Armastatud Georg Ots


Eestis on aegade jooksul olnud palju häid klassikalisi lauljaid, kuid ainult üks selline, nagu Georg Ots. Kellegi teise hääl ja lavakuju pole esile kutsunud sellist massilist vaimustushüsteeriat, kirju ja alatist mäletamist. Sel aastal möödub 100 aastat Georg Otsa sünnist. 100. aastapäev on eriline, suurim tähtpäev. Kui aga hakata uurima, mis sel puhul toimub, selgub, et sündmuste rida polegi kuigi tihe ja arvukas. Ei tule välja uut raamatut, ka monument on alles kavandamisel, Jüri Kruusi koostatud kuuest heliplaadist koosnev Otsa antoloogia ilmus juba 2001. aastal. Otsa isikust on varem tehtud muusikal “Georg” (2005), pigem vastuoluliseks jäänud film “Georg” tuli välja 2007. aastal; eelmisel aastal tuli Saaremaa ooperipäevadel menukalt lavale Moskva Helikon-teatri lavastus “Mr Georg Ots”. Peterburg, Georg Otsa sünnilinn plaanib anda ühele väljakule tema kunagise sünnikodu läheduses tema nime. ТВ Центр tellimusel tuli aasta algul välja uus dokumentaalfilm “Георг Отс. Публика ждёт”.

Prohvet pole tihti omal maal nii kuulus ja hinnatud kui võiks olla. Ütleb ju ka Otsa elu suurim uurija, temast esmalt soomlaste nõudel raamatu “Saaremaa valss” kirjutanud Kulle Raig, et Ots jäi ikkagi saladuseks. Kindlasti oleks aeg Georg Ots ka n-ö kanooniliselt ja ka muusikateadusliku lähenemisega põlistada Eesti muusikaajalukku. Osana “Georg Ots – 100” juubelipidustustest avas Eesti teatri- ja muusikamuuseum eelmise aasta sügisel Tallinnas ajaloomuuseumis põneva näituse, kus on väljas hoidlatest mitte nii sagedasti välja tulevad museaalid. 3. maini vaadata oleva näituse ekspositsioonis on austajate kirju Georg Otsale Eestist, Venemaalt, Soomest, aga ka Georg Otsa enda joonistusi – on teada, et andeid oli tal palju ja üks neist oli joonistamine. Üks huvitavaid eksponaate on spetsiaalselt teha lastud serviis tema fotodega, samuti tõend selle kohta, et ühele pisiplaneedile on antud Georg Otsa nimi. Idee ajakirjas ära trükkida mõned katkendid kirjadest, tuli just seda näitust külastades. Kirju lugedes tekib lauljast väga elav pilt, vanad kaunid ajad tuleksid justkui hetkeks tagasi. Eriti Venemaal jumaldatud Georg Otsa austajad jätsid lisaks kirjadele maha uskumatuid asju – nagu näiteks leningradlase Maria Smirnova päevikud, kes alates 1958. aastast kuni 1971. aastani, oma surmani pani kirja kõik, mis seotud armastatud lauljaga: kontserdid, kavad, filmirollid, kontserdi- ja teatripiletid, arvustused isiklike kommentaaridega. Päevikut täidavad mõttevahetused kujuteldava vestluskaaslase Georg Otsaga. Tallinnas elav poetess Zoja Pekarskaja andis raamatuna välja oma poeemi Georg Otsa elust. Ka kirjade hulgas on mitmeid Georg Otsast inspireeritud luuletusi. On väga poeetilisi läkitusi, aga ka igapäevasemaid lähetusi lõputute palvetega saada tema foto, fotole autogramm, soovidega saada temalt tema laulude sõnu kuni rahalaenamispalveteni.

Aga nüüd las kõnelevad hetkeks hääled minevikust. Kirjutanute hulgas on lapsi, noori, kollektiive ja muidugi – daame. Eestikeelsete kirjade kirjaviis on jäetud muutmata, aga anonüümsuse huvides on ära jäetud perekonnanimed.

Ia Remmel

28. märts 1952

Tervisi kaugelt Venemaalt!

Te olete muidugi väga imestunud, saades kirja kaugelt Venemaalt ja pealegi tundmatu nimega. Kindlasti Te ei mäleta enam oma kooliõde Dagy L.-e, kes tallas Teiega koos koolirada üheksa aastat. Kui Teie kooli lõpetasite, olin mina üheksandas klassis ja kooli lõpuaktusel kinnitasin Teile rinda lillekimbu, nagu see oli meie koolis kombeks, abiturientidele kinnitada lillekimpe rinda. Mina mäletan Teid väga hästi, kuna esinesime ühes kooris ja orkestris. Samuti mäletan hästi Teie õde Tamarat ja väikest õde, kes nüüd on ka muidugi juba suured.

Mina mängisin orkestris algul “Kampanellat” ja peale Agnes Udalit klaverit. Tihti meenub mulle meie väsimatu õpetaja sms Radamus, kes nägi nii palju vaeva meie õpetamisega. Tema näpunäited on mind siin väga palju aidanud, kuna kõrvalteenistusena töötan koolis lauluõpetajana ja muusikajuhina. Pea ala on mul turba ala. Lõpetasin siin turbaerikursused ja töötan turbatööstuses laboratooriumijuhatajana.

Kuidas ma sattusin siia? Sõjamölluga evakueerusin siia ja tänu mu vene keele oskusele lõpetasin kursused ja sain koha peale, kus töötan juba 9 aastat. Sõja lõppedes sõitsid kõik kaasmaalased kodumaale, kuid mina jäin siia, sest leidsin siin endale elukaaslase. Käin nüüd kodumaal ainult puhkuse aeg. Ühel sarnasel puhkusel oma suureks rõõmuks nägin oma koolivenda meie armsa teatri “Estonia” laval. Tulid meelde kooliajad, kus me koos nii mitmeid koolipidusid korraldasime selle teatri teises tiibas – kontsertsaalis. Teist korda meenus mulle kooliaeg siin, kui ma hiljuti nägin meie filmi “Valgus Koordis”, kus jällegi nägin oma koolivenda esinemas sarnase menuga – isegi nii kaugel kodumaast.

Minu unistuseks koolis polnud ka mitte turbaala, tahtsin saada klaverikunstnikuks. Lõpetasin Valentine Riivese klaverikooli ja aasta õppisin konservatooriumis, kuid sõjamöll tõi pöörde mu unistusele. Polnud siis aega mõelda klaverile, vaid oli tähtsamaid töid, millega sai rohkem riigile kasu tuua ja nii sai minust turbatehnik. Ka polnud siin klaverit, kuid sõja lõppedes ilmusid klaverid ja nüüd töötan koolis, õpetan lapsi ja juhin isetegevusringi klubis. Andsin endale sõna, et tütrest saab kindlasti klaverikunstnik, ta on selle anni emalt pärinud.

Nüüd on mul Teile kaks palvet. Esiteks palun Teid väga, kui oma kooliõele saata mälestuseks oma pilt. Loodan, et see palve ei tee Teile väga palju tüli.

Teiseks palun kui see on võimalik, saata mulle sõnad ja noodid laulule “Ei seda paati pole tehtud linnup[l]uust”. Palun Teid väga tulla vastu mu palvetele. Soovin Teile palju edu ja õnne Teie esinemistel.

Sügisel loodan tulla jälle puhkusele, loodan Teid siis kohata kuskil. Võibolla mind nähes tuleb Teile meelde see kooliõde, nimede järgi on raske kõiki meeles pidada. Vaatan tihti siin meie kooli orkestri pilti ja oma suureks kurbuseks olen peaaegu kõikide nimed unustanud.

[---] Jään ootama vastust.

Tervitades kooliõde Dagy L.

Minu aadress: Kirovi oblast …

Elvas 14. X 1955

Sm. Georg Ots!

Pean jällegi vabandama, et julgen Teid tülitada uuesti oma kirjaga. Võib-olla Teie ei ole saanudki kätte minu esimest kirja, sest selle aadress oli natukene vale. Ma kardan, et Teie ei oleks seda nagunii lugenud, sest ma olen kuulnud, et Teie ei vastavat ühelegi taolisele kirjale, järelikult Teie võib-olla isegi ei loe neid läbi.

Paluksin väga, et loeksite minu kirja läbi, sest minu palve pole mitte üksnes minu, vaid meie klassi ühine soov.