_page-0001.jpg)
Suve alguse esimene kuumalaine Amsterdamis on pärast eestimaist kõledapoolset kevadet üpris meeldiv. Kanalitest õhkuv jahedus ei lase õhutemperatuuril liiga kiiresti ülemäära kõrgele tõusta ja meie jaoks harjumatult kõrge nurga alt paistva päikese eest võib minna varjule mõnda sealsetest paljudest muuseumidest. Seejärel, visuaalsest kunstist küllastununa, on mõnus vedeleda Amsterdami suures linnapargis, et enne õhtust kontserdikülastust jõudu koguda ning lihtsalt ilma ja inimesi vaadata.
Sellises sulnis olustikus külastasime 2017. aasta juunikuu keskpaigas Concertgebouw’ “Meisterpianistide” sarja hooaja lõppkontserti, kus soolokavaga esines üks viimase poolsajandi silmapaistvamaid pianiste Murray Perahia. Nagu väga hea kontserdi puhul ikka juhtub – muusika kannab su ära kusagile, kus ajal ja ratsionaalsusel ei ole eriti palju kaalu ning asetab kontserdi lõppedes õrnalt jälle maa peale tagasi, tõsi, alati mingi kirjeldamatu kogemuse võrra rikkamana. Nõnda ka seekord, ma ei suuda meenutada seda õhtut detailides, kuid mäletan väga selgesti selle klaveriõhtu eriliselt läbipaistvat ja nüansirikast kõla ning hingeminevalt vaimset atmosfääri. Samuti mäletan leebet, ent vääramatut jõudu, mis Bachi, Schuberti, Mozarti ja Beethoveni teosed algusest lõpuni üheks vormitervikuks sidus ja saalitäit kuulajaid hingepõhjani puudutas. Nüüd, 2020. aasta kevadel, asetuvad sellised mälestused paraku hoopis uude valgusse …
Murray Perahia on sündinud 1947. aastal New Yorgis ja veetnud seal kogu oma nooruse. Tema esivanemad pärinesid sefardi juutide kogukonnast ja rändasid Ameerikasse Kreekast eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Nii oli Murray Perahia esimene kodune keel hispaania keele ajalooline vorm ladino, mis tunduvalt erineb tänapäevasest hispaania keelest. Inglise keel lisandus sellele alles kodulähedases lasteaias New Yorgi Bronxi linnajaos. Vanematekodus valitsenud õhkkonda on Perahia kirjeldanud kui ülimalt ühtehoidvat, kus tähtsal kohal olid iganädalased religioossed toimingud. Palju külastati ka ooperietendusi ja kontserte, mille poolest New Yorgi kultuurielu oli silmapaistvalt rikas.
Lapsepõlves alguse saanud muusikalise kujunemise eest jagub Perahial palju tänusõnu oma isale, kes muusikuna märkas poisi muusikalist andekust varakult ja suunas ta juba nelja-aastaselt klaveritundidesse Jeannette Haieni juurde. Poiss oli alguses väga pisike, otse miniatuurne, mistõttu pedaali hakkas ta kasutama alles kümneaastaselt, omandades selles kiiresti suure vilumuse ja nüansseerituse. Mõneti ebatavaliselt kestsid õpingud sama õpetaja juures kuni Perahia 17-aastaseks saamiseni, misjärel suundus ta õppima New Yorgi Mannesi muusikakolledžisse. Siin õppis Perahia lisaks klaverimängule ka kompositsiooni ja dirigeerimist. Tema olulisemateks õpetajateks olid pianist Artur Balsam ja muusikateoreetik Carl Schachter. Viimane andis Perahiale põhjalikud oskused Schenkeri muusikaanalüüsi vallas, mida ta on nimetanud ka oma muusikalise mõtlemise tähtsaimaks aluseks. Artur Balsam on rõhutanud eriti kammermuusika olulisust Perahia muusikuks kujunemisel, väites, et oskus kuulata teiste pillide häälte liikumist ansamblimängus arendab ühtlasi pianisti suutlikkust kuulata alahäälte liikumist omaenda esitatava klaverifaktuuri sees.
Tänu legendaarsele poola päritolu pianistile Mieczysław Horszowskile avanes Perahiale juba õpingute ajal võimalus hakata osalema kammermuusikuna Marlboro muusikafestivalil Vermontis, mille eestvedajaks oli Rudolf Serkin ja õpetajateks teiste hulgas maailmakuulus tšellist Pau Casals koos Budapesti keelpillikvarteti liikmetega. Kammermuusika on Perahia muusikuteel hiljemgi tähtsal kohal olnud. Nii esines ta sageli koos lauljate Peter Pearsi ja Dietrich Fischer-Dieskauga ning on palju mänginud koos Guarneri ja Budapesti keelpillikvartetiga. Iseäranis suurepärased on Mozarti ja Schuberti klaveriduo teoste salvestused, kus Perahia ansamblipartneriks on pianist Radu Lupu, kellega koos juhiti aastail 1981–1989 Benjamin Britteni poolt asutatud kuulsat Aldeburghi muusikafestivali Inglismaal.
Kammermuusika mõju rõhutab Perahia ka oma töös dirigendina, mida ta on kõige enam teinud kammerorkestri Academy of St Martin in the Fields külalisdirigendina. Koos orkestrimängijatega töötatakse välja fraaside ülesehitus ja nende suhestumine üksteisega, mis on tõepoolest sarnasem ansamblistide omavahelisele koostööle kui akadeemilisele “dirigent määrab”-mudelile.
