• Ada Kuuseoks, pianist ja EMTA emeriitdotsent

Muljeid Narva Chopini konkursilt

Ilus number see 13! Narva sai hakkama järjekordse rahvusvahelise konkursiga, vaatamata sellele, et konkursi kaasasutaja ja kauaaegne peasponsor Miroslaw Pienkowski otsustas oma toetuses piirduda tosina konkursiga.

Tänavune Narva konkurss, nagu suur konkurss Varssaviski, langes Chopini 210. sünniaastapäevale. Üle aasta toimuv võistlus meelitas seekord Eestisse kuni 18-aastaseid muusikuid kümnest riigist. Enim noori pianiste oli saabunud Venemaa eri paigust – kokku 14 –, kellest neli said konkursi laureaatideks; kuuest Poola esindajast said finaali lausa pooled; Ukrainast osales neli ja Valgevenest kolm mängijat, mujalt vähem. Eesti ootused lasusid seekord vaid ühel (!) kandidaadil, hiljutisel IX vabariikliku konkursi I preemia laureaadil Tähe-Lee Liivil (16). Näiteks 2010. aastal oli meilt kolmes vanusegrupis lausa 8+4+4 osalejat. Ei saa ka nentida, et kava oleks selle ajaga raskenenud: I vanuserühm – muutusteta; II rühma I vooru ajalimiit oli praegu isegi viis minutit vähem, II vooru lisandus Scarlatti sonaat; vanemas rühmas mahtus II vooru uuendusena sama aja sisse veel klaverikontsert teise klaveri saatel. Kuid siiski, mis toimub? Kas Eestist pole enam soovijaid Chopiniga välja tulla? Et initsiatiiv tuleb tavaliselt õpetajatelt, kas siis nende tahe on lootusetult raugenud? Meenub 21 aasta tagune aeg, kui meie praegused tipud Mihkel Poll nooremas ja Hando Nahkur vanemas rühmas kuulutati laureaatideks. Hing ei anna siiani rahu, et meie andekate laste ja Eesti väljapaistva pianistliku kooli juures ei ole Narva Chopini konkursil Eestile kordagi välja antud grand prix’d, mille viis korda on saanud Venemaa mängijad (neli Peterburist, üks Moskvast), kahel korral Aserbaidžaan ja Poola ning ühel korral Leedu. Olen tagantjärele paljude suust kuulnud, et see oleks pidanud 2004. aastal Eestile tulema, kui Eestit esindas keskmises vanuserühmas Jaan Kapp (15). Grand prix anti tookord noorema rühma osalejale poolatar Julia Kociubanile, kes vääris seda ausalt ainult ühe teose eest – tema ea kohta (12) fantastiliselt esitatud F-duur ballaadi eest.

Järgnevalt mõtisklen range pedagoogi pilguga konkursil kuuldu üle. Mängijaid oli kokku 35, enamjaolt sõna otseses mõttes tublid õpilased. Igal võistlusel räägitakse ikka ja jälle enneolematust taseme tõusust. Kas seekord oli kuulda erilisi talente? Selliseid, nagu esimesel Tšaikovski konkursil Van Cliburn, kellele ei tahetud alguses esikohta anda, või Lucas Debargue, kellele seda ei antudki. Tänavune Narva grand prix läks vanimale osalejale Leyla Zeynalovale (18) Aserbaidžaanist, kes on esinenud siin varem ka noorimas rühmas, võitnud II koha ja narvakate tulise poolehoiu (tema vennale Rustamile omistati grand prix 2012. aastal). Leyla on kuue aastaga kindlasti kasvanud, kuid tema praegused etteasted polnud nii laitmatud, kui oleks ehk oodanud. Kõige enam häiris käte lahusmäng Chopinis. Meie Tähe-Lee Liiviga tekkis tahtmatult võrdlusmoment, sest eri voorudes langes neil kokku “Andante spianato ja suur hiilgav polonees”. Leyla on ehk tundelisem, lubas endale tehniliselt raskemates kohtades agoogilisi järeleandmisi, ent vasakus käes kadus siiski noote, ka ei järginud ta fraseerimisel helilooja poolt kirjutatud kaari. Tähe-Lee mängukultuur ja tehniline pagas on kahtlemata kõrgel tasemel, ta on huvitav ja suure repertuaariga pianist. Alles kaks kuud tagasi kuulsime teda mahuka kavaga Eesti pianistide konkursil, kus finaalis kõlas terve Tšaikovski 1. klaverikontsert. Muidugi, peab õppima kogu aeg juurde uusi etüüde ja muud repertuaari, kuid siin, ma arvan, teenis ta miinuspunkte oma verivärske Chopini etüüdiga op. 25 nr 4, kus dirigeerivas bassihääles kadus palju noote, ka sonaadis ja skertsos tuli ette üksikuid apse. Kuid hinnatav on Tähe-Lee oskus ehitada teose tervik läbi loendamatute värvikate detailide sisulis-dünaamilise tipuni. Seekord pidid küll eesti muusikasõbrad leppima tema III kohaga, aga tegemist on ju alles karjääriredeli alumiste astmetega. Vanema rühma II preemia laureaat Poolast Krzysztof Wiercinski ei pidanud Beethovenis samuti lugu helilooja fikseeritud strihhidest. Võõrkehana mõjusid kramplikud äravõtmised, häiris pedaali kolksumine. Üldse, noormehe pedaliseerimine jättis mitmel pool soovida. Kõlatehnika puudujäägid kajastusid eriti klaverikontserdis e-moll, mida sai kuulda lausa kolmel korral, viimaks Estonia kontserdisaalis galakontserdil. Parimal pillil ja suures saaliski ei hakanud kõlama too lummav algusteema.

