Tahan saada (poisiks) inimeseks

Olav Ehala muusikal “Buratino”. Andres Dvinjaninovi dramatiseering Carlo Collodi “Pinocchio” ja Aleksei Tolstoi jutustuse “Kuldvõtmeke” ainetel, laulutekstid Juhan Viiding. Lavastaja Andres Dvinjaninov, dirigendid Kaspar Mänd, Lauri Sirp või Andres Kaljuste, kunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Rasmus Rembel, koreograafid Kristin Murula, Villiko Kruuse. Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. mail 2018.

 

 Rahvusooper Estonia on ette võtnud loo puunukust, kes soovib saada poisiks – inimeseks. Itaaliapäraselt “Pinocchio” või Aleksei Tolstoi poolt kirjutatult “Buratino” on aegumatu lugu, mida teavad nii kaasaegsed lapsed kui nende vanavanemad. Olav Ehala “Buratino” uuslavastus on põnev, aga ka vastutusrikas ülesanne, kuna jutustus on kuulus ja Ehala laulud armastatud. Kui esmapilgul võib tunduda, et tegemist on lapselikult lihtsa muinasjutuga leierkastimees Papa Carlost ja puuhalust, millele hing sisse tuleb, siis mul on hea meel tõdeda, et libreto autor ja lavastaja Andres Dvinjaninov on soovinud sellele pealiskihile ka filosoofilisema allkihi lisada. Etenduse kreedoks kujunes, et tegelikult ei olegi inimeseks saada ja inimene olla nii lihtne. Kas selline mõttelaad just lastele arusaadav oli, on kaheldav, kuid täiskasvanuid pani mõtlema küll.

 

Lavastusest ja kunstnikutööst

 

Lavastuse visuaalne külg mõjus väga kaasaegselt. Kasutatud oli kogu ooperiteatri väikest lava ja erinevate tehnikate abil oli see suureks muudetud. Kesksel kohal oli prillidega mehe peakuju (tarkuse või jutuvestja sümbol?), mis oli modelleeritud nõnda, et seda sai kasutada otsa ronimiseks, seinaks ja etenduse lõpus avanes suu, kust ilmusid välja tegelased. Efektselt mõjus ka Carabas Barabasi teater, mille tegelased olid nööridega käsist-jalust seotud hüpiknukud ja sealt edasi mõeldes justkui kurja teatridirektori poolt tõmmata ja tõugata. Uudsena mõjus varjuteatri kasutamine – selle nipiga olid lahendatud laste jaoks vast raskemad ja kurvemad stseenid, kus näiteks Buratino tiiki uputati, või Carabas Barabasi ja Duremari kurjakuulutav jutuajamine, mis pisemale publikule õudusjudinaid tekitas, aga oli samal ajal ülimalt kaasahaarav. Kiidusõnu jagub ka kunstnik Triinu Pungitsale värviküllaste kostüümide ja peakatete eest. Need fantaasiarikkad ja kirjud riided mõjusid minu arvates just ühenduslülina lapseliku muinasjutumaailma ning uudsema lavatõlgenduse vahel.

 

Rollilahendustest

 

Lauljate trupp oli segu Estonia lavalt tuntud ooperilauljatest ja laulvatest draamanäitlejatest; Buratino osas oli 15. juuni õhtul “Laulukarussellist” tuntud Märten Männiste. Kui esmapilgul võib selline seltskond vokaalsete võimete poolest kirju tunduda, siis nähtud etendus oli üsna ühtlane ja et kõiki neid erinevaid Buratino kaaskonda kuuluvaid karaktereid laval põnevalt välja voolida, oli igati mõistetav, et appi oli võetud erinevate näitekunsti stiilide esindajaid.

 

  Peaosas olnud Märten Männiste lauljakarjääri on eestlased pikki aastaid saanud jälgida “Laulukarusselli” vahendusel. Kui tema näitlejameisterlikkus kiirgas saali kohe esimesest lavale ilmumisest alates, siis hääl ei kandnud minu arvates kogu muusikalist poolt välja. Kas oli noormehel hääleaparaat pingelisest töökoormusest väsinud või oli asi milleski muus – vokaal oli kähe ja tuhm. Kahjuks vedas lauljat alt ka mikrofon, katkedes korduvalt, ja sellel ajal ei olnud isegi saali esimestesse ridadesse midagi kuulda. Sellegipoolest oli Männiste vapper ja etendas oma osa parimal viisil – temas oli olemas kõik see lapsikus, ulakus, aga ka headus, mida Buratinolt ootame. Tõeliselt põnev oli Reigo Tamme Pierrot, ma ei ole juba ammu näinud-kuulnud laval nii läbimõeldud tekstiesitust ja nüansirohkust. Mart Laur nautis kurja Carabas Barabasi rolli täie hingega. Täis kavalust, natuke rumal ja lihtsameelselt naljakas oli Janne Ševtšenko rebane Alice. Juuli Lille kiilakas ja koomiliselt moonutatud häälega kilpkonn Tortila tõi kõigile naeru näole. Väikestele tüdrukutele saalis meeldis loomulikult imekaunis Malvina; nähtud etenduses mängis seda siniste juuste ja naiivse olekuga tütarlast Kadri Kipper. Papa Carlo rollis oli Väino Puura, kes oma südamliku, lavastust raaminud “Vana mehe lauluga” haaras etenduse lõpus kogu publiku kaasa laulma ja väikesed põnnid vaatasid suu ammuli oma vanemaid, kes pisarsilmil kaasa laulsid. Kogu trupi puhul jäi tunne, et etendus läks rõõmuga, pingevabalt ja ladusalt. Kõik näitlejad olid saanud oma rolli ise kujundada, teatava lapselikkuse mängu panna ning mõjusid laval veenvalt ja ühtse tervikuna.

Orkester kõlas spetsiaalselt suurele Estonia orkestrile kirjutatud seades loomulikult ja sümbioosis lauludega. Lauri Sirp hoidis näitlejaid ja muusikuid osavalt ühtses muusika rütmis. Etenduse ainuke tõrvatilk oli kohe alguses, kui “Vana mehe laulu” saates keelpillid nootidega eksisid.  

 

  Koju tulles oli hinges hea tunne ja minu tütre suust jäi pikalt kõlama kaks mõtet: “Miks keegi ei saa aru, kui raske on laps olla” ja “Kui oled hea laps, siis saad inimeseks.”

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload