_page-0001.jpg)
Inglise firma Toccata Classics on ilmutanud CD meie ärkamisaja kultuurihiiglase Karl August Hermanni klaverimuusikaga. Avastusliku teekonna (meie pianistide veel tegemata töö) võttis ette prantsuse pianist Nicolas Horvath, kes töötas läbi Eesti teatri- ja muusikamuuseumis asuvad käsikirjalised noodid ja salvestas neist 26 pala. See on tänuväärne panus meie muusika ühe alusepanija pärandi jäädvustamisel. Tegemist on Eesti muusika arenguloo seisukohalt olulise väljaandega. Nicolas Horvath on kõike seda teinud laia loomingulise haarde ja kaasaelamisega ning väärib au ja kiitust. Ta on Hermanni paladele lähenenud üllatavalt pianistlikult, serveerinud neid kontrastirohkelt, lubades endale kohati päris suuri tempolisi vabadusi, mis pole küll autori tekstiga alati kooskõlas.
XIX sajandi teisel poolel, meie muusika kujunemise algfaasis, loodi instrumentaalmuusikat minimaalselt. Hermanni klaveripalad ajastusid hästi üleüldise salongimuusika buumiga, mis seostus klaveri kiire levikuga ja nõudis palju asjaarmastajatele suunatud muusikat. Hermannist sai Eesti klaverimuusika pioneer (laulelduse “Uku ja Vanemuine” autorina ka ooperi pioneer). Tema klaveripalu pole meie pianistid oma kavadesse võtnud. Akadeemilise mõõdupuu järgi peetakse neid diletantlikeks. Polnud ju Hermann komponeerimist õppinud ja ta looming sündis tuginedes iseõppimisele ja Saksa muusikas levinud Liedertafel’i traditsioonile. Palju on salongirepertuaarile omast “kolmeduurimuusikat”. Ometi oli Hermannil piisavalt enesekindlust ja kuraasi. Seda kinnitab kasvõi 1893. aastal ilmunud “Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus”, kust võiks välja lugeda mõtte: võtke õppust ja tehke (minust) paremini.
Ühekülgsusele vaatamata on Hermanni muusikas mitmeid elavdavaid momente. Neid leiab näiteks Eesti rahvaviisidel põhinevates palades (“Alletamine ja sarve- ning torupilli lugu”, “Pulli Hansu pulmad”) või hilisemas tsüklis “Kolm karakterpala”, kus ilmnevad impressionismi mõjud. Kui vaja, kasutas Hermann tsitaate, nii endalt kui ka teistelt. Nii on “Festivali marsi” lõpuosa apoteoosis nii “Marseljeesi” jäljendus kui ka oma laulu “Oh, laula ja hõiska” meloodia. Pala “Elu võitlus” kajastab traagilist muutust Hermanni elus – loobumist Postimehe toimetaja ametist 1896. aastal. Klassikast on helilooja eeskujuks olnud Schuberti laulude voolavus (“Tundline unistus”), Beethoveni jõulised figuratsioonid (“Talv ja kevad”) ja Griegi kõlavärvid (“Suve õhtu eha ajal”).
CD juures on põhjalik Hermanni, tema klaveripalade ja ajastu tutvustus. Tekstide autor Anne Prommik on lähtunud sellest, et anda väljaspool Eestit elavale kuulajale elementaarset teavet meie ajaloost ja kultuuritaustast. Tutvustuses on märgitud Hermanni teadeolevate klaveripalade arvuks 33. Uurides Hermanni klaveripalade trükiseid ja ETMM-i käsikirju, sain palade arvuks vähemalt 40.