Albumi “Poolaeg” pealkiri märgib justkui teel olemist ja selles ongi põhiline soovitus: liikuda täisaja ehk diferentseerituma helikanga poole, mis toetab laulude habrast iseärasust. Katri Rebane on eelkõige pianist ja see kostub välja. Albumist jääb keelele ja meelele hõrk otsingulisus, mida liiga tihti varjutab ühesugune ja vähekõnekas klahvpilli taustamaterjal. Selles mõttes on Sine Ensemble’i puhkpillid väga hea leid ja suund. Ansambel ise on rikkalik ja värvikas: Miina Martensoo ja Tõnu Timm (laul), Ann-Lisett Rebane (taustavokaal ja basskitarr), Katri Rebane (klaver), Patrick Alexander Staak (löökpillid), Peeter Rebane (kitarr), Indrek Vau (trompet), Jüri Leek (tromboon) ja Merje Roomere (viiul). Salvestisel annab kohati volüümi juurde VHK keelpilliorkester Rasmus Puuri dirigeerimisel.
Ka luulevalik on stiilses tonaalsuses: Juhan Liiv, Heiti Talvik, Leelo Tungal, Lauri Räpp ja Katri Rebane. Väheste sõnadega visandatud meeleolud. Veel rohkem võiks sellest tõukuda instrumentaali helipilt. Soovitan autoril astuda “vee peale” – lasta lahti turvalisest klaveri- ja vahel ka trummitapeedist ning otsida hõrku, üllatavat ansamblitausta. Praegu on varbaga vee katsumise tunne – kohati on kuulama panevaid leide, aga need taganevad turvalisusse.
Sõelale jäävad sellised hetked, nagu laulu “Lagi” lõpu hääbumine, “Sa tulid tuppa” sume madala registri vokaal, lugude “Vastu mu öökülma akent” ja “Palveks” klaveri intro, kohati üllatav helikude ja puhkpillide tämber, duett “Jõuluööl”. Ja sõnad “las ma kannan su nukrust, luban, seda katki ei tee”. Katri Rebane on osanud ära kasutada noorukese Miina Martensoo tugevusi. Tema häälekasutuses haaravad just äärmused – pehmed madalad toonid ja oskus hingekriipivalt oma vokaali katkeda lasta. Just selline lauriräpilik haavatavus ja piiril kõndimise katsejulgus võiks viia uute lugude otsingutele.




