I nagu interpreedid

 

Noori ilusaid inimesi on alati südantsoojendav näha. Kui aga noored ilusad inimesed oma seljad, anded ja töö kokku panevad ning suurepärase kontserdielamuse pakuvad, on see veel mõõtmatult südantsoojendavam.

 

Theodor Sink, Sten Heinoja ja Linda-Anette Verte. FOTO TALLINN MUSIC WEEK

 

12. märtsil kuulis ja nägi Estonia kontserdisaalis kolme noorema põlvkonna muusikut, kes on viimastel aastatel Eesti muusikasõpradele palju lootust andnud ja seda lootust ka kuhjaga täitnud, seda nii kontserdisaalides, konkurssidel kui ka televiisoripurgis: Linda-Anette Verte, Theodor Sink ja Sten Heinoja. Seostame neid muusikuid erinevate kollektiividega, ja kuigi nad olid sel korral kokku tulnud sarja “i nagu interpreet” ühisnimetaja alla, ei ole selle trio koostöö tegelikult midagi uut, vaid juba enam kui viie aasta pikkune. Kontserdikava oli nooruslikult julge ja lennukas, sest kui juba ette võtta, siis suurelt: Raveli sonaat viiulile ja tšellole, sama helilooja klaveritrio a-moll ning Šostakovitši klaveritrio nr 2 e-moll op. 67. Sama nooruslikku uljust ja energiat, mis paistis silma kava valikust, oli tunda peaaegu kogu õhtu vältel. Kontserdi avateose, Raveli sonaadi esimesed kaks osa kõlasid küll ebalevalt ja mõnevõrra rabedalt, kuid kolmandas ja neljandas osas demonstreerisid Verte ja Sink suurepärast tundlikkust ja teineteisemõistmist. Eriliselt säras duo ankruks olnud Sink, kelle juhtimisel saavutati lausa maagilisena tunduv ühishingamine. Heinoja liitumine klaveritrios seda ühtsust ei katkestanud ega lõhkunud, vastupidi, tema suurepärane saade – eriti trio teises osas Passacaille. Très large – mõjus virtuoosselt ja nauditavalt, lisades ansamblile veelgi lennukust. Ka kontserdi teises pooles kordus sarnane muster. Šostakovitši klaveritrio alguses oli hinges väike kahtlus, kas noorte muusikute energia ehk tühjaks ei ole jooksnud ning ega asi lõpuni jäävate lehekülgede kokkulugemiseks ei lähe, ent kahtlus osutus asjatuks. Tagasihoidlikumale algusele järgnes järjest pingestatum ning nauditavam koostöö: trio kolmas osa, imeliselt lihtne ja ometi südamevalust tulvil Largo, ning neljas osa, pinget täis Allegretto, kus kulmineeruvad teose äärmusest äärmusesse pendeldavad meeleolud, olid lummavalt esitatud. Šostakovitš kogu oma koomilisuse ja traagikaga puudutas sügavalt. Selle teose järel ei pidanud noored interpreedid lisalugu enam võimalikuks esitada ja otsus tundus intuitiivselt õige olevat – Šostakovitši muusikaga oli kõik öeldud, kõik oli kuuldud, kõik oli läbi elatud. Lisada ei olnud enam midagi.

 

Kui mõtlen oma viimatistele viiul-tšello-klaver-elamustele, millest viimane pärineb “Virmaliste” festivali lõppkontserdilt, siis möönan – triole Poll–Varema–Poll praegu veel konkurentsi ei pakuta. Ja ega peagi. Teatav küpsus ja stabiilsus tuleb ajaga, tulemata ta kindlasti ei jää. Aga järelkasvuna on trio Verte–Sink–Heinoja vägagi lootustandev ja rõõmustav. Ning kui nende keskmisele vanusele mõelda, siis jõuame nende koostöö vilju veel pikki aastaid nautida. Edu noortele interpreetidele!

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload