_page-0001.jpg)
Prantsuse klavessinist Pierre Hantaï on seni kõikjal maailmas pälvinud vaid ülivõrdelisi tiitleid: klassikalise muusika suurkuju (i grandi della musica classica); üks maailma suurimaid klavessiniste ... üks kaasaja kuulsamaid Bachi inerpreteerijaid ... suur prantsuse klavessinist jne jne. Lisaks on ta pälvinud arvukalt muusikaauhindu, nagu näiteks Charles Crosi akadeemia ja Gramophone’i preemia. Seetõttu võiks teda täie õigusega ajaloolise esituskunsti staaride hulka klassifitseerida, kas see talle siis meeldib või ei.
Pierre Hantaï on sündinud 1964. aastal Pariisis, tema isa oli maalikunstnik Simon Hantaï. 11-aastaselt hakkas ta õppima klavessiinimängu ameeriklase Arthur Haasi juhendamisel. Sellele järgnes kaks aastat õpinguid Gustav Leonhardti juures Hollandis. Hantaï on pälvinud laureaaditiitli mainekal Brügge klavessiinikonkursil, mis on iga noore klavessinisti ihaldatuim saavutus, omamoodi hüppelaud edasiseks karjääriks. Pierre on esinenud sageli koos oma vendadega, need on Marc Hantaï (flööt) ja Jerôme Hantaï (viola da gamba, klaver).
Justkui restaureerijad
Pierre Hantaïd võiks nimetada Leonhardti-Brüggeni-Harnoncourti järgse vanamuusikat ning ajastuteadlikku esituskunsti praktiseeriva põlvkonna üheks lipulaevaks. Nimelt koondus 1980. aastatel muusikutest sõpruskond vendade Hantaïde ümber, mis päädis 1985. aastal ansambli Le Concert Français asutamisega. Siin tulid kokku parimad instrumentalistid, kes soolokarjääri kõrval leidsid aega koos musitseerimisekski. Samas võib seda ringkonda pidada ka tol perioodil veel vähe tuntud ajaloolise repertuaari uurijaiks ja propageerijaiks, olles justkui freskode restauraatorid, kes kiht kihi järel puhastavad välja kauneid ornamente, mis seni olnud ilmetu krohvikihi all. Ansambel esines mainekatel rahvusvahelistel festivalidel, kuhu kogunes nende põlvkonna barokimängijaid kogu maailmast. Tehti ka hulgaliselt salvestusi, muu hulgas Mozarti klavessiinikontserdid, Corelli concerto’d op. 12 firmale Astrée Auvidis jpm. Tänu renessansi ja barokiajastu stiili pühendunud uurimisele ning kõrgetasemelistele esinemistele õnnestus neil vanamuusika mainet tõsta nõnda, et see jõudis n-ö ehedate klassikalise muusika heliloojate nagu Beethoven, Schumann, Schubert, Brahms, Ravel, Chopin, Rahmaninov, Kodály jne kõrvale. Nii kõlasidki kontserdilavadel üha enam ka Girolamo Frescobaldi, William Byrdi, Domenico Scarlatti jpt meistriteosed. Pierre Hantaï on saanud väga korraliku basso continuo alase ettevalmistuse, põhiliselt La petite bande liikmena ja koos selliste dirigentidega nagu Philippe Herreweghe, Jordi Savall, Wieland Kuijken jpt.
Bach
Hantaï on kogu oma pika lavakarjääri jooksul väärtustanud eriti Johann Sebastian Bachi klavessiiniloomingut. Eesti publik mäletab teda 1999. aastast, mil ta esitas II rahvusvaheliste klavessiinipäevade raames Estonia kontserdisaali laval Bachi “Goldbergi variatsioone” BWV 988. Teose plaadistus pälvis juba aastal 1994 ajakirja Gramophone aasta auhinna ning praeguseks on ta selle sisse mänginud juba teist korda, rõhutades seejuures, et need on kaks erisugust esitust.
Hantaï ei mäleta, millal ta klavessiini kui pilliga esimest korda kohtus. Pigem mäletab ta juba kümneaastase poisina selle kõla, ja eeskätt suure Bachi teoseid. Viimane oligi tema põhipilli valikus tähtsaima impulsi andja. Tol ajal oli Gustav Leonhardti hiilgeaeg, kellele Hantaï läks 18-aastasena esimest korda ette mängima.
