Peibutav Sireen aastast 2011

Kammernaiskoor Sireen asutati 2011. aastal, järgmisel aastal tähistab koor oma 10 aasta juubelit. Sellesse kümnesse aastasse on mahtunud palju kontserte ja projektides osalemisi – nii traditsioonilisi kui ebaharilikke. Koor on esinenud punkbändiga The Membranes Tallinn Music Weekil, Rein Rannapi rockooperis “Nurjatu saar”, Rasmus Puuri kontsertetenduses “Kord annan end päriselt ära”, muusikapäeval laevaremonditehases ja Naissaare I laulupeol.

Eelmisesse aastasse jääb Sireeni suurim saavutus – võit väga suurel rahvusvahelisel EBU konkursil “Let the Peoples Sing”. Kollektiivi kontol on ka I ja II kohti rahvusvaheliselt koorifestivalilt “Tallinn” aastatest 2013, 2015, 2017 ja 2019 ning mitmeid teisi konkursisaavutusi. Sireeni esimene plaat “Terra Incognita” valiti 2017. aastal Eesti kooriühingu aasta kooriplaadiks. Varsti on plaanis välja anda ka teine plaat “Terra Feminarium”. Koori kodulehel on Sireeni tutvustatud nii: “Sireen taotleb hõrku, kuid naiselikult tummist ja lummavat kõla, sidudes naiskoorile omase heliseva kõlavärvi kammerlikult selge vokaaliga” ning neid on iseloomustatud kui “amatöörkoori, kus laulavad harrastusmuusika profid kogu oma kire, kogemuse ja sügava musikaalsusega”. Nii see tõesti on.

Esimestel aastatel töötasid koori peadirigentidena Ülle Tuisk ja Tiiu Ivanova. Praegu on koori peadirigent Nele Erastus. Eelmisel aastal pälvis Nele Gustav Ernesaksa Fondi stipendiumi ja sai VII Eesti noorte koorijuhtide konkursil II koha. Järgnevas intervjuus räägib ta lähemalt oma tööst kooriga, teest koorijuhtimise juurde ja põhimõtetest muusika kujundamisel.

Sireen. FOTO LAURA TOOMLAID

Sireen. FOTO LAURA TOOMLAID

Räägi koori algusaegadest, kuidas Sireen alguse sai?

Koor sai alguse sõpruskonnast, kes tutvus Tartu ülikooli akadeemilises naiskooris. Pärast ülikooli tulid mitmed Tallinna tööle, aga taheti ikka koos laulda. Sireen oli kohe algul sellise alternatiivsema suunitlusega ja taheti nii-öelda hobikoori tavalisest staatusest välja murda. See väljendus igasuguste julgete ettevõtmistega, esineti punkbändiga Tallinn Music Weekil, löödi kaasa Rannapi rockooperis “Nurjatu saar” ja nii edasi. Oleme püüdnud seda mentaliteeti hoida tänase päevani.

Millal sina koori juurde tulid?

Esimest korda tulin Sireeni juurde üldse lauljana, kui tegin kaasa ühe projekti Lodewijk van der Ree juhatusel. Mind kutsuti koori juurde tagasi 2017. aasta kevadel, kui dirigendiks jäi Tiiu Ivanova üksinda ja neil läks koorikonkursi “Tallinn” ettevalmistusel abi vaja. Lõin siis kaasa oma nõu ja luukambrite läbiviimisega. See koostöö sujus väga hästi ja mõni kuu hiljem sain ettepaneku valmistada Sireen ette Rannapi rockooperi “Nurjatu saar” esituseks Saaremaa ooperipäevadel. Siis tuligi jutuks, et kas jääksin koori juurde abidirigendiks. Olin sel ajal EMTA I kursuse tudeng.

See oli vist päris vara selliseks tõsiseks töökohaks?

Jah, tavaliselt I kursuse tudengitel ei ole sellise tasemega kooriga võimalik töötada. Olen väga tänulik, et Sireen mind enda juurde usaldas. Ise sain tol hetkel täpselt seda, mida üks noor dirigent oma arenguks vajab: kooritöö kogemuse, oskuse repertuaari leida ja sellega töötada.

Mis mõtted ja soovid olid, kuidas koori edasi arendada?

Soovisin veelgi enam näidata, milleks koor võimeline on; see kõik peitub lauljate potentsiaali välja toomises. Minu eesmärk oli veelgi enam tekitada lauljates huvi stiilipuhtuse ja vokaalse stabiilsuse järele, mille kaudu püüelda täiuslikkuse poole nii proovides kui ka kontsertidel. Minu ja Tiiu järgnev hooaeg koos oli väga põnev, võtsime vastu uusi väljakutseid ja koostöö sujus hästi. Aga siis läks elu nii, et ta otsustas lahkuda ja mina jäin 2018. aasta lõpus koori ainsaks dirigendiks. Esimeseks projektiks sai konkursi “Let The Peoples Sing” poolfinaali salvestuse tegemine. Oli päris keeruline hetk – sain aru, et nüüd vastutan üksi kõige eest, aga see ei heidutanud ja andis hoopis indu teha nii hästi kui võimalik. Jäime salvestusega väga rahule, pääsesime finaali ja muu on juba ajalugu.

