• Joosep Sang

Airto Moreira, rütmimeister Brasiiliast


Brasiilia muusika on rütmide ja rütmipillide paradiis. Kui avada Brasiilia perkussionisti pillikohver, on see parimal juhul kui mereröövli aardekirst, mille kirevus lööb silme eest kirjuks. Suur valik erinevaid löökpille ja rütmimustreid iseloomustab ka teisi tulisema rütmika poolest tuntud muusikakultuure, kuid mulle tundub, et päris sellist rütmide ja rütmipillide (vaheldus)rikkust nagu Brasiilia muusikas, ei kohta ei hispaaniakeelses Ladina- ja Lõuna-Ameerikas ega Aafrikas. Aafrikast on mõistagi pärit suur osa Uue Maailma löökpille, kuid Ameerikas on nad saanud uue kuju ja nime ning toonud “perekonda” kaasa ulatusliku juurdekasvu.

Brasiilia on andnud maailmale palju tuntud trummareid-löökpillimängijaid, kes on juba alates läinud sajandi kuuekümnendatest vürtsitanud eelkõige jazzi, aga hiljem ka popmuusikat ja multikulti-maailmamuusikat. Nende legendide seas on Naná Vasconcelos, Duduka da Fonseca, Dom Um Romão ja veel mitu mestre’t, aga selle paradiisi võtme kindlasti tuntuim, väljapaistvaim ja kauaaegseim hoidja on Airto Moreira.

Kohtumised Eestis ja Soomes

Ta pidi esinema sel kuul “Jazzkaarel”, kuid koroonapandeemia tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Moreira on siiski juba Eestis esinenud – 2005. aastal, mil ta osales lauljatar Silvana Malta ansamblis (teise Brasiilia legendina lõi kaasa kitarrist Toninho Horta). Pärast kontserti õnnestus mul ka löökpillimängijaga vestelda – eriti hästi on meeles, kuidas ta meenutas koostööd jazzmuusika ajaloo ilmselt suurima ikooni ja suunaseadja Miles Davisega. Aasta hiljem kuulsin-nägin teda Soomes “Pori Jazzil”, kuid mitte suurel laval, vaid pigem töötoa iseloomuga loeng-kontserdil, kus ta demonstreeris, milliseid variatsioone on võimalik saavutada kasutades pelgalt käteplakse, väikseid löökpille nagu Brasiilia tamburiin pandeiro või vitstest punutud “kõristi” caxixi ja isegi laste mänguasju, mida ta käsitses täisväärtuslike rütmiinstrumentidena. “Kui ma tulin kohale, olin ma väga väsinud,” ütles Moreira pärast kontserti. “Mida rohkem ma mängisin, seda parem mul hakkas, ja nüüd, rohkem kui kaks tundi hiljem, on enesetunne väga hea!”

Brasiiliast USAsse

Suvel 79-aastaseks saav Airto Moreira alustas muusikuteed juba teismeeas, kuid murranguliseks kujunes 1960. aastate lõpp, mil ta osales Brasiilia muusika “hullu geeniuse”, helilooja ja multiinstrumentalisti Hermeto Pascoali (samuti endisel tegev, hetkel 83-aastane) ansambli Quarteto Novo albumil, mis ilmus 1967. Veidi pärast seda läks Moreira koos oma tulevase abikaasa, lauljatar Flora Purimiga (kellega ta tänini esineb) USAsse. Arvatavasti ikka veel aktuaalse ülemaailmse bossanoova-vaimustuse tuules kaasati muusik kohe tähistesse koostööprojektidesse. Brasiillane mängis Miles Davise ansamblis epohhilooval albumil “Bitches Brew” (1970) ja plaadil “Live/Evil” (1971). Samal ajal osales ta fusion-jazzi teerajaja, klahvpillimängija Joe Zawinuli ansambli Weather Report debüütalbumil.

Veel märkimisväärsem on aga jälg, mille ta jättis teise fusion’i pioneeri, klahvpillimängija Chick Corea juhitud bändi Return to Forever ridades. Koos Flora Purimiga (kes lisaks laulmisele mängis ka löökpille) tegi Moreira kaasa plaatidel “Return to Forever” (1972) ja “Light as a Feather” (1973). Ansambli uudsusõhina ning erakordse loomingulise ja esitusliku energia üks osa olid kindlasti need Brasiilia “maitseaineid”, mille lisasid niigi keevasse katlasse Moreira trummimäng ja pillipark ning Purimi maheda aktsendiga laulmine. Kuulake näiteks albumi “Light as a Feather” avalugu “You’re Everything” või pala “Captain Marvel”, kus on Brasiiliat mitme kulbitäie jagu. Chick Corea elektriklaver ja bassist Stanley Clarke’i staccato-mäng saavad siin löökpillipatareilt tohutu laengu.

Rikkalik diskograafia

Airto Moreira on avanud oma “köögi” paljudele jazzi suurkujudele ja osalenud aastakümnete vältel Stan Getzi, George Bensoni, Paul Desmondi, Cannonball Adderley, Carlos Santana, Al di Meola, aga ka kaasmaalaste Milton Nascimento, Eumir Deodato, Edu Lobo ja Antonio Carlos Jobimi plaatidel. Olulisemgi on aga kirev rivi tema sooloplaate, millel ta ka sageli laulab ning kust leiab väga erineva fookuse ja koosseisuga albumeid kuni suurvorminini välja (“Misa espiritual”, 1984). Üheksakümnendatel juhtis ta ansamblit Fourth World. Airto Moreira tutvustab töötubades meelsasti oma mitukümmet instrumenti sisaldavat aardekasti ning on otsinud koostööd löökpillimängijatega kogu maailmast. Üks selliseid globaalseid “trummikohtumisi” jõudis Mickey Harti plaadile “Planet Drum”, mis võitis 1991. aastal parima maailmamuusika plaadi Grammy.

Moreira rikkalikku diskograafiat läbiv “punane niit” on Brasiilia rütmide ja instrumentaariumi pidev kohalolek ning selle väga fantaasiaküllane kasutamine, mis avaldub ühest küljest looduspiltide maalimises erineva värvinguga löökpillide, samba- ja linnuvilede ning vokaalimprovisatsioonidega ja teisest küljest ülimalt eksaktses ja multifunktsionaalses, mitmeplaanilises trummi- ja löökpillimängus, kus materialiseerub Brasiilia muusikale omane elurõõm ja füüsiline energia. Moreira muusika ulatub avangardikatsetustest pop-fusion’ini, kuid selles on alati ideede värskust, avarat suhtumist koduste ja globaalsete kõlade sobitamisel ning mängutehnilist meisterlikkust, millele on juba pool sajandit olnud raske võrdset leida. Maailma mõjukaim jazziajakiri Down Beat sai tema rollist aru juba 1973. aastal, kui tõi spetsiaalselt Moreira tegevuse mõjul oma väärikasse aastatabelisse sisse parima perkussionisti tiitli. Järgnevate aastakümnete vältel troonis Airto Moreira parima löökpillimängija tabelikohal enam kui 20 korral.