_page-0001.jpg)
Eestis on aegade jooksul olnud palju häid klassikalisi lauljaid, kuid ainult üks selline, nagu Georg Ots. Kellegi teise hääl ja lavakuju pole esile kutsunud sellist massilist vaimustushüsteeriat, kirju ja alatist mäletamist. Sel aastal möödub 100 aastat Georg Otsa sünnist. 100. aastapäev on eriline, suurim tähtpäev. Kui aga hakata uurima, mis sel puhul toimub, selgub, et sündmuste rida polegi kuigi tihe ja arvukas. Ei tule välja uut raamatut, ka monument on alles kavandamisel, Jüri Kruusi koostatud kuuest heliplaadist koosnev Otsa antoloogia ilmus juba 2001. aastal. Otsa isikust on varem tehtud muusikal “Georg” (2005), pigem vastuoluliseks jäänud film “Georg” tuli välja 2007. aastal; eelmisel aastal tuli Saaremaa ooperipäevadel menukalt lavale Moskva Helikon-teatri lavastus “Mr Georg Ots”. Peterburg, Georg Otsa sünnilinn plaanib anda ühele väljakule tema kunagise sünnikodu läheduses tema nime. ТВ Центр tellimusel tuli aasta algul välja uus dokumentaalfilm “Георг Отс. Публика ждёт”.
Prohvet pole tihti omal maal nii kuulus ja hinnatud kui võiks olla. Ütleb ju ka Otsa elu suurim uurija, temast esmalt soomlaste nõudel raamatu “Saaremaa valss” kirjutanud Kulle Raig, et Ots jäi ikkagi saladuseks. Kindlasti oleks aeg Georg Ots ka n-ö kanooniliselt ja ka muusikateadusliku lähenemisega põlistada Eesti muusikaajalukku. Osana “Georg Ots – 100” juubelipidustustest avas Eesti teatri- ja muusikamuuseum eelmise aasta sügisel Tallinnas ajaloomuuseumis põneva näituse, kus on väljas hoidlatest mitte nii sagedasti välja tulevad museaalid. 3. maini vaadata oleva näituse ekspositsioonis on austajate kirju Georg Otsale Eestist, Venemaalt, Soomest, aga ka Georg Otsa enda joonistusi – on teada, et andeid oli tal palju ja üks neist oli joonistamine. Üks huvitavaid eksponaate on spetsiaalselt teha lastud serviis tema fotodega, samuti tõend selle kohta, et ühele pisiplaneedile on antud Georg Otsa nimi. Idee ajakirjas ära trükkida mõned katkendid kirjadest, tuli just seda näitust külastades. Kirju lugedes tekib lauljast väga elav pilt, vanad kaunid ajad tuleksid justkui hetkeks tagasi. Eriti Venemaal jumaldatud Georg Otsa austajad jätsid lisaks kirjadele maha uskumatuid asju – nagu näiteks leningradlase Maria Smirnova päevikud, kes alates 1958. aastast kuni 1971. aastani, oma surmani pani kirja kõik, mis seotud armastatud lauljaga: kontserdid, kavad, filmirollid, kontserdi- ja teatripiletid, arvustused isiklike kommentaaridega. Päevikut täidavad mõttevahetused kujuteldava vestluskaaslase Georg Otsaga. Tallinnas elav poetess Zoja Pekarskaja andis raamatuna välja oma poeemi Georg Otsa elust. Ka kirjade hulgas on mitmeid Georg Otsast inspireeritud luuletusi. On väga poeetilisi läkitusi, aga ka igapäevasemaid lähetusi lõputute palvetega saada tema foto, fotole autogramm, soovidega saada temalt tema laulude sõnu kuni rahalaenamispalveteni.
Aga nüüd las kõnelevad hetkeks hääled minevikust. Kirjutanute hulgas on lapsi, noori, kollektiive ja muidugi – daame. Eestikeelsete kirjade kirjaviis on jäetud muutmata, aga anonüümsuse huvides on ära jäetud perekonnanimed.
Ia Remmel
28. märts 1952
Tervisi kaugelt Venemaalt!
Te olete muidugi väga imestunud, saades kirja kaugelt Venemaalt ja pealegi tundmatu nimega. Kindlasti Te ei mäleta enam oma kooliõde Dagy L.-e, kes tallas Teiega koos koolirada üheksa aastat. Kui Teie kooli lõpetasite, olin mina üheksandas klassis ja kooli lõpuaktusel kinnitasin Teile rinda lillekimbu, nagu see oli meie koolis kombeks, abiturientidele kinnitada lillekimpe rinda. Mina mäletan Teid väga hästi, kuna esinesime ühes kooris ja orkestris. Samuti mäletan hästi Teie õde Tamarat ja väikest õde, kes nüüd on ka muidugi juba suured.
Mina mängisin orkestris algul “Kampanellat” ja peale Agnes Udalit klaverit. Tihti meenub mulle meie väsimatu õpetaja sms Radamus, kes nägi nii palju vaeva meie õpetamisega. Tema näpunäited on mind siin väga palju aidanud, kuna kõrvalteenistusena töötan koolis lauluõpetajana ja muusikajuhina. Pea ala on mul turba ala. Lõpetasin siin turbaerikursused ja töötan turbatööstuses laboratooriumijuhatajana.
Kuidas ma sattusin siia? Sõjamölluga evakueerusin siia ja tänu mu vene keele oskusele lõpetasin kursused ja sain koha peale, kus töötan juba 9 aastat. Sõja lõppedes sõitsid kõik kaasmaalased kodumaale, kuid mina jäin siia, sest leidsin siin endale elukaaslase. Käin nüüd kodumaal ainult puhkuse aeg. Ühel sarnasel puhkusel oma suureks rõõmuks nägin oma koolivenda meie armsa teatri “Estonia” laval. Tulid meelde kooliajad, kus me koos nii mitmeid koolipidusid korraldasime selle teatri teises tiibas – kontsertsaalis. Teist korda meenus mulle kooliaeg siin, kui ma hiljuti nägin meie filmi “Valgus Koordis”, kus jällegi nägin oma koolivenda esinemas sarnase menuga – isegi nii kaugel kodumaast.
Minu unistuseks koolis polnud ka mitte turbaala, tahtsin saada klaverikunstnikuks. Lõpetasin Valentine Riivese klaverikooli ja aasta õppisin konservatooriumis, kuid sõjamöll tõi pöörde mu unistusele. Polnud siis aega mõelda klaverile, vaid oli tähtsamaid töid, millega sai rohkem riigile kasu tuua ja nii sai minust turbatehnik. Ka polnud siin klaverit, kuid sõja lõppedes ilmusid klaverid ja nüüd töötan koolis, õpetan lapsi ja juhin isetegevusringi klubis. Andsin endale sõna, et tütrest saab kindlasti klaverikunstnik, ta on selle anni emalt pärinud.
Nüüd on mul Teile kaks palvet. Esiteks palun Teid väga, kui oma kooliõele saata mälestuseks oma pilt. Loodan, et see palve ei tee Teile väga palju tüli.
Teiseks palun kui see on võimalik, saata mulle sõnad ja noodid laulule “Ei seda paati pole tehtud linnup[l]uust”. Palun Teid väga tulla vastu mu palvetele. Soovin Teile palju edu ja õnne Teie esinemistel.
Sügisel loodan tulla jälle puhkusele, loodan Teid siis kohata kuskil. Võibolla mind nähes tuleb Teile meelde see kooliõde, nimede järgi on raske kõiki meeles pidada. Vaatan tihti siin meie kooli orkestri pilti ja oma suureks kurbuseks olen peaaegu kõikide nimed unustanud.
[---] Jään ootama vastust.
Tervitades kooliõde Dagy L.
Minu aadress: Kirovi oblast …
Elvas 14. X 1955
Sm. Georg Ots!
Pean jällegi vabandama, et julgen Teid tülitada uuesti oma kirjaga. Võib-olla Teie ei ole saanudki kätte minu esimest kirja, sest selle aadress oli natukene vale. Ma kardan, et Teie ei oleks seda nagunii lugenud, sest ma olen kuulnud, et Teie ei vastavat ühelegi taolisele kirjale, järelikult Teie võib-olla isegi ei loe neid läbi.
Paluksin väga, et loeksite minu kirja läbi, sest minu palve pole mitte üksnes minu, vaid meie klassi ühine soov.
Teie, seltsimees Georg Ots, olete vist nähtavasti unustanud meie väikese Elva linnakese. Juba kaks suve oleme pikisilmi oodanud Teie külaskäiku. Kuid asjata! Teie külastasite küll kord Rõngu rahvamaja ja Nõo Keskkooli, jättes meid täiesti kahe silma vahele. Elva Keskkooli pioneerid olid samuti pöördunud Teie poole palvega teha neile seda rõõmu ja sõita meie kooli nendega vestlema ja laulma. Selle kirja Te olite siiski läbi lugenud ja isegi vastanud lubadusega. Kuid väikesed laulusõbrad ootasid asjatult “onu Georg Otsa”, kes aga kuidagi ei tahtnud sõita nende juure.
Palume väga, et Teie järgneval suvel külastate meie kodulinna ja võib-olla isegi lähemal ajal meie kooli.
Mul on Teile veel teine isiklik palve. Kuulsin hiljuti raadiost Teie esituses Indoneesia rahvalaulu “Kodumaa”. Kuid kahjuks puuduvad mul selle laulu sõnad. See laul meeldis mulle juba siis, kui seda esitas üks Indoneesia kunstnik. Kuuldes Teie esituses seda emakeeles, mõtlesin, et nüüd avaneb lootus saada isegi sõnu. Kuid asjata olen otsinud neid! Lõpuks otsustasin pöörduda palvega Teie poole, kuid ma ei tea, kas Teie neid mulle saadate. Paluksin küll väga ja oleksin Teile selle eest väga tänulik. Oleme proovinud küll kirjutada neid üles, kui kuuleme seda laulu raadios, kuid selle tulemuseks olid vaid üksikud sõnad. Peale selle lauldakse seda laulu liiga harva raadios. Paluksin Teid väga, et täidaksite minu palve!
Südamlik tervitus armastatud näitlejale Georg Ots’ale Elva Keskkooli XB klassi poolt!
Ootame teid Elvasse!
Ülle K.
Elva Keskkooli XB kl õpilane
19. VIII 1952
Kallis kunstnik,
Mina olen väike Anne Tõusva Tähe kolhoosist. Olen 10-aastane. Mina õpin Saue mittetäielikus keskkoolis ja sain neljandasse klassi. Paha on, et kõik mind peavad väikeseks, kuhu ma ka minna ei tahaks, kõikidele soovidele saan emalt ainult ühe vastuse: “Sa oled veel väike, küll elus jõuad käia igalpool.” Nii siis ka Teid olen kuulnud ainult raadiost. Aga ka see luges palju, nii et Te hääl mulle väga meeldima hakkas.
Praegu on õhtu. Mu ema ja õde magavad, aga mitte päriselt, sest iga natukese aja takka tehakse silmad lahti ja hüütakse: “Anne mine magama!” “Ikka sa veel ei maga jne.” Kui ma veel väga kaua kirjutan, siis lendab mulle tuhvel vastu pead. Selleks siis kirjutan Teile lihtsalt nüüd oma soovi. Ma soovin Teilt saada Teie pilti, selleks, et mind huvitaks teada, milline Te olete. Hea on vaadata Teie pildile, kui tuleb raadiost Teie laulu, sest et teatris ma nii käia ei saa nagu õde.
Armas seltsimees, kui Te olete nii hea, siis mängime koos mu õe üle vingerpussi Teilt vastuseks tuleva kirjaga. Tema on omateada nii tähtis nina, et Teist palju teab, siis mul on talle omalt poolt ka midagi Teist rääkida.
Tervitades pioneerliku tervitusega,
Anne
Lugupeetud Georg Ots,
Pole mõtet hakata kirjutama sellest, kuidas Te oma laulu ja esinemiskultuuriga olete üks Eesti populaarsemaid mehi nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal. Lisaks kõigele veel Teie osatäitmised filmides, mäng laval ja sportlasi kindlasti vaimustab ka see, et olite omal ajal Eesti ujumisparemiku tipus.
Teil on kindlasti palju tööd, kuid loodan et eestlased kui “vähe temperamentne rahvas” oma lemmikut kirjadega eriti tugevasti ei “pommita”. Ehk jääb Teil siis aega täita minu ja mu sõbra palve ning lisada autogrammid nendele kahele fotole, mida meil õnnestus muretseda.
Jääme ootama fotosid teie autogrammiga. Soovime meie parimale lauljale palju toredaid saavutusi muusikavallas, teatrilaval ja kinokunstis!
Rakveres 23. jaanuar 1963
Veiko L.
Kärus 1. 09. 1954. a.
Sms-tele
Georg Otsale
Viktor Gurjevile
Valter Luts’ule
Käesoleva saadetisena saabuvad Teile, – nagu Teie soovisite, – koopiad minu “elamustest” Türi Kultuurimajas 6. aug. s. a. Sms Georg Ots, Teile ma ei saada seda “pilti”, millele sain autogrammi, kuna see on aegunud, juuresolev on aga “aktuaalsem”. (Julgen seda, lootes Teie nõusolekule.)
Kasutan juhust, et veelkordselt tänada teid selle õhtu ja kõigi varemalt kuuldu-nähtu eest. Meil, kes me oma igapäevases töös ei vaja annet ega talenti, on aukartus teie töö ees. Ma olen teid paljusid kordi näinud laval, nüüd mõnede minutite vältel kohtusin teiega, kui harilike inimestega ja ma mõtlen, et peale selle, et teie olete suured k u n s t n i k u d, olete teie ka suured i n i m e s e d ja sellepärast rahvas armastabki teid.
Mina ja mu huvikaaslased, meie kuulame-vaatame teie esinemisi kõikjal, kus see on võimalik, kas Türil, Paides, Järva-Jaanis, Järva-Peetris ja ka Tallinnas. Ma olen “Rahutut õnne” vaadanud kolm korda, kuid ikka ja jälle võiks üle vaadata seda “suurt ja rahutut”, mida nii meisterlikult edasi annavad Meta Kodanipork ja Georg Ots. Türil esitatud “Pajatsites” nägin Georg Otsa esmakordselt koomilises osas ja mu imestusel polnud piire. Esitasin kaaslastele küsimuse, et kas me mõnel heal päeval ei seisa jälle üllatuse ees, mida kõike võib valmistada Georg Ots; kas jääb veel lavale kuju, mida ta tõetruult ei esitaks?
[---]
Tulge ikka ja jälle Türi ja Paide rajooni, meie ootame teid alati! Meie ei tule teid vaatama ainult selleks, et see õhtu oleks elamusrikas, vaid kõik selle, mida meie näeme või kuuleme, meie talletame endis ja kasutame seda pika aja jooksul, teiste sõnadega: meie e l a m e sellest. Alati jääb kõige muu kõrval sealt ka midagi säilitamiseks, – nagu käesolevale kirjale juurdelisatudki.
Parimate tervitustega
Els P.
16. 10. 1961. a.
Lgp. Georg Ots!
Arvan, et pean kirja teelgi (peale aplausi) Teile, lugupeetud Georg Ots, avaldama oma siirast tänu.
Olen pidevalt kuulanud Teid kontsertidel, teatris – ja on tunne, et olete omane, meie Georg Ots. Teie laul, mäng ja välimus on nii meeldiv, et tärkab soe tänutunne. Teie osad, mida näinud olen, näiteks “Lembitus”, “Maskiballis”, “Don Juanis” ja operettides on võrratud. Tahaks Teid jälle näha Oneginina suurepärases “Jevgeni Oneginis” – olete täiuslik. Teie isik rõõmustab kuulajat-vaatajat ja pakub palju. Olen õnnelik, et olete olemas miljonitele ja siiski kõige rohkem tallinlastele.
Teie, meie armastatud Georg Ots, annate rahva laiadele hulkadele väga palju. Teid kuuleme oma rõõmsas tööpäevas, mis on meie elu – igapäevane, optimistlik, kuid vahest ka muresid toov. Kuid Teie laulud aitavad tõesti elada, võita. Nende kuulamine on endastmõistetav, vajalik.
Rõõmustan Teie olemasolu puhul! Ja tänan sügavalt selle hindamatu kingi – laulu eest, mida pühendate rahvastele oma ande, oskuse ja sõbralikkuse läbi.
L. A.,
Nõmmelt
GEORG OTSA VASTUS
Lugupeetud sm. L. A.!
Tänan Teid soojade ja südamlike sõnade eest, millega avaldasite mulle tänu laulude eest kirjas 16. oktoobrist k.a. Teie tähelepanu on mulle eriti väärtuslik selle tõttu, et meie rahvus on väga tagasihoidlik oma tunnete avaldamises ja selle tõttu tekib vahel mulje, et oma kodumaal ümbritseb sind ainult väiklane kadedus ja inetu laim ning fantastilised kuulujutud.
Tänan veelkord sooja sõna eest
2. detsembril 1961
Georg Ots
Andestage, et varem ei vastanud! Tööd oli väga palju, nüüd kui vigastasin kergelt jala, on aega rohkem.
G.O.
Moskva 6. II 1963
Georg Karlovitš!
Selle kirjaga tahan Teid tänada kogu selle rõõmu eest mida toote kaasa oma kontsertidega. Teie kontserdid on sündmused, ma meenutan neid alati rahulduse ja tänumeelega.
Öelda, et Te laulsite suurepäraselt – ei ütle õieti midagi. See oli hämmastav, täiuslik ja kordumatu. Juba on nädal möödas, aga mu muljed on kõik täiesti elavad. Mu ees laual on kontserdikava ja näen jälle kõike nii, nagu see oli. Teie rahulik, peaaegu kiretu nägu, kõlab eelmäng ja siis saabub see üllatav ime – Teie hääle esimesed helid. Olen Teid palju kordi kuulnud, kuid iga kord närveerin enne kontserdi või ooperi algust, kuni kõlavad esimesed noodid. Ja iga kord tundub mulle Teie suurepärane hääl ja meisterlik ümberkehastumine imena. Teie tabamatu liigutus, žest, pilk, Teie rahuliku, kõlava, sooja paindliku hääle eri modulatsioonid. Kõik, millest Te laulate – olgu see armastus, õrnus, kannatus, raev, palve –, elustab ja puudutab hinge. [---] Esimest korda kuulsin teie esituses Schubertit. “Teisik” oli väga huvitav. Paljud on seda esitanud, aga harva õnnestunult. Minu meelest kõlas see teil suurepäraselt – oli tõsine, mõtlik ja ilma ülearuse sünguseta. Väga hea oli muidugi “Весенний сон” [“Frühlingstraum”]. Teie Deemonit ma tean muidugi juba ammu – ja Te ei esita seda kunagi ühesuguselt. 28ndal meeldis mulle rohkem “Не плачь дитя”, 30ndal “Я тот, которому”. Teie Deemon on väga inimlik ja talle on lähedased kannatus, armastus, tema esimesed pisarad. Deemonis avaneb Teie näitlejatalent – rahutu, mässav hing, mis püüdleb headuse poole, aga põhjustab kurja. Väga tahtsin kuulata ka “На воздушном океане”.
Miks mulle küll meeldisid need erinevad Figarod ja [---]? Miks küll süda lõhkeb tänust kui laulate Tšaikovskit? Püüan selgusele jõuda oma muljetes ja tunnetes, mõista teie lavasarmi saladust. Kuid lavasarm on midagi seletamatut. Meenutades nüüd kontserte oma mõttes, kuulen teie häält, intonatsiooni, kordumatut tämbrit, häält, millesse on peidetud terve maailm. Minu jaoks on muusikas nii rõõm kui mure, mõtisklus, nauding ja õnn. Iga hea kontsert on kui saatuse kingitus. Kui Te teaksite kui palju rõõmu on toonud teie kontserdid. Tulge meile sagedamini!
[---]
Moskva, Galina G.
Väga austatud näitleja GEORG OTS!
[---]
Ooperid ja operetid, milliseid on teistes linnades palju kuuldud (sealhulgas ka Riias ja Tallinnas), on igaüks minu jaoks omal kombel hea. Armastusasjade meisterlik, näitlejatega esitus toob inimese ellu palju.
Üks operett ei anna mulle rahu, õigemini Mister X-i aaria Kálmáni operetist “Tsirkusprintsess” Teie esituses. Kuuldes Mister X-i aaria meloodia helisid muutub minu elu teiseks. Isegi noorem kuulajate põlvkond sai tänu minu sugereerimisele külge armastuse ooperite ja operettide vastu.
Võibolla on minu vahetu, palvega Teie poole pöördumine taktitu, austatud näitleja Georg Ots, aidata mind saada lunamaksuga heliplaat Mister X-i aariaga, AINULT TEIE ESITUSES, aga teist teed ma meie vaikses linnas ei leidnud. Isegi tellimus Leningradi ei andnud tulemusi.
Jään ootama Teie plaati lunamaksuga või siis Teie vastust, kuhu pöörduda.
Austusega Teie muusikaliste esituste kuulaja,
Tamara V.
Kirov, 1961
Head uut aastat kallis ja austatud seltsimees Ots!
Uus aasta on kõige imelisem, muinasjutuline päev, mil tahaks kõigile saata kõige südamlikumaid soove. Asusin kirjutama uusaastaõnnitlusi lähedastele ja tuttavatele ja kuulsin järsku raadiost teadet, et algab liiduvabariikide saade, mis on seekord pühendatud Eestile. Nii tuli mul mõte: “Kas oleks suur patt saata uusaastaõnnitlused ka oma lemmiklauljale ja lemmikartistile?” Ma pole küll enam selles vanuses (42. a), mil artisti jumaldatakse tema populaarsuse ja välimuse pärast.
Kas Te ka ise teate, millist mõju Te avaldate oma laulmisega? Ma ei suuda seda isegi sõnadega väljendada. Mulle tundub see täiesti maagiline! Kui kuulen ja vaatan Teid, mõtlen: “Sellel inimesel on nii erakorselt kerge laulda, ta laulab täiesti loomulikult, nagu hingaks, käiks või kõneleks.”
Mul on väga kahju, et ei ole õnnestunud Teie elavaid esitusi näha (ja vaevalt, et õnnestubki). Kuid selles aitavad meid kino, televisiooon, raadio ja heliplaadid.
Niisiis soovin Teile vägilase tervist (nagu kosmonautidel), muutumatut edu teie imeväärses töös. Suurt perekonnaõnne!
Austatud Georg Karlovitš!
Kirjutan Teile seda kirja peale kontserti, mida kanti üle Moskvast. Muljed on kolossaalsed, kui palju rõõmu, soojust ja õnne toob inimestele Teie imeline hääl! Seda ei või mitte millegagi võrrelda! Kadestasin kõiki, kes olid Teie kontserdil ja tahtsin ka väga seal olla. Seda plaani oleks saanud teostadagi, aga kartsin, et mind tabab jälle ebaõnn. Kui olite kontserdiga Kišinjovis, sõitsin spetsiaalselt kohale teid kuulama, aga kõik oli asjatu – ma ei saanud piletit. Ning salaja lootes, et tulete esinema meile Odessasse, sõitsin koju tagasi. Georg Karlovitš, no miks Te ei taha meile tulla? Just hiljaaegu vestlesin meie ooperiteatri administraatoriga. Küsisin talt, et miks ei kutsuta Teid meile esinema ja ta vastas: “Kas siis mina seda ei taha! Georg Ots ise ei taha! Teater laguneks koost, kõik jookseksid siia teda kuulama!” [---] Aga see on tõsi, et “Teie peale jookseks kokku kogu linna koorekiht!” (ükskord oli selline juhtum). Georg Karlovitš, vastake mulle palun lühidalt kahe sõnaga – kas Teil on midagi Odessa vastu? Olge armuline, palun Teid väga! Kirjutage ja tulge meile, andke paar kontserti ja esinege ooperis! [---] Kui teaksin, mis sõnu kasutada, et Te tuleksite! Tulge meile vastu!