Võtan julguse tunnistada, et vanemas rühmas paistis mulle endalegi esialgu uskumatuna sümpaatia Saksamaa suunas. Kõhetu, 18-aastaseks saav Taiwani päritolu Yi-Chung Huang alles alustas oma õpinguid Hannoveri muusika ja teatri kõrgkoolis. Ta on eriline nii oma kummalises olemises kui muusikasse suhtumises. Tulla konkursile Beethoveni sonaatide seas ülikõva pähkli “Hammerklavieri” I osaga ja kohe haarata publikut mingi seletamatu maagiaga – see on tõepoolest kordumatu nähtus! Tema mängus peegeldus tohutu seesmine energialaeng, mis jätkus pommina lahvatanud Chopini C-duur etüüdis nr 1 ühegi kriimustuseta, aga mitte á la robot. Juhtusin noormeest nägema umbes kümme minutit enne finaalvooru: äärmine kontsentratsioon, ümbrusest täiesti välja lülitunud, meditatsioon või mingi oluline rituaal. Tallinnas konkursi galakontserdil, kus teises pooles kõlasid klaverikontserdid orkestriga, esitas ta esimeses pooles Chopini fantaasia f-moll. Küsisin mitmelt, kes meeldis sellel kontserdil enim ja sain vastuseks ikka tema. Esmakordselt Narva konkursi ajaloos tuli laureaadiks Saksamaa, Yi-Chung Huang hinnati koos Tähe-Lee Liiviga III koha väärilisteks.

Vanema rühma finaali pürgijaid saatis “asendusorkester” Leo Dubovski, sama konkursi 2012. aasta laureaat. Tuleb avaldada talle tänu professionaalsel tasemel esitatud saadete eest! Sama ei saa öelda aga orkestri kohta. Orkestrivoor toimus Geneva saalis, kus Narva linna sümfooniaorkestrit juhatas Anatoli Štšura. Leian, et praegu on aeg ja koht avalikustada narvakate mure seoses saali klaveriga. Sealne Estonia pidi olema aastast 2004, kuid tema “elutingimused” selles majas ei ole vastanud vajalikele nõuetele. Kas leiduks rahadega abikäsi esmalt saali klimaatiliste tingimuste parandamiseks ja seejärel uue klaveri soetamiseks? Pole kuigi meeldiv kontserti kuulata, kui sellise uhke maja klaver ei püsi hääles.

Tagasivaates tundus konkursi esimese päeva kõige arvukam III rühm üsna hallina, seetõttu mõjus I rühm tõelise tiigrihüppena, nii vanuse kui kõla poolest. Pani lausa hämmastama, kui hästi kõlas sama klaver väikeste sõrmede all! Esikoha võitis Pijus Pirogovas (11) Leedust, kelle musitseerimine oli kena ja loomulik. Samale pulgale oleksin asetanud ka Aleksandr Posikera (12) Moskva Gnessinite koolist, kes jäi aga III kohale. Mõlemad mängisid superhästi iseäranis Bachi polüfooniat ja muudki. II kohale paigutusid Polina Tšerkassova Venemaalt ja Franciszek Leszek Szymula Poolast, kes ei jätnud eriti sügavat muljet. Reisi Poolasse teenis siin auga välja esikoha omanik.

