Tähelend Viljandist Ameerikasse

Evelin Täht, “Tähelend. Jüri Täht – mees rohelisest raamatust”. Pappus, 2019, 356 lk.

Kui palju on veel selliseid põnevaid ja tundmata lugusid Teise maailmasõja eel või ajal Eestist lahkunud silmapaistvatest muusikutest? Selle küsimuseni viis tähelepanuväärne lugu eesti tšellistist Jüri Tähest, kelle eluloost ilmus käesoleval aastal raamat, autoriks Evelin Täht. Tähe elulugu oleks ilmselt kohalikele eestlastele tundmatuks jäänud, kui poleks vändatud Hollywoodi filmi “Roheline raamat” (2018). Linateos räägib Don Shirley triost, milles pea 30 aastat (1957–1986) eesti muusik kaasa tegi. Filmi aluseks olevat lugu Don Shirley triost on linateose põnevamaks muutmise eesmärgil üpriski palju muudetud. Nii on ka trios mängivast tšellistist saanud eestlase asemel hoopis venelane. Alles pärast filmi ilmumist sai Jüri Tähele osaks eesti meedia tähelepanu. Tuli välja, et ta on juhtumisi isegi oma vanaduspõlveks sünnimaale tagasi tulnud ning tähistab käesoleva aasta mais oma 90. sünnipäeva. Kõigi nende sündmuste mõjul sai ka Evelin Täht suurema tõuke kaua küpsenud mõttele oma äiast elulooraamat kirjutada. Nõukogude võimu mõjust tingituna ei pööratud kodumaalt lahkunud silmapaistvate inimeste käekäigule erilist tähelepanu. Osad neist olid seetõttu vahepeal peaaegu et kustunud meie ajaloost, aga rehabiliteerimine käib. Võtkem näiteks kasvõi viiuldajad Evi Liivak ja Hubert Aumeregi, kes tegid välismaal silmapaistvat karjääri. Hubert Aumere oli koguni Münchenis Baieri riigiooperi kontsertmeister. Evi Liivak tegi puhtalt solistikarjääri, andes kontserte üle terve maailma. Kusjuures nii Hubert Aumere kui Evi Liivak on ajaloolises mõttes erilised ka selle poolest, et neile sai osaks õnn mängida Stradivari viiulitel. Tundub isegi uskumatuna, et maailma parimatel ja kuulsaimatel viiulitel on hulga kontserte mänginud eesti muusikud. Liivakute pere on elanud Viljandis Tähtedega samas majas, Posti tänav 9. Esmalt korrus kõrgemal, kui aga Liivakud kolisid Tallinnasse, sai nende esimesel korrusel asunud korter Tähtede koduks. Jüri alustas oma tšelloõpingutega niisiis samades ruumides, kus imelapsest Evi oma esimesi poognatõmbeid teinud oli. Jüri perekonnas armastati muusikat – arstist isa oskas mängida klaverit ja trompetit. Jüri olevat lapsena emalt korduvalt pärinud raadiost kuuldud muusikainstrumendi kohta, mis talle meeldima oli hakanud. See pill oli loomulikult tšello ja kui isa uuris, kas poiss tahab jõuludeks kelku või tšellot, oli kaalukas vastus ikka muusikainstrumendi kasuks. Jõuludeks olevat ta ikkagi mõlemad saanud. Sügava ja kustumatu mulje oli noorele Jürile jätnud ka Laine Leichteri (siis perekonnanimega Siim) kontsert Viljandi kirikus. Tundub, et Jüril olid parimad vanemad, kes ühel muusikat õppival lapsel üldse olla saavad. Ka Jüri esimene tšelloõpetaja Parfeni Valgemäe oli üks väga eriline persoon. Ta kinkis noormehele Eestist lahkumise eel päeviku, mida ta oli alates esimestest tundidest oma õpilase käekäigu kohta pidanud. Selle algusesse kirjutab ta pühenduse: “Ära kunagi lakka töötamast selleks, et sinust saaks Suur Kunstnik! 24. veebruar 1941.” Parfeni Valgemäe pidas oluliseks õpetuse algusest peale ansamblimängu ning korraldas juba esimese õppeaasta lõpul Jürile päris oma kontserdi.

