• Marie-Helen Aavakivi, viiuldaja

Eesti viiuldajate meisterlikkus 1930. aastatel ja edu välismaal. Professor Johannes Paulseni koolko

Kuigi Eesti viiuliprofessori Johannes Karl Paulseni (1879‒1945) nimi on eesti muusikutele ja muusikaajaloolastele tuttav, pole tema elu ja tegevust seni süsteemselt uuritud ja jäädvustatud. Oma doktoritööga “Professor Johannes Paulseni viiuliõpilaste repertuaar ja esitusstiil 1930. aastatel Eestis” soovisin anda panuse selle tühimiku täitmiseks, mis kuulub vaieldamatult Eesti keelpilliajaloo huvitavamate peatükkide hulka. Töö fookuses on olnud eelkõige Johannes Paulseni ja tema õpilaste tegevuse interpretatsiooniline pool, mille käigus analüüsisin säilinud helisalvestuste ja artiklite põhjal eesti viiuldajate mängutehnika ja esitusstiili ning võrdlesin sama perioodi teiste riikide nimekate viiuldajate mänguga. Samuti puudutasin oma töös Paulseni elukäiku ja pedagoogilist panust. Läbi töötatud materjali hulk oli väga suur ja selle tulemusena kujunes detailsem pilti professor Paulseni viiuliõpilaste repertuaarivalikutest, mängutehnilisest võimekusest ning nende asetumisest rahvusvahelisele taustale.

Prof. Johannes Paulsen. FOTO TMKK

Vajalikud andmed kogusin uurimistöö jaoks riigiarhiivist, Eesti teatri- ja muusikamuuseumist, raamatutest ja ajakirjadest, Eesti Rahvusringhäälingu fonoteegist ja ka juba olemasolevatest töödest Paulseni kohta. Valminud uurimus võimaldab tutvuda seni avalikkusele vähe tuntud süstematiseeritud allikmaterjalidega Eesti viiuldajate tegevusest 1930. aastatel. Töö sisaldab ka nii Paulseni kui ka tema õpilaste repertuaaritabeleid, kus on välja toodud kõik teadaolevad esitatud teosed, kontserdipaigad ja kontsertide toimumisaeg. Doktoritööga kaasas olevatelt CD-delt saab kuulata tervikteostega helisalvestusi, mille põhjal on võimalik paremini hinnata sel perioodil valitsenud esitusstiili omadusi.

Toon välja mõned keelpillimängualased mõisted, mis olid 1930. aastate mängustiili juures olulised: glissando ehk vasakus käes erinevate positsioonivahetuste kuuldavalt ja libistades väljamängimine ja sellega tihedalt seotud portamento-positsioonivahetuste täis ja pooliku glissando’ga välja mängimine, samuti portato, mis omakorda tähendab poognaga iga noodi rõhutatult väljatoomist legato-kaare all. Kõigil neil oli sel ajal esituskunstis palju suurem kaal kui tänapäeval.

XX sajandi alguses valitses Euroopa viiuliõpetuses kaks koolkonda: virtuoossele esitusstiilile ja mängutehnikale rõhku panev Prantsuse-Belgia koolkond ning stiililiselt konservatiivsem ja klassikalisem Saksa viiulikoolkond. Mõlemad pärinevad mõnevõrra üllatuslikult pedagoogiliselt samast isikust: Giovanni Battista Viottist (1755‒1824). Seetõttu nende kahe koolkonna erinevused tegelikult kuigi suured polnudki ning 1930. aastatel võib näha nende järk-järgulist ühtlustumist.

Tallinna jõudsid erinevate viiuliõpetuste mõjutused teadaolevalt eelkõige Peterburi konservatooriumi kaudu, kus viiulikooli alusepanijaks oli Saksa koolkonnast pärit Leopold Auer (1845‒1930) ja Moskva konservatooriumi kaudu, kus Tšehhi päritolu viiulipedagoogi Jan Hřímalý (1844‒1915) õpilasena lõpetas 1907. aastal hõbemedaliga ka Johannes Paulsen. Hřímalý õpilase Stanisław Barcewiczi juures omakorda õppinud, põhiliselt Odessas tegutsenud Pjotr Stoljarski (1871‒1944) õpilaste hulka kuulusid David Oistrahh, Boris Goldstein, Jelizaveta Gilels ja Mihhail Fichtenholz, kes olid 1937. aastal Brüsseli rahvusvahelisel viiulimängijate konkursil (praegune Brüsseli kuninganna Elisabethi nimeline konkurss) Eesti viiuldajate konkurendid ja saavutasid seal auhinnalisi kohti.

Täiesti uudsena käsitlesin Johannes Paulseni tegevust interpreedi ja dirigendina, mida pole siiani sellises mahus uuritud. Kasutasin selleks põhiliselt teatri- ja muusikamuuseumi fondides asuvaid kontserdikavu, kokku 27, ja koostasin nende põhjal Paulseni repertuaari tabelid. Samuti tuginesin põgusalt Paulseni õpilaste Roman Matsovi ja Vladimir Alumäe meenutustele. Uurimistöö käigus selgus, et Paulsen esitas 1926. aastal Tallinna Mustpeade majas koos dr Oskar van Riesemanniga (1880‒1934) kontserdisarjas “Beethoven-Zyklus” kõik kümme Beethoveni viiulisonaati. Paulsen juhatas Tallinna konservatooriumi õpilasorkestrit ja dirigeeris ka teisi kollektiive kohalikus muusikaelus väljaspool õppetööd. Samuti kuulus Paulsen 1924. aastal loodud Eesti akadeemilise helikunstnike seltsi (praeguse heliloojate liidu) asutajaliikmete hulka, seltsi üks eesmärke oli propageerida kodumaist kammermuusikat.

Täiesti omaette valdkond on professor Paulseni pedagoogiline töö. Seal kogetu inspireeris meie tolleaegseid viiuldajaid järjest enam pingutama. Paulseni tuntumad õpilased olid Vladimir Alumäe (1917‒1979), Zelia Aumere-Uhke (1919‒1998), Hubert Aumere (1913‒1976), Carmen Prii-Berendsen (1917‒1991) ja Evi Liivak (1924‒1996). Teave Paulseni viiuliklassis esitatud repertuaari ja tööstiili kohta on enamasti kirjeldav, pärinedes tema õpilaste ja õpilaste õpilaste mälestustest. Oma töös analüüsisin kavalehtede põhjal õpilaste 1930. aastate repertuaari, mille alusel komplekteerisin ülal nimetatud Paulseni õpilaste repertuaaritabelid. Need näitavad ühelt poolt professori maitset, andes samas detailse ülevaate tema õpilaste mänguvõimekusest. Uurimistöö käigus tuli välja ka noore Vladimir Alumäe viis seni teadmata esinemist avalikel kontsertidel aastatel 1935‒1938.

Eraldi tähelepanu väärib professor Paulseni viiuliõpilaste osalemine 1930. aastatel rahvusvahelistel viiulikonkurssidel Viinis (1932), Varssavis (1935) ja Brüsselis (1937). Mu töös on alapeatükk, mis kirjeldab Eesti viiuldajate osavõttu nendest konkurssidest ja nende kajastamist ajakirjanduses. Hubert Aumere sai Viini konkursil, kus osales kokku 191 viiuldajat 42 riigist, üheksanda koha. Samal konkursil saavutas auhinnalise neljanda koha hiljem maailmakuulus viiuldaja Ginette Neveu (1919‒1949). Hubert Aumere jaoks oli edukas ka Varssavis Henryk Wieniawski 100. sünniaastapäevale pühendatud viiuldajate konkurss, kus ta sai kaheksanda preemia. Sellel konkursil valitsenud kõrgest tasemest annab aimu Hubert Aumerest lõppjärjestuses kõrgema koha saanud viiuldajate nimed: esikoha pälvis Ginette Neveu ja teisele kohale tuli David Oistrahh (1908‒1974).

1930. aastate viiuldajate esitusstiili analüüsides võrdlesin heliülesvõtteid ja nende ajastule iseloomulike väljendusvahendite kasutamist. Eestis on neist aastatest kahjuks väga vähe salvestusi. Olemasolevatest sain võrrelda Vladimir Alumäe, Zelia Aumere-Uhke ja Carmen Prii-Berendseni mängu nende kaasaegsete tunnustatud viiuldajate Nathan Milsteini (1904‒1992), David Oistrahhi, Josef Hassidi (1923‒1950) jt mängustiiliga. ERR-i fonoteegi vanadest materjalidest tegin arhivaarse avastuse – Paganini viiulikontserdi nr 1 seni teadmata salvestuse Zelia Aumere-Uhke ja Ringhäälingu orkestri esituses Olav Rootsi dirigeerimisel (tõenäoliselt aastast 1941). Karin Prii-Berendseni puhul analüüsisin tema esituses Artur Kapi “Viimset pihti” ning Vladimir Alumäe osas Artur Lemba “Armastuse poeemi”.

Kõiki Eesti interpreete ja nende salvestusi sain võrrelda mõne teise autori meloodiliselt sarnase palaga ülal nimetatud välismaiste viiuldajate esituses. Nii valisin Lemba “Armastuse poeemi” paralleelteoseks Glucki “Meloodia” ooperist “Orpheus ja Eurydike” ja Artur Kapi “Viimse pihi” võrdlusteoseks Massenet’ “Meditatsiooni” ooperist “Thaïs”. Võrdlesin salvestusi tooni tekitamise, artikulatsiooni, rubato, vibrato, glissando, portamento ning portato aspektidest. Kahjuks sõltuvalt salvestuste päritolust – restaureeritud heliülesvõtted ning restaureerimata salvestused rahvusringhäälingust ja erakogust – oli heli kvaliteet väga ebaühtlane. Õnneks oli siiski võimalik hinnata kõigi interpreetide isikupärast esitusstiili ja nii sai kild-killu haaval selgemaks sellele perioodile omased esitusmaneerid. Kõik kasutatud helinäited on kuulatavad mu doktoritööga kaasas oleval kahel CD-l. Samuti kasutasin Eesti viiuldajate ajalooliste esituste ja võrdlusmaterjaliks valitud paralleelteoste iseloomustamiseks noodinäiteid. Uurimuse tulemus näitas pillimänguliste oskuse järgi, et Eesti viiuldajad kvalifitseerusid igati tolleaegsete tippmängijate hulka.

Kuna heliülesvõtteid oli vähe säilinud, uurisin lisaks professor Paulseni viiuliõpilaste kohta sel perioodil avaldatud kontserdiarvustusi, kus Eesti tolleaegsed muusikakriitikud Eduard Visnapuu, Karl Leichter, Anton Kasemets, Theodor Lemba ja Artur Lemba jälgisid suure huviga noorte interpreetide arengut. Selliseid artikleid võib leida pea kõigis selle aja tähtsamates väljaannetes nagu Päevaleht, Postimees, Uus Eesti, Eesti Sõna, Vaba Maa ja saksakeelses ajalehes Revaler Zeitung. Valdavalt olid Paulseni õpilaste kontsertide arvustused positiivsed ja neis võis selgelt tajuda kriitikute kõrgeid ootusi noorte mängutaseme ja tuleviku osas.

Ühe põnevaima avastusena tooksin välja andmed Hubert Aumere hilisematest kontsertidest suheldes Berliini filharmoonikute arhiiviga. Kuigi need kontserdid jäävad minu uurimistöös käsitletud ajaperioodist välja, väärib siiski tähelepanu, et Hubert Aumere mängis 1947. aastal tervelt neljal korral Brahmsi viiulikontserti Berliini filharmoonikutega. See fakt oli meie muusikaloos siiani täiesti teadmata.

Oma doktoritöö kokkuvõttena võin kinnitada, et tänu professor Johannes Paulseni kõrgetasemelisele pedagoogilisele tööle oli 1930-ndatel aastatel Eestis arvestatav rühm häid noori viiuldajaid, kelle professionaalsed oskused vastasid igas osas ajastu kõrgeimatele nõuetele. Paulseni õpilaste õpilastena veel praegugi töötavate pedagoogide ja nende õpilaste kaudu on Paulseni pärandi mõju tuntav ka meie praegusele viiulimängukultuurile.