_page-0001.jpg)
“MustonenFest” toimus sel aastal juba 31. korda, Eesti kontekstis on selle muusikasündmuse vanus igati soliidne. Järjepidevus iseenesest on juba märk kvaliteedist või siis vähemalt publikut kõnetavast ja ajas muutumisvõimelisest ettevõtmisest. Või kas ikka on?
Meie ümber on palju segadust. On seda rohkem või vähem kui eelnevatel aegadel – ma ei tea. Ma pole ju elanud teisel ajal. Sotsiaalmeedia ja sõnavabadus muudavad nii ehmatavalt samakaaluliseks väga erinevate inimeste seisukohad, professori ja koolilapse arvamused võivad ilmuda foorumi samal leheküljel, ehkki “päris” elus oleks nende kokkupuude võimatu. Kes on professionaalid, kui palju ja kas üldse ühiskond nende arvamust tänapäeval vajab? Kostub hääli, et inimesed ootavad rohkem asjalikku ja ratsionaalset analüüsi selles õnnemantratest ja emotsioonidest küllastunud maailmas. Samas võidutseb soov teistele meeldida endiselt täie hooga ning klassikalist muusikat püütakse digihulludele inimestele kõikvõimalike vahenditega söödavamaks teha. Pole pidepunkte, kultuurikiht näib õhenevat masendava kiirusega. Raha ning see, kuidas ennast müüa, prevaleerib valdavalt; haridus, haritus ja professionaalsus jäävad tahaplaanile või puuduvad sootuks. Kõige selle taustal on tihti tunne, nagu oleks kevad tulnud siis, kui talv pole veel alanudki. Mis tunne see on, pole vist 2020. aasta veebruaris vaja eestimaalasele seletada. Midagi oleks nagu väga puudu, ja ehkki inimene kohaneb enamasti kõigega, tundub siiski miskit valesti olevat.
“MustonenFest” on eesti muusikaelus kindlasti fenomen nagu seda on ka selle asutaja ja kunstiline juht – viiuldaja ja dirigent, mitmekülgne muusik ja isiksus Andres Mustonen. Tema teod räägivad iseenda eest: kõnealust festivali on Mustoneni kutsel aastate jooksul väisanud sellised muusikamaailma tipptegijad nagu Gustav Leonhardt, Jordi Savall, Barthold Kuijken, Patrick Gallois, Emma Kirkby, Liana Issakadze, Natalia Gutman, The Tallis Scholars jpt. Kui maailma muusikalavade tipud usaldavad Mustoneni ja tema festivali, ei tohiks ka publikul tekkida kahtlusi ürituse kvaliteedi ja elamuslikkuse suhtes. 1989. aastal algatatud barokkmuusika kontsertide sari on aastate jooksul kasvanud mahukaks festivaliks, kandnud erinevaid nimetusi ja avardanud ajastupiire, laienenud Iisraeli. Palju aastaid Tallinna barokkmuusika festivalina tegutsenud ettevõtmine jätkab nüüd juba mõnda aega “MustonenFesti” nime all ja seda täiesti põhjendatult – kui üks festival on niivõrd oma looja nägu, pole põhjust selle pealkirja meelevaldselt lükkida žanrilisi või ajastulisi piiranguid. Nii ettearvamatu ja loominguline nagu on Mustonen ise, on ka tema festival. Viimastel aegadel on üritus keskendunud Ida ja Lääne kultuuride vastastikustele mõjutustele ja sidemetele ning rahvuskultuuride omapärale. Kuid mitte ainult.
Mustonen on kindlasti üks eesti klassikalise muusika originaalsemaid ja värvikamaid persoone, terve elu oma rida ajanud ning tihtipeale ümbritsevaga opositsioonis olnud. “MustonenFestil” on siiski üllatusmomendi kõrval kindel koht ka traditsioonidel. Seekordne üheksa päeva kestnud festival tõi kuulajateni 12 kontserti üheksast Eesti esinemispaigast ning ettevõtmisse kaasatud eestlaste hulk oli muljetavaldav: sai kuulda ERSOt ja Rahvusmeeskoori, üles astusid Hortus Musicus, gambakonsort väikerinG, kammerkoor Collegium Musicale, Iris Oja ja Arete Kerge ning Beethoveni kolmikkontserdis särasid meie klassikatähed Katariina Maria Kits, Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja. Vähetähtis pole ka fakt, et noored klassikatähed on seda teost koos Andres Mustoneniga esitanud nüüdseks juba kaheksa korda, sealhulgas suure menuga Moskva Tšaikovski-nimelise konservatooriumi saalis. Arvatavasti pole vaja eraldi selgitada ja rõhutada, kui oluline on, kui eesti kõrgetasemelistele muusikutele antakse esinemisvõimalusi nii Eesti parimates saalides kui ka raja taga. Traditsiooniliselt kuulus festivali kavva ka üksnes Johann Sebastian Bachi loomingule pühendatud kontsert, seekord esitas rahvusvahelise haardega Korea-Saksa päritolu muusik Clara-Jumi Kang helilooja sooloviiuliteoseid.
Pole vist mingi saladus, et ehkki Mustonen on palju aastaid dirigendina tegutsenud, pole ta dirigendiks õppinud. Tõsi, sarnaseid näiteid leiab nii Eestis kui ka rohkesti välismaal ning publik kõrgkoolidiplomi puudumisest kahtlemata probleemi ei tee. Mustoneni dirigeerimist vaadates võib ometi aimata, et orkestril võib seesuguse juhiga olla tihtipeale raske mängida – mitte et taktilöömine just kõige olulisem oleks, kuid tavapärasest liig erinev dirigeerimistehnika tekitab siiski segadust. ERSO puhul pole tegemist ka isemängiva tipporkestriga (veel?!), kes dirigendi abi üldse ei vaja. Nii et avakontserdi suhtes, kus tuli Eesti esiettekandele Penderecki klaverikontsert, polnud mu ootused eriti kõrged. Kuna tellimus kontserti arvustada tuli üsna viimasel hetkel, polnud mul kahjuks võimalust minna kuulama ERSO proove ning paraku polnud aega teosega ka interneti teel põhjalikumalt tutvuda. YouTube’is on kontserdist mitmeid ettekandeid, sealhulgas ka helilooja enda dirigeeritud variandid, ning neid kuulasin tagantjärele. Saan siinkohal ainult saatust tänada, et asi seesuguses järjekorras kulges.
Avakontserdi siduvateks teemadeks olid surm, elu ja ülestõusmine. Tõsi, küll teises järjekorras – 40-minutine klaverikontsert pealkirjaga “Ülestõusmine” täitis kontserdi esimest poolt ning pärast vaheaega sai kuulda Cherubini “Reekviemi” d-moll. Klaverikontserdis soleeris ERSO ees briti väljapaistev pianist, Tšaikovski konkursi laureaat Barry Douglas, kes on teost korduvalt esitanud ja ka salvestanud ning suuresti tänu temale kujunes ka seekordne esitus elamuslikuks ja meeldejäävaks. Kui nii hea helilooja nii õnnestunud teos alles ligi 20 aastat pärast selle loomist Eesti esiettekandeni jõuab, tundub tegelikult kohatu kvaliteedi üle viriseda. Suurepärane, et Eesti publik seda lõpuks kontserdil kuulis! Köögipoolt tundmata oli esitus haarav ja mõjuv ning ma pean nõustuma Mustoneni enda sõnadega, et ta elab kõrgemates sfäärides. Mis toimub proovides ja mida mõtlevad orkestrandid, on üks asi, kuid kontserdil asi n-ö toimib. Ma ei imesta, et kuulsad solistid temaga koostööd soovivad teha – temas on sellist fanatismi, kirge ja idealismi, mis tänapäeva muusikamaailmas väga tavaline pole. See miski, mis kütkestab väikseid lapsi muusika juures ning tekitab soovi sellega tegeleda ning mis kahetsusväärsel kombel tihtipeale muusiku täiskasvanuelus ära kaob. Selles kütkestavas esituses häiris ometi balanss, solisti mängu oli küll näha, kuid paraku mitte piisavalt kuulda. Cherubini reekviemis näitas RAM taaskord kõrget vokaaltehnilist taset, liigutas väga tundliku ja erakordselt musikaalse esitusega oma praeguste ja tulevaste austajate südameid.
Nagu ka eelmisel aastal, lõpetas ka seekordse festivali särav barokk. Portugali vanamuusika maastiku lipulaev, 2004. aastal asutatud Ludovice Ensemble tõi eesti publikule kava “Sudexpress – kirglik reis baroki radadel”. Sudexpress on ajaloolise raudtee nimi, mis ühendas Pariisi ja Lissaboni ning selline kujuteldav, lõunamaist kuumust ja kirge lubav rännak oli ka kontserdi taotlus. Reklaam lubas, et esitusele tulevas muusikas võib kuulda mõjutusi vene rahvamuusikast, Aafrika rütmidest ja värvidest, Pariisi elegantsist, hispaania müstikast, maooride, juutide ja mustlaste viisidest. Kui see kõik seal oli, siis pean häbiga tunnistama, et paljugi sellest jäi minu jaoks hoomamatuks, võibolla vajab varasem muusika rohkem aega süvenemiseks. Selliste kontsertide juures tuleks kindlasti kasuks eelnev väike loeng, kus muusikateadlane osundaks, millele tähelepanu pöörata ja mida eriliselt jälgida. Seda osa võivad muidugi täita ka interpreedid ise. Ma nautisin väga muusikute kõrget taset, nende elavat, tihtipeale kirglikku musitseerimist ning rõõmu esitatavast. Kummatigi saabus juba I poole lõpus hetk, kui tähelepanu kippus hajuma – ligi 70 minutit muusikat enne vaheaega esitas kontsentratsioonile väljakutse, mis Mahleri ja Bruckneri sümfooniate puhul mõistetav, kuid milleks seesugust paljudest heliloojatest, kellest enamik tundmatud, kokku pandud kava kuulama minnes valmis polnud. Kõik neli vokaalsolisti (nende hulgas eesti metsosopran Iris Oja) esinesid suurepäraselt ning ansamblist vaimustas eelkõige teorbi ja kitarri mängiv Maria Ferré, ometi tundus kontsert natuke liiga pikk ja ühetaoline. Karuteene muusikutele tegi ka Mustpeade maja iseenesest kaunis ja barokk-kontserdiks sobiv Valge saal, mille keeruline akustika lõi paraku hajuva ja ähmase atmosfääri ning mistõttu muusika selgus kannatas.
Kas harjume ära, kui talve ja lund üldse pole? Sellel on ju ka positiivsed küljed – pole libe, pole vaja lund rookida, küttearved on väiksemad … Võib ju ka vaimustuda sellest, kui jaanuaris saab sinililli korjata. Mida publik tegelikult tahab, kas ta seda isegi teab? Aeg näitab.