Bach tundub olevat Hantaï kindel prioriteet, sellest annab tunnistust ka interpreedi mahukas diskograafia: Bachi HTK I, klavessiinikontserdid, ning küllap on paljudki meist juhtunud Mezzo telekanalilt vaatama-kuulama Bachi “Inglise süitide” BWV 807–811 Hantaï fenomenaalset kontsertesitust. Kaks korda on ta salvestanud ka Bachi “Brandenburgi kontserte” BWV 1046–1051, esmalt Sigiswald Kuijkeni, seejärel Jordi Savalli juhatusel. Hantaï, kes juba teismelisest saati on Bachi muusikat jumaldanud, on avaldanud hämmastust, kuidas küll saab see helilooja praeguse põlvkonna noori külmaks jätta ning on kurb, et vaid kaduvväike osa inimkonnast suudab aduda Bachi muusikat kogu selle täiuses. Seepärast peab ta olukorra trööstitusele vaatamata oma esmaseks missiooniks kuulajaile Bachi suurust avada, seda väärtuslikku repertuaari võimalikult rohkem salvestada ning jätta helijälg tulevastele põlvkondadele.
Hantaï on ikka ja jälle avaldanud vaimustust, kuivõrd leidlikult Bach kasutab kontrapunkti ning miksib kokku erinevaid kompositsioonivõtteid ja rahvuslike koolkondade stiilielemente. Kuigi ühendavaks lüliks teostes jäävad prantsuse õukonnatantsud, oskab ta saksa, prantsuse ja itaalia muusika iseloomulikud elemendid geniaalselt ühtseks stiiliks vormida.
Mezzo kanali juurde tagasi tulles meenub Hantaï Bachi “Inglise süidi” a-moll BWV 807 esitus, kus võlub retooriliste kujundite hoolikas väljavoolimine, selge väljendus, samas impulsiivne mängumaneer. Mõõdukad tempod (ainus eeldus selguse jaoks) võimaldavad kuulajal nautida iga üleminekut, iga tsesuuri, veel ka spontaanseid ornamente, mis on lisatud ülima sundimatusega, samas lähtuvad igati loo iseloomust. Hantaï sõnul on Bachi muusika väidetavalt abstraktne ning polegi tähtis, mis pillil seda esitada. Ta tunnistab, et selles on omajagu tõde, sest Bach oli eelkõige suur vormimeister ning instrumendi valik oli talle kindlasti vähem tähtis.
Domenico Scarlatti
Domenico Scarlatti on teine suurmees, kelle loomingut Hantaï kõrgelt hindab ja korduvalt esitab. YouTube’is kättesaadavas intervjuus Giovance’iga1 räägib ta Scarlattist kui ainulaadse helikeelega heliloojast, kes ei kasutanud ajastul moes olnud prantsuse õukonnamuusika vorme, vaid sai inspiratsiooni hoopis portugali ja hispaania kitarrimuusikast, milles sageli esineb efektne tehniline võte acciaccatura ehk mitteakordinootide lisamine. Scarlatti sonaatidele igiomane korduse printsiip on samuti eriline võte, mis esineb igas sonaadis ning kui kujutada ette inimest, kes lausub ühte ja sama mitmeid kordi järjest, mõtleb küll vist igaüks, et ütleja on psüühiliselt haige. Samas, Scarlattil omandab kordamine retoorilise elemendina hoopis uue dimensiooni ja eriliselt sugestiivse rütmika. Nii tekib neis sonaatides helivärvide ilu, eriline koloriit, mis on ju meile tuttav eeskätt tänu impressionistidele. Sonaatide ajaline kestus on keskeltläbi kolm kuni viis minutit ning selle ajaga maalib helilooja kas melanhoolsusest või elurõõmust pakatava miniatuuri. Teisal on Hantaï vaimustunud sellest, kuidas üksikud korduvad elemendid loovad sonaadi edenedes uue retoorilise struktuuri ning täiesti uut laadi väljenduse, mis on juba üsna kaugel baroki traditsioonilisest retoorikast.
Hantaï on üllitanud viis Scarlatti sonaatidega plaati, millel on umbes sadakond teost. Küsimusele, kas ta ei tahaks kõiki 555 sonaati salvestada, nendib ta vastuseks, et tema meelest on selliste “antoloogiate”, kataloogide produtseerimine puhas kommerts. Ta ei uskuvat selle elujõulisusse, sest iga interpreet valib just sellise muusika, mis suhestub tema tundemaailmaga. Ja ta peab ilmvõimatuks fakti, et ta suudaks leida kontakti kõikide Scarlatti sonaatidega. Ta ütleb, et soovib “to feel well with the piece”. Näiteks Scarlatti sonaat K 208 on üks ta lemmikuid.
Hantaïl on õnneks ka mõttekaaslasi, nimelt ajakirja Crescendo veergudelt saame jälgida veel ühe Scarlatti interpreedi, Christian Zachariase mõtteid 2, kes rõhutab iga muusiku vajadust leida tee enese juurde. Sel aastal 68-aastaseks saav dirigent ja pianist mainib, et alles nüüd on ta jõudnud selleks sobilikku ikka ning peab iga interpreedi elus oluliseks teatud ajalist ruumi, jõudmaks eneseni. Igal muusikul pidavat olema omad erialalised nõudmised ja läbielamise võime, kuid kompromissitu individuaalsus on tähtsaim väärtus, mida tasub elus hoida. Zachariast köidab Scarlatti sonaatides sensuaalsus, meeleline virtuoossus.
Hantaï esinemisstiil ja aated
Praegu esineb Pierre Hantaï eeskätt klavessiinisolistina. Tema koostatud kavadel on üsna traditsioonilised pealkirjad: “Bach ja Scarlatti”, “Bach ja Händel” ... seega ei midagi originaalitsevat ning puuduvad ka lennukad täiendid à la “särav briljant”, “kuldajastu muusika”, “kullaprooviga teosed” vms. Hantaï on üsna kahtlustav tänapäeva muusikatööstuse turundusvõtete suhtes ning ta on öelnud üsna otse välja, mis õieti temas sügavaimat resignatsiooni tekitab. Näiteks pärast ülesastumist Jacas XXVI rahvusvahelisel festivalil “Camino de Santiago” esines ta meedias üsna šokeeriva avaldusega, milles väljendas oma sügavat nördimust kaasaja klassikalise muusika kontsertide korraldajate müüginippide üle.3 Kaasaja muusikatööstusega kokku puutudes avanevat talle “hirmutav” tandem, kus aetakse asju “sopaste jalanõudega”. Ta taunib kontserdikorralduses juurdunud kommertslikke kriteeriume, mille kohaselt püütakse esinejaid, salvestusi või kontserte võimalikult edukalt müüa, nagu oleksid need mingid hambaharjad või uusim jõuludeks müüki paisatud luksusparfüüm. Tema sõnul kasutatakse klassikalist muusikat turustades ära laia kuulajaskonna vähest ettevalmistust ning ka raadiojaamadest on sageli saanud kommertslikud promomasinad, selmet anda tõest teavet ja tutvustada oma ala meistreid. Veelgi hullem, ta nimetab turundustööstuse stiliste õelaiks juhendajaiks-dresseerijaiks, kes teevad esinejale ettekirjutusi käitumise, riietumise ja kõnelemise osas. Ja veel: tänapäeva pianistid kalduvat kontserdisaalis esinedes üha rohkem oma ihu paljastama, asudes omavahel konkureerima pornostaaridega samas kategoorias. Pariisi konservatooriumideski juhendatavat kaasajal noori muusikuid oma kunsti efektiivse müügitöö alal. Enam ei väärtustata esinemise kvaliteeti ega suurte heliloojate šedöövreid, vaid esikohal on näivus, välimus, appearance. Hoidku selle eest, kui esineja näeb välja nagu tavaline klassikalise muusika interpreet, sest klassika (süvamuusika) on ju igavaim distsipliin, midagi liiga tõsist. Hoiatavalt lisab ta, et konkurentsis püsimiseks tuleb kaasaja interpreedil igasuguseid odavaid trikke välja mõelda. Näiteks Domenico Scarlatti klavessiiniteostele ongi juba lisatud löökpille ning pole kaugel aeg, mil järg jõuab ka Chopini juurde ... Hantaï väljaöeldu on üsna alarmeeriv avaldus, kas pole?
Kunagi väitis üks noor eesti interpreet, et muusik, kes suudab end oma erialalise tegevusega elatada, ongi professionaal ... Usun, et paljud pole sellega nõus. Kas turukonjunktuuril silma peal hoidmise, meedia tulipunkti pürgimise kõrval pole ikkagi oma ala põhjalik tundmine, tunnetuslike sügavuste taotlemine see, mida seni on seostatud mõistega “oma ala meister”? Mis teeb muusikalisest esitusest kunsti? Kui paljudel on suure karjääritegemise hoos aega seda eneselt küsida? Kas see üldse huvitabki meid enam? Kunstiline tervik ning erilise ja loova piiril oleku, määramatuse tajumise, ime sündimise ootus on see, mida võiks ju taotleda iga professionaal. Kas professionaalsus pole mitte kõrgendatud nõudmine enese suhtes, oma potentsiaali äärmuseni väljaarendamine? Kuulajaga suhtlemine on samuti oluline, kusjuures suhtlemine inimlikul ja sügavamal tasandil. Kas kaasaja muusikust inimene võtab üldse aega enesele küsimusi püstitada ja neile vastuseid otsida?
Pascal Morché, prantsuse moelooja, mainib: elame ajastul, mil ainsaks tõsiseltvõetavaks reaalsuseks on visuaal.
Kolm lisalugu “igaval” pillil
Hantaï geniaalset musitseerimist kuulsin viimati käesoleval aastal Tallinnas 27. aprillil Mustpeade maja Valges saalis, kus ta esines XI klavessiinifestivali raames. Kavas oli lisaks Bachile veel Byrd, Frescobaldi, Händel, Louis Couperin ja Froberger. Meenub tema pisut tusane olemine paari esimese avaloo juures ning eelnevat mõttekäiku lugedes mõistsin, mis tagamaad sellel on.
Tema juurde on tuldud pärast kontserti tänama ja vaimustust väljendama sõnadega: arvasin, et klavessiini kõla on igav, kuid tänu teie mängule mu arvamus muutus, nüüd tundus kõik sootuks huvitavam ... Ta ärrituvat sellisest nentimisest, sest inimkonna suurkujud on juba alates XVI sajandist (Byrd, Frescobaldi, seejärel F. Couperin, Rameau, D. Scarlatti, Bach) saanud inspiratsiooni just sellest “igavast” pillist ja mitte seepärast, et toona polnud n-ö paremat võtta. Oli küll, erilisi ja kaunitämbrilisi pille, millele muusikat luua, oli oi kui palju! Aga nemad valisid oma geniaalsete ideede meediumiks justnimelt klavessiini. Kahjuks on meie kaasaja arusaam ja ettekujutus sellest instrumendist vägagi ekslik. Ilmselge on see, et eelnimetatud eksiarvamust on kahjuks kujundanud ka küündimatud interpreedid, kes mängivad ilmetult ja ei huvitugi klavessiini väljendusvahendite avastamisest. Vastupidiselt üldisele arusaamale on klavessiin justnimelt dünaamiline ja suure väljendusjõuga pill ning ma töötan sellega edasi, et veenda publikut oma arvamuse õigsuses.
Tänulik Eesti publik sai Pierre Hantaïlt kontserdi lõppedes veel koguni kolm lisalugu. Märk sellest, et interpreet tundis end hästi ja tänas omalt poolt. Kuulajaskonna seas oli tal ka mitmeid kauaaegseid eesti sõpru, mis tõstis piduliku sündmuse emotsionaalset toonust veelgi. Afterparty osas tean seda, et prantslane oli ülimalt üllatunud suurtest positiivsetest muudatustest Tallinnas võrreldes 1999. aastaga, mil ta siin viimati käis. Õnneks oli tal ka pisut aega vanalinnas jalutada ning loodetavasti uue küllatuleku plaanegi teha.
1 live@Tivoli Vredenburg Utrecht.
2 Crescendo, juuni/juuli 2010, lk18–19.