Kujunemine ja kulminatsioon

 

Tunamullu suvepealinna sõites kuulsin raadiost tümpsuvat reklaami teatega, et aasta suurim muusikasündmus toimuvat Pärnus. Muigasin magusalt. Silmas peeti muidugi kurikuulsat trallamit nimega Weekend Festival. Kummatigi oli ses kihutuslauses midagi prohvetlikku. Tõesti-tõesti, ma ütlen teile, kes ei sea suviti samme Pärnu Muusikafestivalile, ei saa kogeda tõmbejõudu, mis üksnes seal võimalik. Arvestades, milliseid võrratuid muusikuid festival meie mandrilt ja mujalt kuurordi kontserdimajja kokku toob, võiks õigustatult oodata ülivõrdes kiituste katkematut voogu. Leidub siin õndsa õhkamise kõrval üldse ruumi ohkamiseks? Ning tõesti, kuidas laduda lauseteks nädalatäit muusikalisi elamusi, põnevaid kohtumisi, ergutavaid õppetunde? Selmet pakkuda kronoloogilises reas läbilõiget igast üksikust kontserdist, peatun lugeja lahkel loal vaid valitud viivudel. 

 

Paavo Järvi, Truls Mørk ja Eesti Festivaliorkester. FOTO TAAVI KULL

 

Festivali avas 15. juulil Tallinna Kammerorkester Neeme Järvi juhatusel. Õhtu pühendati täielikult Wolfgang Amadeus Mozarti muusikale. Avakontserdi kohta vast ootamatultki valitses vaimulik alatoon: soolomotett “Exsultate, jubilate” võttis avamängule kuuluva koha, lõpmises pooles kõlas “Vesperae solennes de confessore”, kus lisandusid Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljad. Vokaalteoste vahele paigutus klarnetikontsert, ent sellegi helikoes võib aimata inimhääle eeskuju. Pidas ju klarnetist Anton Stadler, kellele teos loodi, oluliseks õppida pillimängus laulmisest. (Tõsi, see mõte pole võõras teistegi pillide mängutraditsioonis.) Seekordne mulje klarnetikontserdi ettekandest kujunes pisut jahedaks, ilmselt üles köetud ootuste tõttu. On ju Wenzel Fuchs, Berliini filharmoonikute sooloklarnetist, oma tipptasemel orkestrisoolode ja kammermuusika tõlgitsuste kaudu kindlasti paljudele kuulajatele teada. Tema tehniliselt sümpaatne ja sile esitus kannatas veidi mugavustsooni kitsuse käes: toonis kuuldus vaid nokatäis solistlikku mahlakust, mistap kõik muusikalised ideed ei jõudnud saali soovitud eredusega. Siiski leidus küllaldaselt ilu, elegantsi ja elaani, et tunda õnnestumise rõõmu. Muide, inimhäälega põimus pillimäng tol õhtul ühes teiseski toredas seigas: kontserdi avapooles oboistina laval olnud Riivo Kallasmaa laulis teises pooles kaasa EFK ridades.

 

Ettevaatust, konservatiivsema maitsega helinautlejad! Kristjan Järvi juhatatud öökontserdil kuuldu ärgitaks teid ilmselt kirglikule vaidlusele. Rännak algas Giya Kancheli mõtlik-valuliku teosega “Valse Boston” (1996), mille seos pealkirjas mainitud tantsuga on tegelikult vaid parimal juhul abstraktne. Pigem kõlab siin justkui igatsev eleegia tantsimata jäänud tantsule. Pikaldase, aga rahuldust pakkuva meditatsiooni klaveripartii esitas väljapeetult helilooja kaasmaalane Dudana Mazmanishvili. Kõik järgnev põimis moel või teisel kokku minimalismi, levimuusika ja džässi sõnavara. Aga mis oleks seejuures võinud alalhoidlast häirida? Järellainetusena kujutlusse kerkinud väitlus on tegelikult ammu maha peetud, ent ometi nii igavikuline: kas pop- ja süvamuusika on “üks muusika”? Ja küsimus pole selles, milline žanr on väärtuslikum, vajalikum, õige või vale. Jah, ka kunstmuusika loojad töötlevad tantsusaalist, tänavalt või rahvasuust pärinevat muusikalist infot, samuti tsiteerivad mõned popmuusika meistrid vanu klassikuid. Ometi leidub puutepunkte nende sfääride vahel tegelikult vähe. Erinevad ju eesmärk, kuulamise viis ja sõnumgi küllalt kardinaalselt. On üsnagi kummaline istuda ontlikult, ridade kaupa toolidele asetatuna, ning kuulata näiteks muusikat, mille tegelik olemus teenib klubiõhtu mürglit. Tundub, et unustamatut rännakut öhe või kirgastumist õhtu ei pakkunud, aga mitmekülgse elamuse muusikaliste dialektide küllusest sai kindlasti ka kuulaja, kes esitatuga ideeliselt ei nõustunud. 

 

Ja tõesti, miks mitte endilt vahel küsida, mis loob muusika juures tegeliku meeleolu? Mis tiivustab sügavalt liigutavaid emotsioone? Mis erutab korraga nii vaimu kui südant? Ei, see pole esineja entusiastlik kaasaelamine sisemiselt ilmetule helikoele, rapsivad liigutused, vilkuvad tuled või muu kehkjas muusikaväline karglus. Ka žanripiiridel kõõlumine “asjana iseeneses” on küllalt möödanikuline nähtus, milles sage kontserdikülastaja vaevalt erilist värskust kogeb.

 

Muusikutedünastia tippude hoolikas tähelepanu sai osaks ka noortele dirigentidele, kes tulid Järvi Akadeemia kursustele ideid hankima. Orkestri ees oma mõtete ja võtete proovilepanek on hädavajalik samm pikal küpsemise teel, aga ka kontserdid ning õhtune vabamas vormis suhtlemine annavad oma panuse. Õppida saab tõesti igast pisemastki seigast! Dirigendi töö teeb keerukaks seegi, et muusika keelt peab kõnelema muusikaväliste vahenditega, sõnadest pole väga tolku või jääb neist vajaka. Sestap muutub tähenduslikuks kõik: käeline žest, miimika, kehahoid, silmavaade.  

 

Järvi Akadeemia galal (17. juulil) said valitud kursuslased võimaluse oma oskusi ka publikuga jagada. Galaõhtut alustati hoopis kammermuusikaga, mille väikesest kimbust pakkus eredaima mälestuse Reinhold Gliere’i keelpillioktett op. 5. Dirigendid said end näidata teises pooles. Heino Elleri orkestriminiatuuri “Videvik” ja Igor Stravinski “Pulcinella süidi” vahele pikiti Richard Straussi metsasarvekontsert nr 1, mille soolopartii esitas suursuguselt sooja tooniga Alec Frank-Gemill. Viimane osales ka dirigentide meistrikursustel, kus paistis silma sümpaatselt vaoshoitud žestide, täpsuse ja kõrge muusikalise intelligentsiga.

 

Pärnu Muusikafestivali üks oluline joon on Eesti muusika ettekanded: Heino Elleri, Ester Mägi, Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa ja Kristjan Järvi teosed said läbi väga veenvate esituste publikuni toodud. Festivali keskne helilooja oli sel aastal Erkki-Sven Tüür, kellelt kõlas kokku neli küllalt eriilmelist teost, lisaks sai Tüür võimaluse kureerida kammerkontserdi kava. 

