_page-0001.jpg)
Eesti üks produktiivsemaid heliloojaid Helmut Rosenvald on sündinud õnnelikul aastal. Aastakäik 1929 ei kuulunud ei ühe ega teise meid okupeerinud riigi totaalse mobilisatsiooni alla ja nii sai Rosenvald Teise maailmasõja ajal tegelda oma viiuliõpingutega Tallinna konservatooriumis eesti tippviiuldaja, pikaajalise ERSO kontsertmeistri (1930–1964) Rudolf Palmi juhendamisel. Palm tegutses seal õppejõuna 1940-ndail ja siin tasub meelde tuletada, et toona haaras konservatoorium enda alla muusikute harimise algastmest kõrgkoolini. Kuna Vene riik ei võinud kuidagi aktsepteerida isegi mitte viiuliõpetust, mis oli saadud Saksa okupatsiooni ajal, pidi Rosenvald jätkama keskastme õpinguid Tallinna muusikakoolis ja ka uuel, muusikateooria erialal, mis andis ühtlasi võimaluse õppida kompositsiooni endast vaid aasta noorema, kuid Moskva konservatooriumis kõrgelt haritud Veljo Tormise juures. Lõpetanud 1958. aastal muusikakooli, astus Rosenvald Tallinna konservatooriumi, kus temast sai professor Villem Kapi kompositsiooniklassi üliõpilane.
Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu minu arvates olulisele seigale: möödunud sajandi viiekümnendatel ei piisanud kõrgkooli sissesaamiseks eksamite tublist sooritusest, vaid üliõpilaskandidaat pidi veel läbima komisjoni, mille nime ma ei mäleta. See kontrollis kandidaadi poliitilist meelsust, mille puhul üheks negatiivseks näitajaks loeti usulisi veendumusi – usklikel ei võinud olla kohta nõukogude kõrgkoolis. Kuuekümndatel komisjoni tegevus lõpetati, kuid veel aastal 1960 ei pääsenud sel põhjusel konservatooriumi üks hilisem Estonia teatri solist. Ometi õppisid nimelt viiekümnendatel konservatooriumis Villem Kapi juures andekad heliloojad Anne Ellerhein (Metsala) ja pisut hiljem ka Helmut Rosenvald, kes kunagi ei reklaaminud oma koguduseliikmeks olemist, kuid ei varjanud seda ka. Tol ajal oli konservatooriumi rektoriks professor Eugen Kapp, kes, olles end “kehtestanud” Jaroslavli Kunstiansamblite, kolme Stalini preemia ja NSVL Ülemnõukogu saadiku staatusega, võis ilmselt endale lubada mõningaid reeglitest “üleastumisi”, nii et tema onupoeg Villem ei kartnud siis ei midagi ega kedagi.
Paraku ei tähendanud see, et nende andekate inimeste helilooming oleks konservatooriumi lõpetamise järel leidnud heakskiitu ja ladusat levikut. Nii ühel kui teisel tekkis probleeme, eriti Ellerheinal, kellel oli raskusi ka töökohtadega. Rosenvald asus aastal 1961 ametisse Eesti Raadio sümfooniaorkestri viiulimängijana ja töötas seal 1989. aastani. See oli teatavas mõttes lahendus, kuna orkestrandile ei tehtud tööalaseid takistusi senikaua, kui ta ei reklaaminud enda usku või, mis veel hullem, teinud kihutustööd. Loomult äärmiselt tagasihoidliku inimesena ei tegelnud Rosenvald kunagi enese kui helilooja upitamise ega enda loomingu ületähtsustamisega. Kuid ta teadis väga täpselt oma väärtust, kui teda rünnati, mida samuti ikka juhtus.
Rosenvaldil on ka üks harrastus, mis oma haardelt kvalifitseerub peaaegu professionaalse tegevusena, ja see on male. Räägitakse, et praegugi on teda nähtud Tallinna malemajas ja mitte ainult kiibitsejana, vaid ikka mängijana. Veel aastal 2008 on Rosenvaldi märgitud chessgames.com lehel kui aktiivset nädalalõputurniiridest osavõtjat ning 2001 osales ta Kerese memoriaalturniiril. Tema helilooming on sama range ja loogiline nagu male. Ta ei eputa modernismi ja ammugi avangardismiga, kuid on selgelt tajutavalt isikupärase nüüdisaegse helikeelega väga professionaalne looja.
Minu esimesed kokkupuuted Helmuti Rosenvaldiga pärinevad ERSO-st, ikka rohkem proovi vaheaegadest ja malelaua ümbrusest. Reeglina istus Rosenvald paigal ja vastased vaheldusid, sest mäng käis süsteemis võitja lauas. Loomulikult ümbritses maletajaid hulkpealine kiibitsejate kari, mistõttu maletamisele keskendumine nõudis selles keskkonnas tõsist enesevalitsust. Sellega tuli ta hiilgavalt toime.
Kuuekümnendatel andis helilooja Rosenvald aga selge sõnumi, et on produktiivne sümfonist. Olgu öeldud, et tema looming koosneb 99,9 protsenti instrumentaalmuusikast, sest tema loomenimekirjast leiab vaid ühe vokaliisi ja kaks laulu baritonile Sergei Jessenini sõnadele. Kuid juba konservatooriumi lõpetamise järel (1963) kasvatas ta oma loominguportfelli aastail 1964–1970 kuue sümfooniaga kogumahus 145 minutit. Neist ainult üks vastab kestuselt tänapäeva “nõuetele”, see on 4. sümfoonia pikkusega 12 minutit.
Rosenvaldi Beethoveni vaimustus tuleb esile varjatult, aga selgepiiriliselt: näiteks 6. sümfoonia kannab alapealkirja “Pastoraalne” ja sümfooniate numeratsiooni lõpetab üheksas, ehkki neid sünnib veel. Ta on isegi tunnistanud, et ei numereeri sümfooniaid rohkem kui neid on Beethovenil. Nelja esimese sümfoonia salvestamise ajal istusin ma ERSO-s, seetõttu mäletan hästi kolmanda salvestust ja selle head vastuvõttu kolleegide poolt, kes kindlasti on kõige karmimad kriitikud. Aga ei, Rosenvaldi 3. sümfoonia (1966) läks peale vägevalt. Järgmise kümnendiga sai üheksa sümfoonia maagiline piir ületatud ja paralleelselt oli tähelepanu all kammermuusika.
1970 kirjutas Rosenvald kammersümfoonia tšellole ja keelpillidele, mis on teoste loendist kas kadunud või muutunud kontserdiks tšellole ja keelpillidele (1970/2010). Selle esimese variandi ehk kammersümfoonia salvestasin Eesti Raadios 1972. aastal koos Tallinna Kammerorkestriga Eri Klasi juhatusel, esitasin avalikult 1974 raadiomaja Valges saalis ning salvestasin 1982. aastal Moskva helisalvestuse keskmajas Üleliidulise Raadio suure sümfooniaorkestri keelpillidega Aleksandr Kornejevi juhatusel. 1983. aastal andis firma Melodija välja Rosenvaldi autoriplaadi, kus tema “Klassikalisele sümfoonia”, “Nokturni” ja “Meloodia keelpilliorkestrile” kõrval ka eelnimetatud kammersümfoonia ülesvõte. Tahangi siinkohal jutustada loo seoses selle salvestusega Moskvas. Esitan üksnes fakte nagu nad Moskvast minuni jõudsid ja ei midagi muud kaasnevat.