Odessa, Irina V.
Austatud pan Georg Ots!
Kui Te vaid kujutleksite, millist vaimustust tekitas Teie suurepärane laulmine, mida sai näha filmis “Mister X”! Raadiost oleme kuulnud sageli Teie vene ja eesti laulude esitusi, kuid kogu Teie hääle ilu ei suutnud me enne mõista, kui nägime seda filmi! Mulle tundub, et nagu Te olete suurepärane laulja, olete samasugune suurepärane inimene! Mitte ilmaaegu ei tunne Eesti Teie üle uhkust.
Olen eriti vaimustatud Teie häälest, mis mulle valmistas sellist naudingut ja õndsust, et isegi unustasin oma üksinduse ja hakkasin uskuma, et on olemas tõelised mehed, keda võib usaldada. [---] Ma usun et Teie olete ainult selline!
Teie hääle jõud, esituse siirus, sügavad tunded, millega Te esitate iga teost kinnitab mu usku Teisse, kaunistab mu elu ja kutsub esile õilsamad tunded. Kui kohtaksin Teid kinost väljudes, oleksin valmis põlvili laskuma ja Teie jälgi suudlema. Ma tean Teist väga vähe ja olen vähe kuulnud seda mida laulate. Tahaksin Teist rohkem teada ja teid sagedamini kuulata. [---] Ma usun, et saate selliseid rumalaid kirju kilode viisi. Võimalik, et ka teised kirjutavad puhtast südamest, aga tahan uskuda, et sellist erutust ja läbielamist ei ole minus äratatanud ükski teine artist. Peaksin olema tasakaalukas ja tõsine, olen ju juba 38-aastane, aga nüüd pean end ülal nagu tütalaps. Andestage mulle see! Mulle toob see suurt rõõmu! Ma tean, et ma ei saa kunagi teada, kas Te minu kirja saite, kas Te lugesite seda. Aga ma palun teid väga – esitage jaanuaris midagi operetist “Tsirkusprintsess”. Oleksin selle eest lõputult tänulik ja tahaksin uskuda, et see on ainult mulle, Helena B-le.
Georg Otsale kirjutatud luuletused
Iga kord Teile kirja saates mõtlen – see on nüüd viimane. Teades et saate sadu kirju ja ükskõikselt viskate need minema. Aga kas ma võin vihastada tuule peale, kui ta mind jäätab? Kas ma võin vihastada öö peale kui ta mind hämaruses eksitab?
Ja mida tähendab kogu maailma kõrkus võrreldes tilgaga õnnest?
Aga Teie kingite meile seda nii heldelt. Maailmas pole vähe lauljaid, kes kutsuvad esile vaimustust, aplause, aga Teie olete ainus, kellele on antud suur and äratada oma kunstiga südames kevad. Teie hääl tungib südame kõige varjatumatesse sügavustesse, kutsub esile kristalselt puhtaid tundeid, kiirgavaid nägemusi ilust.
Mäletate, kõik Ibseni näidendid on läbistatud igatsusest päikese järele. Võibolla sellepärast on need mulle nii lähedased. Eriti näidend “Kui me, surnud, ärkame”... Selle kangelane tõuseb kõrgele suurejoonelisele mäele igatsedes päikest, teades, et tagasiteed ei ole ja saab õnnelikuks tema pimestavate kiirte all.
Samuti kiirgab Teie kunst headtegevat päikese soojust, ennenägematult rõõmsat valgust kogu ümbrusele.
[---]
Teie looming on täis ammendamatuid värve. Te valdate erakordset meisterlikkust, kerget ja peent. Te haarate lüürilise repertuaariga. Te olete võrreldamatu lüürilis-dramaatilises repertuaaris.
[---]
Te olete tõeline kunstnik. Teie kunst meenutab mulle armastatud maale: Corot’d, Vrubelit, Manet’d. Ja kuigi nad kuuluvad erinevatesse koolkondadesse, on nende kordumatu koloriit omavahel suguluses. Ja Teie nendega.
Kirjad valinud ja vene keelest tõlkinud Ia Remmel ja Virge Joamets