XI klavessiinifestival

Festivali kunstiline juht Imbi Tarum koos Evgeni Sviridovi ja Anna Dmitrievaga. FOTOD KRIS MOOR

 

Tallinna esinduslikes kammersaalides sai 21.–28. aprillini kuulda XI klavessiinifestivali kontserte. Eesti klavessiinisõprade tsunfti esindusürituse kunstiline juht on tunnustatud interpreet ja pedagoog Imbi Tarum. Festivali pikk traditsioon ja püsiv kvaliteet on teeninud publiku usalduse ja huvi. Nii jagus seegi kord kõigile kontsertidele arvukalt kuulajaid.

 

Ajal, mil barokkmuusika ja klavessiinimäng ei ole Eestis enam midagi uudset, on klavessiinifestivali kontseptsioon tasapisi muutunud. Algne põhimõte propageerida klavessiinimängu ja kuulajat harida on asendunud püüdega tutvustada erinevaid esitusstiile. Samas pole kadunud missioonitunne ja püüd hoida järjepidevust – traditsiooniliselt on festivali kavas alati laste kontsert. Uudne asi festivalil oli kontsert, mille Klavessiinisõprade tsunft oli välja pannud Brügge klavessiinikonkursi värvikale esinejale. Selle pälvis noor prantsuse klavessinist Nadja Lesaulnier.

 

XI klavessiinifestivali haare oli tõepoolest lai, väliskülaliste kõrval astusid üles ka Eesti klavessiinimängijad. Huvitav oli jälgida eri vanuses ja eri maade mängijate esitustraditsioonide värvikirevust.)

 

Festivali avas Nadja Lesaulnier’ kava “Võrratud virtuoosid” teaduste akadeemia saalis. Klavessiinimängija naiselik haprus sobis kauni interjööri valge-roosa-kuldsete kaunistuslike detailidega nagu valatult. Ebakõla tekkis hoopis tema kavas, mis koosnes Domenico Scarlatti ja C. Ph. E. Bachi virtuoossetest sonaatidest. Vaatamata Lesaulnier’ laitmatule tehnikale jäi vajaka artikulatsiooni mitmekesisusest, kummaliste kriipivate harmooniate välja toomisest ja Scarlatti kiiretes sonaatides teravatest karakterivastandustest. C. Ph. E. Bachi monumentaalsetes nn “Preisi sonaatides” B-duur Wq 48/2 ja c-moll Wq 48/4 oleks oodanud plastilisemat fraseerimist, mis toonuks esile meloodialiini tujukalt muutlikku kulgemist. Seevastu “Württembergi sonaat” a-moll Wq 49/1 oli esitatud värvikalt ja veenvalt.

 

Saksa klavessinist, organist ja haamerklaverimängija Michael Borgstede oli üks minu lemmikesinejaid sellel festivalil. Borgstede on õppinud klavessiinimängu Haagi kuninglikus konservatooriumis Jacques Oggi juhendamisel. Tema õpingukaaslasteks olid tol ajal meie barokkmuusikud Reet Sukk, Taavi-Mats Utt ja Kaja Post. Praegu õpetab Borgstede klavessiini ja basso continuo’t Kölni muusika- ja tantsu kõrgkoolis ning on mitmete muusikaauhindadega pärjatud ansambli Musica ad Rhenum liige.
Kadrioru lossi saalis kõlanud kontserdikava “Mõjutused” keskendus peamiselt prantsuse tantsusüidi arenguloole läbi L. Couperini, J. J. Frobergeri ja J. S. Bachi teoste. Borgstede mängustiili iseloomustab peen liigendatud jutustamisoskus elegantne stiilitaju, nüansirikas artikuleerimine ja paindlik rütmikasutus. Ja milline kõla! Hillitsetud emotsionaalsuse varjus oli tunda varjatud jõudu, mida esitaja hetketi lasi kontrolli alt väljuda ja mis lõplikult lahvatas kontserdi viimase teoses, J. S. Bachi Chaconne’is.

 

Nadja Lesaulnier esinemas Teaduste Akadeemia kaunis saalis.

 

Kadrioru lossis esines samuti värvikalt vanema põlvkonna esindaja, itaallane Marco Mencoboni. Solistikarjääri kõrval tegeleb ta aktiivselt uurimistööga, tegutseb pedagoogi, ansambli- ja festivalijuhina ning on Euroopa varajase muusika assotsiatsiooni REMA asepresident. Mencoboni Tallinna kava “Toccami l’Anima” oli läbilõige renessansi ja XVII sajandi Euroopa erinevatest muusikastiilidest. Mencoboni ere mäng tõusis esile eelkõige kontserdi esimeses pooles kõlanud virtuoossetes renessansslaulude töötlustes. Mängija itaalialikult dramaatilisele väljenduslaadile sekundeeris väärikalt 2016. aastal valminud EMTA ühe manuaaliga flaami tüüpi klavessiin (meister Jukka Ollikka), mille rikas tämbriskaala toetas kiirete passaažide kapriisseid suunamuutusi. Vähem meeldisid Frobergeri ja L. Couperini süidid, kus oli vähe rütmilist paindlikkust ja prantsuse barokkmuusikale iseloomulikku rafineeritud väljapeetust. Tõeliselt puudutas hinge aga J. J. Frobergeri “Lamento Ferdinand VI mälestuseks”, milles Mencoboni mängis osavalt ajaga, juhtides muusika liikumist kooskõlas Kadrioru saali akustilise omapäraga.

 

Klavessiinifestivali ilmestasid ka kaks kammermuusika kava. Kahjuks ei jõudnud ma Suurgildi hoonesse Leedu duo Alina Rotaru ja Darius Stabinskase kontserdile “Partenia Intavolata”, mis oli pühendatud inglise renessanssmuusikale. Seevastu tekitas kuhjaga emotsioone ja mõtteid vene viiuliduo Evgeni Sviridovi ja Anna Dmitrieva ning eesti klavessiinimängu grand lady Imbi Tarumi kontsert “Les Goûts Réunits” teaduste akadeemia saalis. Kontserdi kavva kuulusid triosonaadid ja süidid erinevate barokkstiilide esindajatelt (A. Corelli, G. Ph. Telemann, J.-M. Leclair, C. Ph. E. Bach, F. Couperin). Need Euroopas edukalt rahvusvahelist karjääri alustanud verinoored solistid hämmastasid mitmes mõttes oma musitseerimisega. Vene muusikutele iseloomulik nn kogu hingest mängustiil oli maitsekalt asetatud väljapeetud baroksesse raamistikku, esinejate individuaalsus oli oskuslikult suunatud ühise väljendusliku eesmärgi teenistusse. Nad olid sada protsenti kohal ja valmis teineteist toetama, kahekõnet arendama, üle võtma. Vaatamata suurejoonelistele soolopartiidele jätkus solistidel küpsust allutada end klavessinisti poolt juhitud liikumisele, nii et vaid paar päeva kokku harjutanud trio mõjus orgaanilise tervikuna. Siinkohal tõstan esile Imbi Tarumi imetlusväärset oskust suuri kavu nii kiiresti omandada ja võõraste partneritega veenvalt esitada.

 

Festival kulmineerus Mustpeade maja Valges saalis tänapäeva ühe hinnatuma klavessiinivirtuoosi Pierre Hantaï kontserdiga “Kaks giganti”. Algselt J. S. Bachile ja G. F. Händelile pühendatud kavva oli Hantaï lisanud ka G. Frescobaldi, W. Byrdi, J. J. Frobergeri ja L. Couperini teoseid. Kokku andis see mitmekülgne valik üsnagi tervikliku pildi interpreedi repertuaari ulatusest. Hantaï esitust saan kirjeldada vaid metafooride abil, sest tema mängus toimub üheaegselt nii palju, et professionaalilgi on raske kõiki detaile hoomata. Nii raputasid kuulajaid üdini klavessiinigigandi sõrmedelt kukkuvad trillerikobarad, metsikud stiihiliselt kulgevad, tõusvad ja laskuvad helikaskaadid. Hantaï suhe muusikasse on aus ja vahetu. Tema väljenduslaad pole ilutsev, vaid ta julgeb end väljendada ka toorelt, kui teose esitus seda nõuab. Esile võiks tõsta Hantaïle iseloomulikku monumentaalset kõlapilti, mis muudab ka hõreda faktuuriga teose, nagu näiteks kolmanda lisapalana kõlanud L. Couperini Chaconne’i orkestraalseks.

 

Klavessiinifestivali rõõmurikkaima kontserdi pidasid maha Eesti muusikakoolide õpilased. Kava pealkirjaga “Kuningas tantsib” tõi Kadrioru lossi üle neljakümne noore solisti ja ansamblisti. Esindatud olid VHK muusikakooli, TMKK, G. Otsa nimelise Tallinna ja H. Elleri nimelise Tartu muusikakooli, Tallinna Euroopa kooli, Viljandi, Tartu Valla, Rakvere muusikakooli klahvpilliõpilased. Kaasa tegid Tallinna Nõmme noortemaja, Tabasalu ja G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli plokkflöödiõpilased. Festivali lastekontserdi algataja ja mootor on ansambli Una Corda klavessinist ja Vanalinna Hariduskollegiumi muusikakooli õpetaja  Ene Nael.

 

XI klavessiinifestivali lõppakordi andsid Mustpeade majas toimunud galakontserdil Eesti klavessinistid Julia Ageyeva-Hess, Ene Nael, Saale Fischer ja Kristiina Are. Nendega koos musitseerisid metsosopran Helis Naeris, flötist Lisa Kawasaki, viola da gamba mängija Kaari Uus, lautomängija Robert Staak ja trompetist Indrek Vau.


Järgmine klavessiinifestival toimub 2020. aasta kevadel.

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload