Tänavusel Pärnu muusikafestivalil soleerisid Philip Glassi topeltkontserdis viiulile ja tšellole Eesti Festivaliorkestri ees Paavo Järvi juhatusel kaks kuulsat läti muusikut, õed Margarita ja Kristīne Balanas. Lisaks õdedele on perekonnas ka viiuldajast vend Roberts. Nende tee on viinud Londonisse, kus nad on õppinud sealses Kuninglikus Muusikaakadeemias. Margarita Balanas tegutseb ühtlasi dirigendina ja on asutanud Londonis orkestri Anonimi. Mõlemal õel on eksklusiivne leping tipp-plaadifirma Decca Classicsiga. Eelmisel aastal ilmus neilt plaat “Pēteris Vasks. Castillo Interior”.
Kui tšellistist õde Margaritat hakkas huvitama dirigeerimine, arendas ta oskusi Londonis meistriklassides. Pandeemia ajal märkas ta Paavo Järvi meistriklassi Pärnus ja otsustas: “Ma pean sinna saama!”. Salvestisi kandideerimiseks oli keeruline kokku saada, sest puudus repertuaar. Tuli palgata muusikud. Margarita on rääkinud, kuidas õppis esitamiseks pähe näiteks Stravinski “Danse infernale’i” balletist “Tulilind”. Ta pani teose partituuri vannitoa kraanikausi peale peegli ette, harutas loo löök löögi haaval lahti ja harjutas liigutusi, analüüsides peeglist, milliseid žeste ja emotsioone orkestrandid laval dirigendilt näha tahaksid. See teos on jäänud tema kui dirigendi repertuaari üheks visiitkaardiks. Dirigeerimise kohta on ta öelnud: “Kui ma kord poodiumile astusin, ei tahtnud ma sealt enam lahkuda. See side, mis niimoodi muusikutega tekib, lihtsalt teeb inimesega midagi. On tunne, et fraseerimine ja kogu muusika loomine on sinu enda kätes. Pealegi on dirigendi repertuaar tšellisti omast niivõrd palju suurem.”
Margarita Balanas osales Paavo Järvi meistriklassis kahel korral. Ja siis saabus päev, mil tuli kõne Paavo Järvilt Zürichist pakkumisega hakata Tonhalle orkestris tema dirigendiabiks. Margarita Balanase sõnul oli see tema elu kõige õnnelikum päev. Paavo Järvi on öelnud: “Üha keerulisem on mõista, mida on dirigeerimiseks vaja, aga kohe saab aru, kui kellelgi on see miski olemas. Margarita Balanasel on.”
Kohtusin Margarita Balanasega Pärnu festivalil. Kõnelesime Philip Glassist, Pärnust ja nähtustest klassikalises muusikas.
Philip Glass kirjutas topeltkontserdi viiulile ja tšellole, mida siin Pärnus esitasite, 2010. aastal. Milline see on tehniliselt ja emotsionaalselt?
Margarita Balanas: See on eriline teos. Philip Glass kirjutas selle algselt tantsulavastuse jaoks Nederlands Dans Theaterile. Teoses on neli duetti viiuli ja tšello soolodega, mille vahel asetsevad suured sümfoonilised osad. Esimene duett on energiline, teine emotsionaalne, suure kulminatsiooniga, kolmas veidi hull. Glass on selle põnevalt kirjutanud. Viiul ja tšello justkui võitlevad orkestriga, on lüürilisemad, isiklikumad. Kontrast orkestriga on selline, et esindatud on lai tundevahemik.
Teos on tehniliselt nõudlik, aga mängides ei tule keerukus meelde. Meile meeldivad keerulised lood. Kuna esitasime seda õega 2019. aastal Lätis, tunneme teost hästi. Ootasime võimalust seda Paavoga mängida. On väga oluline ka Eesti ja Läti koostöö mõttes, et see teoks sai. Ja Glass saab järgmisel aastal 90-aastaseks.
Kas viiuliga ja tšelloga on selline paradoks, et mida täpsemalt nooti jälgida, seda rohkem mängija eristub?
Noote tuleb alati täpselt jälgida, kuid iga helilooja noodikiri on erinev. Iga helilooja annab esitajale erineva vabaduse. Näiteks Mahler oli esituste suhtes väga nõudlik. Nooti tuleb austada, aga kasutada ka oma kujutlusvõimet, sest kõike ei saa kirja panna. Glass on samuti nõudlik. Ta ei lisa palju märkusi, aga on näha, et viiuli ja tšello duetid on orkestrile mõeldud osadega võrreldes isiklikumad.
Mida teete minut enne kontserti?
Ei tee suurt midagi. Olen riietusruumis, mõtlen, mis hakkab toimuma, kellele mängin, miks mängin. Viin end meeleollu, liigutan sõrmi. Käed peavad soojad olema. Võibolla joon midagi magusat.