Lugesin meediast pärast konkursivõitu, et üks teie trumpe oli hea kava ja rahvusvahelisele auditooriumile värske eesti muusika.

Otsustasin võtta nii poolfinaali kui finaali kavadesse teosed, mis näitab meie võimeid võimalikult erinevatest külgedest. Kuna meie repertuaaris on palju eesti muusikat, siis nii see välja kujunes. Finaalis esitasime Ester Mägi “Siin mu rõõmumaa”, Veljo Tormise “On hilissuvi” tsüklist “Sügismaastikud”, Evelin Seppari “This Night” ja Galina Grigorjeva “Slava”. Konkursi puhul on igal juhul oluline, et laulja tunneks end laval kindlalt ja saaks oma soorituse kvaliteedis kindel olla. Samas lisab mõni krõbedam teos pinget, mis ei lase motivatsioonil langeda. Usun, et meil oli selles osas tasakaal paigas ja töö käis kuni viimase minutini.

Mis võis olla põhjus, et võitsite sellisel hiigelsuurel konkursil väga tihedas konkurentsis?

Eks see ole mitmete faktorite koosmõju. Olen alati lauljatelt nõudnud, et nad võtaksid solisti vastutuse. Lisaks töötasime palju selle nimel, et kaamerate valvsa pilgu all olla laval loomulik, taotlesime muusikalist perfektsust ja püüdsime lugude sisu võimalikult hästi edasi anda. Omaette küsimus oli, kuidas tulla toime esinemisnärviga – konkurssi vaatas videoülekandes ligi seitse miljonit inimest –, ja kuidas anda just selle kümne minutiga endast maksimum. Püüdsin tagada proovis stabiilsust, et koor teaks, mida minult oodata ja mina tean, mida neilt oodata. Väga palju tegelesime sellega, et olla kollektiivina ühtne, püüdsime kõik “närvi minemise” potentsiaalsed põhjused lahti mõtestada ja neile lahenduse leida. Et kui kasvõi üks neist seitsmest asjast, mida proovisime, toimib, siis on hästi. Sellist vaimset rännakut ei osanud keegi ette näha. Nüüd, konkursile tagasi vaadates, on rõõm mitte ainult suurepärase tulemuse, vaid ennekõike just kollektiivse arengu üle. Soorituse õnnestumisel oli ka hindamatu panus meie hääleseadjal Kaia Urbil. Ta on meiega 2019. aasta algusest ja tema soovitused on aidanud nii lauljaid kui ka mind end veelgi enesekindlamalt muusikas väljendada. Samuti saime palju tuge ja nõuandeid ERRi esindajalt Marge-Ly Rookäärult.

Milline on sinu arvates Eestis naiskooride olukord? Kõrvalt vaadates tundub, et päris hea – koore on omajagu, on Eesti Naislaulu selts … Eesti naiskooride õnn on see, et meil on palju head repertuaari. Paljudes riikides on naiskooride fenomen pigem teisejärguline, mis omakorda tingib repertuaari puuduse. Tean näiteks ühte väga head kollektiivi, kus dirigent kirjutab ise oma koorile lugusid, sest oma emakeeles ei ole neil midagi laulda. Samas aga pole Eestis nõudlikuma repertuaari valik piisavalt suur. Nõnda oleme võtnud endale südameasjaks tellida eesti heliloojatelt teoseid. Teinekord tuleb aga ise teha seadeid näiteks segakoori või meeskoori lauludest, mis pakuvad lauljatele uusi väljakutseid.

Kava elavdamiseks on erinevaid võimalusi. Novembris oli meil väga eriline kontsert koos pianist Johan Randverega. Esitasime seal André Caplet’ ja Claude Debussy muusikat. Caplet oli Debussy lähedane sõber ja orkestreeris ka tema klaverimuusikat. Ta on kirjutanud kogu oma a cappella loomingu naiskoorile, mida me kontserdil esitasime – kolmehäälse missa ja “Inscriptions champêtres”. Kui ma selle helilooja avastasin, tuli mõte koori- ja klaverimuusikat omavahel kombineerida. Johan Randvere mängis omalt poolt Debussy “Bergamaski süidi”, kust on pärit ka kuulus “Kuuvalgus”, siis veel “Rêverie” ja “Rõõmude saare”. Lõpuks sulandus see kõik imeliselt kokku, mõnede osade vaheldumisel olid lausa helistikulised kokkulangevused.

Kas on plaanis samalaadseid kontserte veel teha?

Kuna see kontsert läks nii hea eduga ja saime head tagasisidet, siis tahame seda sügisel korrata. Plaanis on kindlasti ka edaspidi panna kokku samas stiilis kontserte, kus lavapartneriteks on instrumentalistid. Meie eesmärk pole esitada ainult koorimuusikat, vaid tuua publiku ette muusikaline rännak hea ja tervikliku kavaga.