril 1890. aastal sünnib Narvas puusepale ja pillimeistrile Johan Vedrole ja tema kaasale Maria Ottiliele esiklaps, kes saab ristinimeks Adolf Johann.1 Kuigi musikaalsed on ka perre hiljem sündinud lapsed – kaks tütart ja kaks poega2 –, on juba maast-madalast selge, et Adolfi kutsumuseks ja kireks on muusika. Esimene pill, mida väike Aadi Narva kodus mängima õpib, on isa valmistatud harmoonium, õpetajaks isa sõber pagarihärra Laas.
Kümneaastaselt läheb Adolf isa soovitusel Jaanilinna tuletõrjeseltsi orkestrisse pikolobalalaikat mängima. Verinoore muusikuna teeb ta seal mõni aasta hiljem ka oma esimesed orkestreerimise katsed – seab puhkpilliorkestri noodid balalaikaorkestri tarvis. Lood võetakse kavva, kuigi Vedro mäletab end prooviperioodil hirmsasti närveerinud olevat ja süüdistab ennast edevuses, sest sõna “harmoonia” ja selle sisu on noormehele toona veel tundmatu. Kiidukiri seltsi esimehelt teeb noorele orkestrandile suurt heameelt, kuigi salamisi unistab ta hoopiski hõbeuurist, mille said parimad tuletõrjujad.3
Narva olustikust inspireerituna kirjutab ta sel ajal ka oma esimese helitöö, romansi “Kose kohin”, mis ei jää sugugi sahtlinurka tolmu koguma, vaid kantakse Narva linnakooli mandoliiniorkestri poolt pidulikul aktusel ette. Lisaks balalaikaorkestris mängimisele jätkub tarmukal noormehel tahtmist ja energiat lüüa kaasa nii Narva tuletõrje kui ka Eesti seltsi orkestris, mängides 14-aastase multiinstrumentalistina vastavalt vajadusele kas viiulit, kornetit või trummi. Kreenholmi vabriku orkestris, millega Vedro samuti peatselt liitub, on tema pilliks juba kontrabass. Koolihariduse saab Vedro Narva Peetri kirikukoolis (1899–1901) ning Narva linnakoolis, kus õpib aastatel 1901–1907. Samal ajal jätkab noormees katsetusi heliloomingu vallas, kirjutades “Igatsuse“ (1905) ja “Romansi“ viiulile ja klaverile (1907).
Konservatooriumiõpingud lasevad ennast siiski veidi oodata. Pärast linnakooli lõpetamist töötab Vedro aastatel 1907–1912 ametnikuna teede- ja ehituskontoris Narvas, seejärel Tallinnas ja Peterburis. Paralleelselt jätkab ta muusikutegevust, näiteks Peterburis Soome vaksali ja Peetri kooli taidlejate orkestri pillimehena, võtab kontrabassitunde õukonna kontrabassirühma kontsertmeistrilt Aleksander Žirjakovilt ning käib muusikateooria tundides Nikolai Fomini, August Topmani ja Peeter Süda juures. Viimase mõjul süveneb Vedro huvi rahvamuusika vastu, mis kajastub ka tema hilisemas loomingus. Vedro ise on seda eluperioodi kirjeldanud ülipingelisena: “terved päevad läbi saagisin kontrabassi, tagusin klaverit, kirjutasin. Kirjutasin kodus, kirjutasin kinodes mängu vaheajal, vagunis reisu ajal...”.4
1915. aastal asub Vedro õppima Peterburi konservatooriumi kontrabassi erialale, õpetajaks Moisei Krasnopolski.5 Kehva tervise tõttu on ta sõjaväekohustusest vabastatud. Konservatooriumiõpingud piirduvad paraku vaid kasina paari aastaga, kuigi ta selle lühikese aja jooksul ahmib endasse nii palju kui vähegi võimalik. Lisaks erialale ja muusikateoreetiliste ainete õppimisele täiendab Vedro end ka heliloomingu alal ning kirjutab päris palju muusikat. Sellest perioodist on pärit näiteks segakoorile kirjutatud “Käisin üksi tähte valgel” (1915), “Chanson triste” viiulile ja klaverile (1915), “Scherzo” (1917) ja “Hällilaul” (1918) sümfooniaorkestrile jpm.
1917. aastal on Vedro tagasi Tallinnas – olud ja ajad on teadupoolest väga keerulised. Ta hakkab kontrabassimängijana tööle sümfooniaorkestris, mis suviti esineb Harjuvärava mäel, mõne aja pärast liitub Estonia teatri orkestriga ning hiljem, juba konservatooriumi õppejõuna, mängib kaasa ka Võru suveorkestris. 1919. aasta 20. veebruar on Vedrole märgilise tähendusega päev – tema, toona 29-aastase kontrabassimängija tudengipõlves loodud sümfooniline “Scherzo” kantakse ette Estonia kontserdisaalis. Teos võetakse hästi vastu ja arvustustes leitakse, et Eesti muusikamaastikule on astunud noor lootustandev helilooja.
Samal, 1919. aastal Adolf Vedro abiellub Aliide Viidemanniga (1900–1980). Perre sünnib kuus last: Vellamo (Vello, 1920–2000), Sulo (1921– u 1944), Õie (abielus Kurg, 1923–1998), rinnalastena lahkunud kaksikud Ülo ja Eesav ning Helme (abielus Lipand, 1928–1974).
1920. aastal saab Adolf Vedrost Tallinna konservatooriumi muusikateooria ja kontrabassi eriala õppejõud. 1920–1941 õppisid tema juures kõik omaaegsed silmapaistvad Eesti kontrabassimängijad – Johannes Kuusemets, Hugo Lukas, Toomas Liblik, Boleslav Kotsenski, Herbert Vellesaar jt.6 Vedro oli ka tunnustatud muusikateoreetiliste ainete õppejõud, kes andis solfedžo-, harmoonia-, vormiõpetuse- ja orkestratsioonitunde.
Uuendusena asutas Vedro konservatooriumisse kandleklassi, huvitus kandlemeistritest ning konstrueeris ka ise kromaatilise kandle.7 Johannes Rosenstrauchi ehk Kandle-Jussi (1891–1958) tuntud viisile “Vändra polka” on teinud kooriseadeid nii Arvo Pärt, Eik Toivi8 kui ka Adolf Vedro. Vedro rahvamuusikahuvi, mis viis teda suviti ka rahvaviise koguma, pärineb lapsepõlvest – tema Narva kodu aed olnud suvisel ajal noorte kooskäimise kohaks, kus lauldi ka rahvalaule ja mängiti ringmänge.9
“Wedro tõepoolest on kummaline. Elas, mängis oma suurt kontrabassi, liikus ei kellelegi tähelepandavana teiste keskel, nagu “ne iz mira sewo”
Küpse mehena, 46-aastaselt lõpetab Vedro 1936. aastal eksternina Tallinna konservatooriumi kontrabassi ja kompositsiooni alal Johannes Paulseni ja Artur Kapi klassis. Vaid aasta hiljem saab temast professor ning 1940. aastast teooriaosakonna dekaan. Vedro kirjutab sel perioodil palju muusikat, otsides järelejätmatult, visalt, kuid heitlikult oma isikupärast, ainukordset, suuresti rahvuslikul helikeelel baseeruvat väljenduslaadi. Tema loomingu fragmentaarsusest ja ebaühtlusest aimub, nagu jookseks ta meeleheitlikult võidu talle antud ajaga, vahel ka jonnakalt vastutuult ja kõiki olusid trotsides, teadmata, et aeg, mis talle antud, jääbki tänamatult lühikeseks. Teisalt on Vedro suure pere isa, kes püüab helilooja ja õppejõuna tagada perele võimalikult viisaka äraelamise, anda lastele parima võimaliku hariduse, kuigi see pole majanduslikult sugugi lihtne ülesanne.
Lisaks põhitööle jõuab Vedro uskumatult palju teha noore Eesti vabariigi muusikapõllu harimiseks: koostab õpikuid (“Solfedžo algharjutuse vihik” 1927, “Instrumentide õpik” 1929); jagab lektorina teadmisi haridusministeeriumi korraldatud muusikaõpetajate kursustel; esindab koos Artur Kapiga konservatooriumi komisjonis, mis organiseeris 1936. aastal rahvapillimeeste plaadistamist Riigi Ringhäälingus; kuulub Eesti Muusika Almanahhi10 toimkonda; on Eesti akadeemilise helikunsti seltsi juhatuse liige ja 1940. aastal selle esimees, samuti üks Eesti heliloojate liidu asutajaid ning Eesti helitaide ühingu esimees jne.
Sõnaga – mees nagu orkester, kelle ööpäevas näikse olevat tublisti rohkem kui 24 tundi ning kelle töökoormusest ja iseloomust tulenev erakordne hajameelsus on arvukate professorinaljade, mida ka ajalehtedes ära trükitakse, inspiratsiooniks. 1938. aastal kirjutatakse Adolf Vedrost kui kõigiti värvikast isiksusest ajalehes Esmaspäev: “Wedro tõepoolest on kummaline. Elas, mängis oma suurt kontrabassi, liikus ei kellelegi tähelepandavana teiste keskel, nagu “ne iz mira sewo”, “mitte sellesse maailma kuuluwana”. Kuid üle öö tõusis tunnustatuwamaks helimeistriks ja teramaks sulesõduriks, kes uhab wasakule ja paremale oma sünkoobiga, nagu tappfriga. Ning kõikide üllatuseks: õpetab nii keelemeestele kui ka helimeistritele eesti keele omapära. “Ah nad tillemad ja ütlewad, et löövad mind kinnitades, “et eesti keeles on häälikuil neli väldet”, kuid minu kõrw eraldab kaksteist wäldet,” muheleb Wedro ise. Pihib aga kohe: “Ma pole eesti keeles saanud kunagi korraliku õpetust, nüüd ehk õpin ka ise selle ... ”.”11
1930. aastal soetab Adolf Vedro endale kodu Nõmmele Valguse tänavale.12 Temast saab Nõmme majaomanike seltsi liige ning ta panustab kõigiti Nõmme muusikaellu, olles aastatel 1934–1937 Nõmme majaomanike seltsi segakoori dirigent ja kohalike laulupäevade juht. Ta müttab armastusega oma õunapuuaias, peab mesilasi, vaimustub (värvi)fotograafiast ... Sellest kõigest annavad tunnistust imetlusväärse pedantsuse ja ülikorraliku käekirjaga täidetud vihikud, mis on tallel teatri- ja muusikamuuseumis. Lisaks on tal maakodu Läänemaal Karusel, mis samuti nõuab hoolt ja energiat. Välisreisid viivad teda aastatel 1935–1938 Pariisi, Sevillasse, Madriidi, Brüsselisse, matkad Soome ja Saksamaale, kus ta paneb kõige muu kõrval kirja ka kohalikke rahvaviise.
Vedro unistuseks on asutada Nõmmele muusikakool. Selleks on ta teinud muljetavaldava eeltöö ning pannud paberile hoolikalt läbi mõeldud õppekava, arvutanud välja õpetajate töötasud ja muud kooli ülalpidamiseks tarvilikud kulud.13 Kahjuks Vedro ise selle kooli avamist näha ei saa – Nõmme muusikakool alustab tööd alles 1952. aastal. Küll aga on selle kooli direktoriks aastatel 1976–1986 tema tütremees, helilooja Vello Lipand (1926–2000).
Mitmes persooniloos rõhutatakse ka Vedro eestimeelsust, rahvuslikkust, mida ju tollal Eestis ka laiemalt propageeriti, alates kodukaunistamise ja nimede eestistamise riiklikest kampaaniatest.14 Kinnituseks veel üks kild eelviidatud ajalehest Esmaspäev: “Nii järjekindlat ja kategoorilist eesti rahwusluse ning oma taotlejat kui Wedro, tuleb otsida. Temale on tõeline eestlus midagi karget, kõrgekultuurset ja ülihumaanset.”
Tõsi, eestlaseks olemise ja eestlusega on Vedrol kirglik suhe, nii isiksuse kui helilooja ja õppejõuna. Kodus eelistab ta piibli asemel lugeda “Kalevipoega” ning 8. juunil 1940, peaaegu 50-aastase mehena, laseb ta ennast pühitseda major Kustas Utuste poolt taara usku.15 Taaralased pidasid muuhulgas suurt lugu koorimuusikast ning nende meelisinstrument oli kannel. Taaralase Jaan Orgi võidupüha müsteeriumile “Jaani tulemine” (1937) on Vedro komponeerinud meloodia. Samast müsteeriumist pärinev “Midrilinnu mäng” on tänini ilmselt Vedro tuntuim ja esitatuim naiskoorilaul.
Oma ilmavaatest tulenevalt soovitas Vedro kaotada konservatooriumist kirikumuusika eriala ning piirduda vaid organistide ettevalmistamisega. Harmooniaülesannetes asendanud Vedro koraalid rahvaviisidega. Rahvuslikku suunda esindavad ka tema ooperid “Kaupo” (1932) ja “Muistne mõõk” jpt teosed.
II maailmasõja veriselt pöördelised sündmused haaravad oma traagilisse keerisesse ka Adolf Vedro. 1941. aastal alustas Vedro tööd ooperiga “Libahunt”, mis pidi tulema ettekandele Moskvas Eesti NSV kunstidekaadil. Samuti paluti tal koostada nõukogude muusikasõnastiku tarbeks ülevaade Eesti muusikaloost rahvamuusikast klassikalise muusikani. Paraku tuuled pöörduvad ning Eestis kanda kinnitanud Saksa võim võtab Vedrolt kõik, mida ühelt muusikult ja õppejõult on võimalik võtta, põhjuseks koostöö nõukogude võimuga. Vabaõhulavastustele Vedro siiski muusikat kirjutab (“Leetepalu volbripidu”, 1943; “Kaval-Ants ja Vanapagan”, 1944), samuti mõned laulud, klaveripalad, kuid endise produktiivsusega seda muidugi võrrelda ei saa.