Dirigendina on see teistmoodi. Aju üks poolkera töötab rohkem kui teine. Dirigendina pean laskma muusikutel mängida. Ma ei saa nende eest mängida. Pean usaldama, et oleme harjutanud ja nüüd valmis seda esitama.
Olete öelnud: “Mida vähem ma orkestriga räägin, seda parem.” Ütlesite seda dirigendina. Kuidas toimub suhtlus orkestriga, kui esinete solistina? Kas kohe proov või ka räägite enne orkestrantidega?
Ütlen täpsustuseks, et dirigendina meeldib mulle, kui muusika ise paika läheb. Teen liigutuse, aga ei selgita seda. Tšellistina ei pea ka midagi ütlema, sest me kõik kuulame üksteist. Kui on vaja midagi öelda, siis ütlen Paavole. Üldiselt on minu ja õe vahel mingi telepaatia, samuti meie ja Paavo vahel. Lihtsalt mängime ja see töötab. Oleme muidugi teadlikud sellest, mis toimub meie ümber, orkestris. Usaldame üksteist.
Teie vend Roberts on sotsiaalmeedias väga populaarne ja eriti pandeemia ajal, kui ta tõlgitses Elton Johni laulu “I’m Still Standing”. Ta ongi väga crossover’i lembene. Aga klassikalised muusikud ja orkestrid vist väga ei ihka sellist repertuaari esitada?
Roberts loob orkestritele uskumatuid seadeid. Ta mängib lisaks klassikalisele viiulile veel spetsiaalsel kuuekeelsel elektriviiulil. Olin temaga, kui Elton talle helistas ja ütles, kui oluline see esitus talle oli, samuti Pink Floyd on väga hinnanud tema seadeid ja esitusi. Ta on populaarne kogu Euroopas. Roberts esineb peamiselt üksi. Tema uusimad tellimustööd on orkestrile, aga ma ütleks, et need on kaasaegsed muusikateosed, mitte poplaulud.
BBC Music palus tänavu mõnedel muusikutel nimetada kõige meeldivamad ja kõige keerulisemad teosed esitamiseks. Meeldivatena leidsid mainimist näiteks kaks Mahleri ja kolm Richard Straussi teost, keerukatena Dvořáki tšellokontsert, Glassi sümfooniad, Stravinski “Kevadpühitsus” jt. Mida sellest arvate?
Mahleri osas nõustun. Aga Dvořák kõige keerulisem? See on just üks mu lemmikteoseid mängimiseks. Oleneb esitajast. Meile meeldivad pingelised, dramaatilised lood, Kristīnele ka. Kui piisavalt harjutada, siis keerulisi ei pelga. Dvořáki kontsert on üks monumentaalsemaid teoseid tšellole.
Kuidas luua klassikalise muusika plaat, mida ostetaks palju?
Ei tea. Sellel peab mõte olema. Peab olema põhjus salvestamiseks. Pead sellesse uskuma. Kui ise usud, usuvad ka teised. Aga ma pole kunagi vaadanud, milline plaat on müüduim. Tavaliselt leidub müügiedule põhjus – kuulajatel tekib selle muusikaga hingeline seos.
Kuidas kirjeldaksite Eesti Festivaliorkestrit ja õhkkonda Pärnus?
Need on fantastilised. Olen Pärnus palju olnud: dirigentide kursusel, Paavo dirigendiabina. Iga kord tunnen, et tulen muusikute juurde, kes näevad üksteist perena. Üksteist austatakse. Nad on tulnud kogu maailmast, sest nad tahavad olla siin, nad usuvad festivali, usuvad Paavosse ja Järvidesse. Kuulasin tänavuse festivali avakontserti Neeme Järvi juhatusel ja see liigutas mind väga. Nad on Pärnu muusika süda.
Pärnu festivali õhustik on eriline. Seda teavad kõik muusikud, kes ikka ja jälle siia tagasi tulevad. Nad on nii ühendatud ja pühendunud. Nad harjutavad pööraselt. Nad ei kaota energiat ega inspiratsiooni. Kõik naeratavad. See on üks õnnelik orkester. Nad tunnevad mängimisest mõnu, naudivad.
Olen kuulnud kõiki nende esitusi siin alates 2021. aastast. Eelmisel aastal salvestasime Arvo Pärti. Maagiline! Mul tuleb isegi meenutades kananahk ihule. Huvitav on EFO proove jälgida. Näed, kuidas pusle kokku saab. Paavo viib nad järgmisele tasandile, uude dimensiooni.
Käime muidugi orkestrantidega kohvitamas, einestamas. Keegi ütles mulle naljatades, et siin pole võimalik üksi kohvile minna. Pärnus oled nagu omaette universumis. Aeg peatub.