Enne kammersümfoonia salvestust olin NL heliloojate liidu kongressi kontserdil Moskvas heliloojate maja saalis esitanud Valdur Rootsiga Rosenvaldi 2. sonaadi tšellole ja klaverile, mis võeti tõesti ootamatult hästi vastu, mida kinnitab ka samas tehtud ettepanek teos salvestada. Lindistustki saatis edu, misjärel küsiti, kas helilooja on veel tšellole kirjutanud. Nii tuli ettepanek üles võtta kammersümfoonia. Salvestus läks ladusalt ja nii dirigent kui orkestrandidki imestasid, miks ei tea nad midagi sellest heliloojast. Samuti oli rahul toimetaja Julietta Maksimova, kes oli teose tellinud. Seda suurem oli kontrast, kui sain mõne aja pärast nimetatud toimetaja telefonikõnest vägagi jahedalt teada, et salvestus tasustatakse 60 protsendi ulatuses ja ma pidavat ise teadma, mis põhjusel. Minu küsimusele, kas ettekande kunstiline tase ei rahuldanud, järgnes vastus, et sellega on kõik korras: “tuled Moskvasse, siis räägime”. Järgmisel korral kohtus toimetaja Maksimova minuga tête-à-tête väljaspool maja ja noomis, et kas ma siis ei teadnud, et Rosenvald on usklik. Minu iroonilisele küsimusele, kas on tõesti võimalik, et see kostab teosest välja, vastas toimetaja, et ei, aga Tallinnast kostnud see välja ... Tundsin suurt piinlikkust Moskva orkestrantide ees, kes said salvestuse eest oluliselt väiksema tasu, kuid õnneks päästis olukorra firma Melodija, kes kasutas salvestist autoriplaadil ja maksis meile töötasust puudu jäänud 40 protsenti.
Niisiis ulatusid viiekümnendate järelkajad lausa 1982. aastani välja. Ja juttu jätkub veel. Kas aastal 1979 või 1980 korraldas Eesti Raadio muusikaline juht helilooja Lydia Auster ERSO keelpillikoosseisule kontserdi linnas nimega Kalinin, nüüd taas Tver. Kui Auster küsis, kas mul on mängida selle koosseisuga eesti muusikat, pakkusin Rosenvaldi kammersümfooniat. Kuulasime koos läbi ER-i salvestise ja Austeri juba eelnevalt hapukas näoilme muutus veel hapumaks. Otsus oli, et liiga pessimistlik muusika. Küsimusele, kas pessimistlikum kui mõni Šostakovitši teos, oli vastus hoopis huvitav: “tema võib!”
Koostöö Rosenvaldiga jätkus aga teise kammersümfooniaga tšellole ja orkestrile (1979), mille salvestasime dirigent Paul Mägiga. Nüüd üle kuulates jättis teos tõepoolest “optimistlikuma” mulje, ootaksin huviga selle avalikku ettekannet.
Helmut Rosenvald on, nagu öeldud, väga tagasihoidlik inimene, kuid oma pika ja produktiivse elu- ja töökogemuse baasilt on ta aegajalt lausunud üht-teist paikapanevat. Näiteks: “heliloojaid on tänapäeval liiga palju, muusikat kirjutatakse liiga palju ja kvaliteet ei vasta kvantiteedile”, “heliloojaks olemine on raske”, “teostele ei peaks panema seletavaid pealkirju, seda võiks teha kuulajad”, “minu muusika dramatismil ei ole ainult isiklikud põhjused, kogu maailmapildi dramaatikat võib sealt leida”.
Vahel küsitakse mõne helilooja loomingu kohta naiivseid küsimusi, näiteks: “nimeta mõni tema hitt”. Pidamata end Rosenvaldi loomingu eksperdiks, julgen selle “hiti” siiski nimetada ja see on “Nokturn harfile ja keelpillidele” (1967). On aeg kaevuda Helmut Rosenvaldi teostesse sügavuti ja julgen neile kaevuritele ennustada edu. On üks ja ainult üks mõjur, mis aitab määrata väärtmuusika kullaproovi – see on aeg. Aga selleks, et panna autori looming ajaproovile, tuleb seda ette kanda.