Mõned aastad pärast konkursivõitu Leedsis 1972. aastal, mille järel Perahia rahvusvaheline karjäär õige hoo sisse sai, kolis Perahia elama Londonisse, kus resideerib siiani. Võimalik, et tollase Vana Maailma rahulikum elurütm ja pikemate traditsioonidega muusikaelu korraldus pakkusid tema küllaltki introvertsele natuurile viljakamat pinnast kui ameerikalikust elustiilist läbiimbunud New York.
Murray Perahiat iseloomustatakse enamasti kui väga lüürilise väljenduslaadiga pianisti, mis on kahtlemata tõsi. Ent kõige täpsem kirjeldus pärineb ilmselt Perahia teooriaõppejõu Carl Schachteri suust, kelle sõnul on tema mängus valitsevad vokaalmuusikale omane laulvus ja jutustavus, sügavuti minev struktuuritaju ning muusika kulgu suunav tugev intellektuaalsus, mis üheskoos moodustavad väga harvaesineva muusikutüübi.
Kui vaadata Perahia kontserdikavu, siis on selge, et tähtsaimal kohal tema repertuaaris seisavad Johann Sebastian Bach ja Viini klassikalise perioodi heliloojad. Ta esitab sageli ka Schuberti, Schumanni, Brahmsi ja Chopini teoseid, kuid palju harvemini XX sajandi heliloojaid. Täielikult on ta loobunud atonaalse muusika esitamisest, väites, et peale põhjalikumat süvenemist tonaalse maailma varjatud saladustesse ei tundu atonaalse muusika keel tema jaoks enam võrreldaval määral huvipakkuv.
Süvenemine on ilmselt märksõna, mis iseloomustab kogu Murray Perahia arenguteed muusikuna. Juba väljakujunenud ja tunnustatud pianistina asus ta läinud sajandi kaheksakümnendatel end täiendama legendaarse pianisti Vladimir Horowitzi juures. Koostöö kestis kuni viimase surmani 1989. aastal, mil Perahiagi oli juba pealt neljakümnene. Enda sõnutsi õppis ta Horowitzilt Chopini, Liszti ja Rahmaninovi teoste kaudu eelkõige suurt virtuoosset tehnikat ja rikastas sellega oma pianistlikku kõlapaletti, saades juurde mahlaseid, orkestraalseid värve.
Iseloomulikku lähenemist võib märgata Perahia töös Bachi teostega varastel kaheksakümnendatel, kus ta ei pidanud paljuks tegelda mõne aasta jooksul juhendaja käe all klavessiinimänguga. Lisaks erinevustele sõrmetehnikas ammutas ta klavessiinimängust ideid klaveri pedaali kasutusele Bachi loomingu puhul. Näiteks soovitab ta sõltuvalt saali akustikast kasutada üliõhukest pedaali kompenseerimaks klavessiiniheli loomulikku kõlajätku pärast klahvi vabastamist, mida tänapäevase klaveri tõhusad summutajad ei võimalda.
Tema esitustes on siiski üks iseäranis huvipakkuv joon, mis muudab ta vaatamata oma äärmiselt isikupärasele klaverikõlale heas mõttes sarnaseks mitmete teiste suurte pianistidega, nagu näiteks András Schiff või ka Glenn Gould. Perahia ise nimetab seda oskuseks läheneda muusikateostele n-ö seestpoolt. See toetub muusika süvakihtide analüüsile ja võimaldab juurteni aru saada helitöö struktuurist, tänu millele asetuvad ka väikseimad muusikalised üksused teoses oma ainuõigele kohale korrastatud tervikpildis. Tänu sellisele superkorrastatusele suudab ta olla laval vaba ja spontaanne ning võib täiesti õigustatult kasutada oma kontsertidel toimuva kirjeldamiseks mõistet “improvisatsiooniline”.
Murray Perahia muusikutee ei ole paraku kulgenud ilma suuremate tagasilöökideta. Üheksakümnendate algul saadud õnnetu käevigastus ja sellele järgnenud mõistatuslikud põletikud, mille põhjuste kõrvaldamine nõudis lausa kirurgilist sekkumist, varjutasid tema karjääri ligemale viieteistkümne aasta jooksul, mil parimas loomeeas pianist oli ikka ja jälle sunnitud loobuma juba välja kuulutatud kontsertidest. Siiski ei möödunud ka keeruline periood tema elus kaugeltki mitte viljatult, vaid võimaldas mõneaastase pausi järel klaverimängimises keskenduda muu hulgas Bachi teoste põhjalikumale uurimisele. Selle tulemusena valmisid Grammy ja Gramophone’i auhindadega pärjatud salvestused nii Bachi “Inglise süitidest” ja “Goldbergi variatsioonidest” kui ka Chopini etüüdidest.
Erinevaid muusikaauhindu on Perahia pälvinud peaaegu kogu oma pika rahvusvahelise karjääri jooksul, mis näitab, et loominguline mootor töötab juba aastakümneid väsimatult täistuuridel. See ei ole kindlasti võimalik ainuüksi ülimale andekusele tuginedes, vaid eeldab ka oidu elada oma elu viisil, mis ei lase ümbritseval müral segada keskendumast olulisele. Tõepoolest, kui mõelda sellele fenomenile, mis kumab vastu niihästi Perahia mängust ja salvestustelt kui ka biograafiast ja intervjuudest, siis tundub mulle, et parim sõna, mis seda võiks kirjeldada, olekski lihtsalt öeldes tarkus.