Molotovi-Ribbentropi pakti järel oli Jüri perekonnal võimalus Saksamaale ümber asuda, kuna tema vanaema oli riigisakslane. Sõjaaeg sai osalt veedetud põgenikelaagrites, elati üle pommitamisi ja vahel tunti ka nälga – kõik see oli paratamatu sõjaoludega kaasnev karm reaalsus. Vaatamata nendele raskustele leidis Jüri võimaluse tšelloõpinguid jätkata. Saksamaal sai ta õppida nt Karl Thiele ja Max Nauberi juures. Seal saavutas ta isegi Württembergi piirkonna konkursil 12-aastaselt 1943. aastal oma vanuserühmas esikoha. 1947. aastal hakkasid eestlased Saksamaalt lahkuma, ka Jüri ei tundnud end Saksamaal koduselt. Juhuslikult kuulis ta stipendiumidest, mis võimaldasid õppida Ameerikas. Jüril õnnestuski stipendium saada ning 1950. aasta 30. detsembril asus ta laevaga 21 päeva kestnud teekonnale Saksamaalt Ameerikasse.

Stipendiumiga sai ta lõpetada Dana kolledži, milles omandas bakalaureusekraadi. Elu Ameerikas ei alanud kergelt. Pidi minema sõjaväkke, tegema läbi kuuenädalase algtreeningu ja järgnes teenistus Ameerika lennuväeorkestris. Selle asemel, et lennuväeorkestrisse edasi tööle jääda ja pärast 20-aastast teenistust head pensioni saada, otsustas Jüri, et tahab edasi õppida ning kolis New Yorki, et asuda õppima Manhattani muusikakooli. Tal õnnestus saada koguni kuulsa Bernard Greenhouse’i õpilaseks. Sellest koolist sai Jüri magistrikraadi. Seejärel sai ta asendajana mängida mitmetes orkestrites, nt Brooklyn Philharmonia, Orchestra of America, Symphony of Westchester, Suffolk Symphony Orchestra, American Symphony Orchestra jpt ning tegi kaasa ka erinevates kammermuusika kollektiivides. Püsivamalt musitseeris Jüri orkestrandina muusikalide orkestrites Broadwayl ning alates aastast 1957. aastast mängis ka kuni oma muusikukarjääri lõpuni 1983. aastal Don Shirley trios. Selle ansambli koosseisus sai Jüri esineda New Yorgi suurlavadel, sh mitmeid kordi ka Carnegie Hallis. Käesolev elulooraamat on tõeliselt õdus lugemine. Tekst jookseb ajalooliselt kronoloogilises järjekorras, jutustuse stiil on voolav. Raamatu muudab veelgi elavamaks suur hulk pilte. Elulugu kõnetab eriti sellega, et vaatamata keerulistele aegadele jääb loo peategelane kõigutamatult truuks muusiku kutsumusele, saavutab sellega ka edu ning suudab välismaal läbi lüüa. Raamatust leiab lisaks huvitavaid detaile eluolust eestlaste põgenikelaagrites Saksamaal ja väliseestlaste ringkonnas ning tolleaegse muusikamaailma toimimisest Ameerikas. Raamatu sissejuhatuse viimases lõigus ütleb mees ise, et kõik, mis tema elus on juhtunud, on olnud saatus või õnnelike juhuste katkematu jada. Õnne on tal olnud kuhjaga, sest mitmel korral on ta väljunud isegi surmasuust. Jüri on õnnelik, et jõudis lõpuks tagasi oma sünnimaale: “Minu tuurid on tehtud ning ring sai täis. Siin ma tulin maailma ja siit ma ka lähen.”