 

 

Kulminatsiooniks kujunes Eesti Festivaliorkestri kontsert 18. juuli õhtul. Vaimustuse ajend aimub osaliselt juba esinejate loetelust: Paavo Järvi, solistiks võrratu tšellist Truls Mørk. Viimase tõlgendus tšellorepertuaari ühest tugisambast, Antonín Dvořáki tšellokontserdist, osutus sedavõrd põhjapanevaks ja mõtestatuks, et võitis nii muusikute kui publiku tulise poolehoiu. Mørki mängus sulasid kokku näiliselt vastandlikud voorused: tooni sametine, ent samas väga jõuline kõla, paindlikkus ja täiuslik mõtteselgus fraasikujunduses. Võikski nii aina jätkata, aga ilmselt võtab mõtte paremini kokku lause, mida kuulsin kontserdi vaheajal (erinevas sõnastuses) mitme asjatundliku kuulaja suist: “Ei ole Dvořáki tšellokontserdist paremat elavat ettekannet kuulnud.” EFO oli Paavo Järvi dirigeerimisel imeliselt nõtke ja ärgas lavapartner, tšellokontserdi orkestriosa hakkas tõeliselt elama kogu oma nüansirikkuses, seda ei juhtu sugugi sageli.

 

Pole vist saladus, et väikeriigi kuurortlinna maailmaklassi muusikuid meelitav magnet on Paavo Järvi – isiksus, kelle juhtimisel saab orkestrimängust nähtus, mis ületab oma osade summa. Saagu see siis nüüd välja öeldud: Eesti Festivaliorkestri mängust kõrgema kvaliteediga orkestrikunsti meie kodumaal ei kuule. Siin pole põhjuseks üksnes iga EFO muusiku individuaalne tase, vaid ilmselge fakt, et sarnast panustamist on igalt reakontserdilt lihtsalt võimatu oodata. 

 

Festivali lõppkontserdi keskmesse paigutas Paavo Järvi vene muusika, arvates välja avanguks kõlanud Erkki-Sven Tüüri orkestripala “Sow the Wind …” (“Külva tuult …”). Tüüri teose intensiivne vool ja orkestrist puhangutena paiskuv täiskõlaline forte sobisid valatult sisse juhatama Modest Mussorgski sünget laulutsüklit “Surma laulud ja tantsud”. Mussorgski sünkjas-morbiidsed, pigem retsitatiivse iseloomuga kui belcanto’likult voogavad meloodiad passiksid hästi tegelikult mistahes XX sajandi komponisti helikeelde. Teada on, et Mussorgski ise – hoolimata oma kavatsusest seda teha  – tsükli orkestreerimiseni ei jõudnud, siin kõlas suuremas osas Kalevi Aho versioon. Ain Angeri vokaalne ramm liitus väljendusliku nõtkusega säärasel moel, et lummas kuulajaid avanoodist viimase silbini. Seda tunnistas fakt, et Gremini aaria Pjotr Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin” läks publiku õhutusel kordamisele. 

 

Õige põnev oli kuulda Tšaikovski sümfooniat nr 2, mis tema mängitumate orkestriteoste hulka ei kuulu. Osalt ka põhjendatult. Sealne sage materjali kordamine, orkestratsioon ja vormi iseärasused ei tee sellest sümfooniast just dirigentide lemmikut, sest esituse eredaks kujundamine nõuab suurt leidlikkust. Viimast näib Paavo Järvil jaguvat, sest EFO ettekanne vormus haaravaks ja nüansirikkaks teekonnaks. 

 

Pärnu Muusikafestival ja EFO on kujunenud asendamatuks Eesti muusikaelu rikastajaks. Lisaks kõrgeima kvaliteediga orkestrimängule ja Järvi Akadeemia kursustele võib pidada suureks plussiks sedagi, et kuulajateni tuuakse igal aastal mõni taies sümfoonilise muusika äärealalt. Aasta-aastalt kasvab festivali prestiiž ka laias maailmas. Aga välis- ja omamaiste kriitikute tunnustavast tähelepanust tähtsamgi on tõsiasi, et hea sõna levib festivalil ja meistrikursustel osalejate isiklike kontaktide ning vaimustuse kaudu.  Nii tagasi kui edasi mõeldes ei saa vast pidada paljuks öelda, et Pärnu Muusikafestival on suve muusikaline kulminatsioon.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload