We Need to Talk. Siim Aimla Funk Band / Siim Aimla

27/02/2020

 

Funk kui stiilielement, mängulaad on potentsiaalselt olemas peaaegu igasuguses muusikas. Funky võib olla nii jazzi, diskot, reggae’t kui ka rocki-poppi mängides. Stiilipuhta funk-muusika häda on see, et ta on nii harmoonilises kui ka rütmilises plaanis staatiline ja ei pruugi sisaldada piisavalt põnevaid muusikalisi “sündmusi”, muutudes pikapeale igavakski. Teisalt on funk’i suur pluss esituslik energia, mis lahvatab eriti kontserdiolukorras. 

 

Siim Aimla oktett mängib geneerilist jazz-funk’i, mis võiks samahästi olla pärit eelmisest sajandist. Temaatilise materjali esitusel on seadetes ja harmoonias vaheldust, kui algab sooloruum, käivitub mainitud funk’i-staatika. Nende lõikude väärtuseks on soolod – Aimla intensiivne saksofon, Jason Hunteri kuuma “küttega” trompet, Paul Danieli kitarr, ka teised. Kahte lugu kaunistab Eesti souliprintsessi Kristi Raiase (ehk Rita Ray) laulmine. Bänd on kompaktne (in the pocket, nagu öeldakse), aga selle energiataseme hindamiseks peaks kuulama kontserti – veidi kuiva kõlaga stuudiosalvestus pigem pisut hillitseb seda tulisust, mis higises jazziklubis kindlasti potilt kaane pealt lööks. Kõige kõrgem on temperatuur jazzistandardit “Giant Steps” tsiteerivas loos “Real Thing”, mis tüürib funk-muusika ikooni, ansambli Tower of Power gruuvi suunas. Lugu veavad nii Raiase vokaal kui ka Paul Danieli kitarrisoolo.

 

Siim Aimla Funk Band käib sama rada nagu bassist Janno Trumpi juhitud JT Conception. Viimane on muusikaliselt ehk veidi vaheldusrikkam, aga tulise, füüsiliselt tajutava “muusikalaksu” soovijale pakuvad mõlemad kindlasti head kuulamist.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload