Kui Paul Simon, ameerika üks hinnatumaid laulukirjutajaid, 2018. aastal hüvastijätutuurile läks, ei kahelnud keegi, et see ongi hüvastijätt. Pikaaegse koostööpartneri, kitarristi Vincent Nguini lahkumine võttis muusika mängimise isu ära. Ka vanust oli juba tublisti üle seitsmekümne. Minul ei õnnestunud toona Simonit näha.
Pikalt tundus, et nii jääbki. Lootus Simon & Garfunkeli laule kunagi elavas esituses kuulda tuli maha matta. Veel 2023. aastal rääkis Simon The Times’is, et kuigi “isu” on tagasi tulnud, on läinud kõrvakuulmine. Vasakust kõrvast olevat vanameister peaaegu kurt. Seda suurem oli üllatus, kui Simon mullu napi kuuajase etteteatamisega tuuri välja kuulutas.
Vaikne tähistamine
Võtmeks osutus tuuri nimi – “A Quiet Celebration” ehk vaikne tähistamine. Ei mingeid hiiglaslikke staadione, pompoosset produktsiooni ega valju bändi. Sama suur üllatus oli, et ta selle tuuri aasta hiljem ka Euroopasse toob. Aga Paul Simon on 84-aastase mehe kohta enam-vähem nii heas vormis, kui olla saab. Aitab ehk seegi, et Simon pole kunagi olnud tuntud niivõrd kui erakordselt võimekas laulja, vaid pigem kui andekas loojutustaja.
Kontserdil Berliini Uber Eats Music Hallis 16. aprillil, kuhu kuulama läksin, oli näha, et need mehed, keda Simonil on sujuvaks koosmänguks kuulda vaja, istuvad laval tema paremal käel ehk selle kõrva pool, millega vanameister veel kuuleb. Ka üksik helimonitor on Simonil kohe parema külje kõrval. Laval on kokku kümmekond muusikut, osa neist pillidega, mida tavainimese silm tuvastadagi ei oska. Ka Simoni abikaasa, laulja-laulukirjutaja Edie Brickell käis duetipartnerina laval.
Olles käinud valdavalt rockkontsertidel lava ees näppu viskamas, pean tunnistama, et nii vaiksele kontserdile ei ole ma varem sattunud. Kui alguses tekkis tunne, et tahaks volüümi juurde keerata – ma ei vaata isegi Eurovisiooni oma elutoas nii vaikselt –, siis tegelikult on vahelduseks päris mõnus, kui ei pea normaalse helitugevuse jaoks pidevalt kõrvatroppe sättima. Kontsert kõlas täpselt nagu stuudiosalvestis. Seda mitte halvas, elutus või raamidesse surutud mõttes, vaid seepärast, et heli oli viimse detailini paigas. Improvisatsiooniks jagus ikka ruumi küllaga, ilma selleta Paul Simon ei saakski.
Seitse psalmi
Kontsert oli jagatud kahte vaatusse. Esmalt kanti täispikkuses, algusest lõpuni pausideta (ja aplausideta) ette Simoni värskeim, 2023. aastal välja antud album “Seven Psalms”. Tabasin end mõttelt, kas keegi sellist albumit kuulata viitsiks, kui ei oleks küljes maailma ühe tuntuma ja hinnatuma laulja-laulukirjutaja nime. Julmalt võiks öelda, et see on veniv ja uimane, meloodiad liiga keerulised, et millestki kohe kinni haarata. Heldemalt aga, et meditatiivne ja mõtlik – nõuab aega ja kannatust, et “avaneda”. Alles kontserdi eel (korduvalt ja korduvalt) üle kuulates muukisin albumi enda jaoks lahti. Album, nagu ka kontserdi esimene pool, lõpeb looga “Wait” – mõtiskluse, et mitte öelda murega surelikkuse üle. “Wait, I’m not ready … Wait, my hand’s steady, my mind is still clear …” (“Oota, ma pole valmis … Oota, mu käsi on kindel, mu mõistus veel klaar …”). 84-aastase mehe esituses on neil lauluridadel rohkem kaalu, kui on mugav tunnistada.
Rariteedid ja ajatud hitid
Kontserdi teine, reipam ja meeleolukam pool kuulus aga hittidele ja vähem kõlanud paladele tema repertuaarist. Selle avas nimilugu Simoni ühelt edukamalt sooloalbumilt “Graceland”.
Siit jõudsime ka – mis seal salata, enamiku jaoks kontserdi oodatuimate hetkedeni – Simon & Garfunkeli ajatute hittide juurde. Esmalt õrrituseks “Slip Slidin’ Away”, siis aga juba “Homeward Bound”, mis teenis kontserdi seni suurima aplausi. Kuigi filmimine oli kammerlikus kontserdisaalis keelatud ja vahekäikudes pidas valvet karm tädi, kes iga helendava ekraani peale välja ilmus, tõusid nutitelefonid just siis, kui kõlasid Simon & Garfunkeli hitid. Rahvas armastab neid laule ka 60 aastat hiljem. Just nende pealtnäha lihtsate poplaulukeste pärast on Simonit mõnikord nimetatud ka meie aja Mozartiks.
Hoiab publikut haardes
Olgu öeldud, et ka minu austus Paul Simoni vastu tuleb puhtalt suurest armastusest Simon & Garfunkeli muusika vastu. Tema soololoomingut ei ole ma kunagi põhjalikumalt kuulanud ega osanud seetõttu ka hinnata. Simon & Garfunkeli meloodiad on aga ajju sööbinud juba lapsepõlvest. Seda enam vääris kiitust lugude valik, mis hoidis tähelepanu pea otsast lõpuni hoolimata sellest, et tuttavaid palu kõlas kontserdil vaid kolm.
Vaid siis, kui kõlasid kaks järjestikust lugu 1990. aasta albumilt “The Rhythm of the Saints”, kippus fookus korraks hajuma. Lood kanti ette kontserdi lõpupooles enne lisalaule, mis kipubki olema iga kava Achilleuse kand: esialgne elevus on lahtunud, nii rahvas kui artist hakkavad vaikselt väsima, enne kui möödapääsmatu “korrata-korrata” finišiks tähelepanu tagasi toob.
Kontserdile andsid värvi Simoni pajatused lugude vahel, mis õnneks ei mandunud vanainimese heietusteks, vaid jäid tabavateks repliikideks. Näiteks jutustas ta, kuidas kuulis 1950-ndatel raadiost, et R’n’B-laulja Johnny Ace end kogemata lava taga revolvriga mängides maha lasi – kõigest 25-aastaselt. Järgneb pala “The Late Great Johnny Ace”, mis räägib lisaks nimikangelasele veel kahest traagiliselt hukkunud Johnist – Kennedyst ja Lennonist.
Või kuidas ta luges raamatut belgia sürrealistist René Magritte’ist ja tema abikaasast Georgette’ist ja silma hakkas pildiallkiri “René ja Georgette Magritte koos koeraga pärast sõda”. Simon olevat siis mõelnud, et küll see on hea pealkiri laulule. Ja täpselt sellise pealkirjaga laulu ta seejärel ette kannabki.
Lai-la-lai ja vaikuse hääl
Kui aplaus artisti lavale tagasi kamandas, tulid esitusele ka need kõige magusamad palad. Soolohittidest “50 Ways to Leave Your Lover”, ehk õhtu kõige tempokam pala, siis aga Simon & Garfunkeli aegadest “The Boxer”, mille igihalja refrääni “lai-la-lai” laulmise Simon käeviibutusega publiku hooleks jättis.
Tundus, et ongi kõik, bänd lahkus lavalt, aga siis tõstis Simon nimetissõrme, andmaks märku, et ühe loo kannatab veel teha. Kõige viimase loo, ajatutest hittidest selle kõige ajatuma, kandis Simon ette ihuüksi, pimedal laval, ainult kitarriga. Ilma Art Garfunkeli heleda harmooniata kõlas “Sound of Silence” seekord eriti süngelt. Nii olevat see laul ka sündinud, pimedas (vanni)toas, ainult Simon ja kitarr. Toona 21-aastane Simon ilmselt ei osanud arvata, et see laul veel üle kuuekümne aasta hiljem kõnetab.
Kui räägitakse vananevatest artistidest ja kas neid ikka tasub vaatama minna, kostub tihti mõtteid, et “ah, ei taha head mälestust rikkuda” või “tahaks teda mäletada nii, nagu ta oma hiilgeajal oli”. See kõlab mulle umbes sama jaburalt, kui jätta emale helistamata põhjusel, et lapsepõlves tundus ta vähe kabedam. Vananemine on kõige suurem privileeg siin maailmas (meenutagem kas või Johnny Ace’i) ja nii on legendi tema karjääri lõpuaastatel – kui esinemine pole enam töö, vaid õnnistus – kuulata tõeline rõõm.
Ääremärkusena: Ehk raputatuna teatest Paul Simoni tuurileminekust ärkas ka vana sõber Art Garfunkel, kes kuulutas välja üle aastate esimese turnee, millega tuleb tänavu sügisel ka Euroopasse. Seda muidugi juhul, kui tuuri ära ei jäeta, nagu on Garfunkelil paraku kombeks olnud. Koos esinesid Simon ja Garfunkel viimati 2010. aastal.
