_page-0001.jpg)
Eesti interpreetide liidu 18. hooaja avakontsert 29. augustil Mustpeade maja Valges saalis, laval Valle-Rasmus Roots (tšello) ja Sten Lassmann (klaver).
Eesti interpreete ühendav organisatsioon, mille üks eesmärke on pakkuda oma liikmetele ka esinemisvõimalusi, alustas järjekordset kontserdihooaega. Esinemine liidu egiidi all tähendab teatud kvaliteedimärki, mistõttu võivad kuulajad juba 18. hooaega järjest kindla peale kontserdile minna. Tallinnas on keskseks kontserdipaigaks kujunenud Mustpeade maja, kuid sama kava esitatakse ka mitmel pool Eestis. Vaadates avakontserdi publikurohkust, saab järeldada, et Eesti interpreedid köidavad endiselt.
Sarja avakontserdil esinesid duona tšellist Valle-Rasmus Roots ja pianist Sten Lassmann. Muusikaringkondades need interpreedid eraldi ilmselt enam tutvustamist ei vaja, koos ollakse aga musitseerinud suhtelist lühikest aega. Mullu sügisel astuti üles vene muusikale pühendatud sonaatide õhtuga Estonia kontserdisaalis. Seekord pakuti kuulata Brahmsi sonaate e-moll ja F-duur.
Vaatamata vähesele koos mängitud ajale toimis ansambel suurepäraselt. Kindlasti mängib selles suurt rolli pianist, kes reageeris tundlik tšellisti igale väiksemalegi nüansile. Taolist koosseisu tihti kummitav balansiprobleem oli lahendatud väiksema kõlajõuga instrumendiga arvestades, kusjuures kohati jäi mulje, et klaveripartii võiks olla isegi julgem. Oma osa on selles ka Eesti pillifondi hallataval ja pr Maivi Kaljuveele kuuluval Celeste Farroti 1904. aastal valmistatud võimsa häälega tšellol (endiselt väärib kiitust pillifondi tegevus, millest võidavad nii mängijad kui kuulajad). Omaette välja toomist väärib tšellisti tehniline üleolek, seda eriti poogna kasutamise osas: iga poognatõmme oli filigraanselt välja arvestatud ning toimis nagu soovitud. Kes kunagi on keelpillimänguga praktiliselt kokku puutunud, mõistab selle teema olulisust, osates hinnata ka saavutust. Samuti tunduvad interpreedid jagavat teatud sarnast muusikalist tunnetust, mille juures kümmekond aastat vanusevahet ei oma mingit tähtsust.
Mõlemad partnerid esitasid oma partii peast. Ühest küljest on selline valik mõistetav, sest võib anda esinejatele muusikaliste kujunditega ümber käimisel ja tõlgendamisel suurema vabaduse. Eriti puudutab see pianisti, kes jätab noodita mängides mulje, et on esitatavale justkui veel lähemal. Eks see ole rohkem mängija sisetunde küsimus, sest taolised duosonaadid seda tegelikult ei nõua ning selline esitusviis esitab kõrgendatud nõudmised mälule. Rootsi-Lassmanni duo puhul haarasid kõige enam kaasa just need momendid, mil oli tunda vaba mõtte lendu ning eksiti (meelega) veidi turvaliselt teelt kõrvale. Loomulikult ei tähenda see, et muudele kohtadele tuleks midagi ette heita. Kõik kulges niikuinii vastavalt helilooja ettekirjutustele. Kuid nii tuntud teostega nagu Brahmsi sonaadid on, tekib paratamatult küsimus, kas jõutakse kuulajani või mitte. Teisalt tundus duo vajavat ka niiöelda sisseelamise aega (võibolla ka publik, sest kontsert kui selline on alati kahepoolne toiming). Kui kontserdi esimene teos esitati justkui veidi eemal seistes, siis teine tundus oma bravuuri ja helgusega esitajatele rohkem sobivat ning publiku tähelepanu köideti jäägitult.