II rühmas oli vaid seitse osavõtjat. Siinsed resultaadid olid järgmised: esikoht läks Poolasse, teist ei antud välja, seevastu kolmandaid kohti jagus kahele Venemaalt. Minu eelistus langes siin meile tuntud Peterburi professor Aleksandr Sandleri õpilasele Igor Petrovile. Tema mängitud skertsos b-moll kadus küll noote, see-eest Scarlatti sonaat oli stiilne. Teine III koht kuulus Kaliningradi tütarlapsele Anna Štšukinale. Esikohale tõusis poolatar Zuzanna Lucja Sejbuk Krakówist. Tema kohta võiks öelda, et ta põeb kiirustamistõbe. II vooru kavasse oli ebaõnnestunult valitud kõik kiired lood.

Tähe-Lee Liiv esinemas finaalis koos Narva Linnaorkestri ja dirigent Anatoli Štšuraga. FOTO NARVA CHOPINI KONKURSS

Noori pianiste hindasid Niklas Pokki Soomest, Toms Ostrovskis Lätist, Vladimir Doulov Valgevenest, Joanna Marcinkowska Poolast ja esimees Lembit Orgse meilt. (Muide, tuli ilmsiks üllatav seik, kui Doulov tundis 40 aasta järel Orgses ära oma konkurendi, kellega nad mõlemad said II preemia Čiurlionise konkursil Vilniuses 1982. aastal.) Konkursi finaalpäeval viidi muusikakooli saalis läbi žüriiliikmete pooletunnised meistriklassid ja seejärel ümarlaud. Õpilastel-õpetajatel oli suur huvi viia koju kaasa edaspidiseks tööks tarku nõuandeid.

Kui kokkuvõtteks üldistada, siis Narva konkursil torkas silma (õigemini kõrva) noorusele omane tormakus, n-ö muusika eest ärajooksmine, võttes võimaluse seda nautida. Nautimine vajab ju aega. Olen jõudnud veendumusele, et muusikas on kõige tähtsam AEG ja milliste vahenditega keegi seda kasutada oskab. Chopini muusikas ei esine tühipaljaid passaaže, nad räägivad alati millestki olulisest, mitte ei lobise niisama. Kui lisada veel sogane pedaal, eriti tihedamas madalas registris, siis kompott ongi valmis, igatahes mitte hea kompott! Tuleb austada autori IGA tekstinüanssi (strihhid!) ja lähtuda helilooja määratud tempodest. Terviku ehitamine algab tihtipeale väga kaugelt, piano’st või pianissimo’st (viimast ei kuulnud ma peaaegu üldse). Kõiges eelpoolöeldus võite ise veenduda, kui kuulate konkursi salvestusi YouTube’is.

Päev enne finaali toimus tore üritus – sõideti Jõhvi kontserdimajja, mille kammersaalis said esinemisvõimaluse kõik soovijad. Ainsa finalistina oli kohale sõitnud ka meie vapper Tähe-Lee, et publiku ees mängida paar konkursivälist pala. Konkursi organiseerijad olid mõelnud veel külaliste meelelahutusele. Ees ootasid huvitavad ekskursioonid “Vana lossi legendid”, õhtune bussiekskursioon mööda Narvat, mis oli iseäranis põnev tänu staažika giidi juhtimisele, kel seljas ja vööl keskaegne atribuutika. Võib vaid oletada, kui ilus ja rikas linn oli Narva vanasti ...

Konkursi bukletis leidus teiste seas tervitussõnu ka EMCY (Euroopa noortekonkursside liidu) presidendilt Paul Scholerilt, kes pani välja auhinna. Poola suursaatkond korraldas lõpetuseks suurejoonelise galakontserdi Estonia kontserdisaalis – see traditsioon on pärit aastast 2000. Meie valitsust esindas pidulikul galal kultuuriminister Tõnis Lukas. Suur tänu Poola saatkonnale, väsimatule Narva muusikakooli kollektiivile eesotsas direktor Tatjana Gontšarovaga, Narva laste loomemaja direktorile Galina Moldonile ja muidugi Narva linnavalitsusele panuse eest konkursi läbiviimisel!