1944. aastal otsustavad Vedrod, nagu paljud teised, meritsi Eestist lahkuda. Kuid kahjuks tabab neid ebaõnn ning Haapsalus satub Adolf Vedro sakslaste kätte vangi. Saunas saab ta põletushaavu, mis osutuvad saatuslikuks – helilooja sureb 27. septembril 1944. aastal ja ta maetakse Haapsallu. Eelkirjeldatud traagilise sündmuse kasutab omakorda osavalt ära nõukogude võim, kes korraldab aasta hiljem, 1945. aasta 24. juunil Vedro ümbermatmise Metsakalmistule, viimast puhkepaika tähistamas tagasihoidlik, peaaegu märkamatu valge marmorplaat.
Me ei saa valida aega ja kohta, kuhu sünnime. Võime vaid oletada, mis oleks võinud minna teisiti, kui Adolf Vedro oleks sündinud teisel ajal ja teises kohas, kui tal oleks olnud võimalik saada süsteemset muusikalist haridust ning olla kaitstud (kultuuri)poliitiliste tõmbetuulte eest, niivõrd-kuivõrd see viimane üldse võimalik on. Hingelt muusikuna püüdis ta oma otsiva vaimu ja tulisepoolse temperamendiga panustada igakülgselt Eesti muusikakultuuri arengusse, sest muusika oli tema elu ja elamise viis.
Vedro 130. sünniaastapäevale pühendatud loengkontserdil 17. X 2020 Nõmme kultuurikeskuses peetud ettekande põhjal.
1 Sünnitunnistusel on kirjas Adolf Johann. Hilisemates dokumentides ja eluloolistes ülevaadetes kasutakse nimekuju Adolf Johannes Vedro, taarausulisena Aadu Vedro jne.
2 Adolfi vend Villem (ka: Wilhelm, 1906–1925) õppis Tallinna konservatooriumis viiulit, kuid lahkus elust 19-aastasena.
3 Helga Tõnson, “Eesti heliloojaid. Adolf Vedro”. Tallinn 1963, lk 8; Adolf Vedro, “Mälestusi minu esimesist muusikalisist katseist”. – Muusikaleht, 1930, nr 9–10.
4 Adolf Vedro, “Mälestusi minu esimesist muusikalisist katseist”. – Muusikaleht, 1930, nr 9–10.
5 Peterburi konservatooriumis õpetasid kontrabassi Ivan Ferrero 1862–1877; Vassili Ždanov 1877–1910; 1876–1882 Ivan Sokolov ja pärast neid 1909–1914 Vjatšeslav (Vacláv) Bech. Moisei Krasnopolski õpetas konservatooriumis aastatel 1914–1918. Varemalt on väidetud, et Vedro alustas konservatooriumiõpingud Bechi juures, kuid arvatavalt suhtles Vedro siiski Bechiga eraviisiliselt aastatel 1912–1914, kui töötas orkestrandina Soome vaksalis ja kinodes.
6 Kuigi on väidetud, et Vedro juures õppis ka Ludvig Juht, siis sellese väitesse tasuks suhtuda kriitiliselt. Kummagi mehe säilinud või seni teadaolevad mälestused sellele ei viita ning võib küsida, kas nad omavahel üldse olid tuttvad. Seda versiooni, et nende teed kulgesid rööbiti, toetavad ka Mihkel Lüdigi mälestused. Vt M. Lüdig, “Mälestused”. Tallinn, 1969.
7 “Hiie-kannel ja ta leiutaja”. Teataja, 28. aprill 1938.
8 Eik Toivi, kodanikunimega Elmar Noorhani (1903–1993), kandlemängija ja -õpetaja.
9 Tõnson, Op.cit. lk 18.
10 Eesti Muusika Almanak I Muusikalehe lisaväljaandena ilmus vaid üks kord – aastal 1934.
11 “Professor Aadu Vedro. Meie sünkoobi-kangelane eraelus”. Esmaspäev: piltidega nädalaleht nr 10, 12. III 1938.
12 2020. aasta 15. novembril avati Nõmmel Valguse 20 maja juures, kus oli Adolf Vedro ja tema väimehe, Vello Lipandi kodu, mälestustähis.
13 Vt: ETMM_M67_1-106-1_ad; ETMM_M67_1-106-1_ae
14 Nn vaikiv ajastu.
15 Vt ka Kaupo Deemant, “Taarausulistest”: https://www.maavald.ee/taarausk/taarausulistest-kaupo-deemant.