top of page

Aeglane “Academia aeterna“

“Academia aeterna“: 5.03 Sten Lassmanni loeng ja 7.03 kontsert EMTA kontserdisaalis.

FOTO RENE JAKOBSON

Tunnistan ausalt – olen kiirkultuuri tarbija. Kontserdile minnes haaran fuajeelaualt kavalehe, mis on tavaliselt nii kompaktselt ja lühidalt koostatud, et jõuan selle täpselt kümne kontserdieelse minutiga läbi lugeda. Eeltööd muusika kuulamise või lisainfo hankimise mõttes teen piinlikult harva. Olen rahul teadmiste hulga ja tempoga, mida tavaline kontserdikülastus pakub. Rohkemaks ei ole ju aega!

Kiirkultuuri tarbimise kontekstis mõjub EMTA uus kontserdisari “Academia aeterna“ vägagi värskendavalt, kohati võibolla isegi ehmatavalt. EMTA õppejõudude loominguliste ja loomeuurimuslike projektide jaoks mõeldud sari laseb kontserdikülastajal piiluda muusikute huvide ja teoreetilise teadmistepagasi rikkalikku varasalve, aga asja konks seisneb selles, et nendest rikkustest osasaamiseks tuleb varuda aega. “Academia aeterna“ sunnib oma tempot aeglustama ja kavalehe diagonaalis läbilugemise asemel poolteist tundi loengus istuma. Vähemalt sellises “akadeemiline loeng pluss kontsert” vormis oli üles ehitatud sarja teine projekt märtsi alguses, Sten Lassmanni kõrvutamas-analüüsimas Heino Elleri ja Eduard Tubina klaveriloomingut. Luubi all oli nimetatud heliloojate paralleelsed teosed: Elleri variatsioonid h-moll ja Tubina “Variatsioonid eesti rahvaviisile”, Elleri ballaad cis-moll ja Tubina “Ballaad Mart Saare teemale”, Elleri sonaat nr 2 cis-moll ja Tublina sonaat nr 2 “Virmaliste sonaat“. Kolme teosepaari võrdluse kaudu joonistus selgelt välja mõlema helilooja käekiri: Elleri värvikad ja lüürilised, harmooniliselt väga julged ning õhulisema faktuuriga, aga tihti ilma keskse kulminatsioonita miniatuurikillud, neile vastukaaluks Tubina orkestraalse faktuuri, eepilise tooni ning dramaturgilise arenguga teosed. Nende erinevuste kõrval või nendest üle on aga sügav ja olemuslik ühisosa. Tubina 1945. aastal kirjutatud variatsioonid käivad üht jalga Elleri 1939. aastal sündinud variatsioonidega, olles oma traagilise alatooniga justkui igatsevaks ülemerepilguks kaotatud kodumaa suunas. Mõlema helilooja ballaadid jagavad sama helistikku ja mõlema olulisimas klaveriteoses ehk 2. sonaadis on virmaliste-taolisi värelusi, mis muidu võiks ehk kahe silma vahele jääda, aga tulevad teoseid kõrvuti asetades selgelt esile.

Selle ülevaatliku loengu pealt oli hea tahe tunne kontserti kuulama minna. Kõik see, mis loengus oli partituure vaadates ja muusikakatkete abil teoreetiliselt selgeks tehtud, sai kontserdisaalis veelgi ilmsemaks. Kontserdi muusikaline kaar oli igati loogiline, alates Elleri variatsioonikaleidoskoobiga, mille esituses oli tunda kerget kõhklust, ja kulgedes ballaadide kaudu kulminatsioonini Tubina “Virmaliste sonaadis“, mis kõlas erakordse veenvuse ja jõulisusega. Eriliselt jäid hinge ja kõrvu “Virmaliste“ teine osa imelise õhulisuse, õrnuse ja tundlikkusega ning Tubina variatsioonid kogu oma traagika ja mängutehnilise meistriklassiga. Kaks suurt heliloojat, ”rahvusliku instrumentaalmuusika kaksikheeliksit“ (loengus kiiruga üles kirjutet tsitaat), avanesid kuulajale kogu oma mõjukuses.

Võitlus aja leidmise ja võtmise nimel ei lõpe iial. Ja ega see võitlus vist peagi lihtne olema. Aga igatahes võtan tänulikult vastu selle õppetunni, mida Lassmanni projekt mulle õpetas – aega on vaja võtta, tarvis on süveneda, käiku tuleb aeglustada, rahuneda. Alles siis saavad olulised asjad minu ees ja sees ja kõrvus tõeliselt lahti minna.

41 views
bottom of page