Polaaruni. Tanel Ruben, Kirke Karja, Martin Kuusk / Tanel Ruben

 

Veerandnootides klaarid, klassikamõjulised meloodialiikumised, sage popilik haaravus, ergastavad meetrumimuutused, põnevad rütmistruktuurid, ootamatud pöörangud – Tanel Rubeni kompositsioone iseloomustab selgus ja kergestijälgitavus ka keerulise rütmikoe korral. Teaduslik-fantastilist nägemuslikkust (mille alged osaliselt pärit nõukogude kaheksakümnendate multifilmidest nagu “Kolmanda planeedi saladus” või “Lendav laev”)  kujustab oivaliselt albumil ka enda loomingut pakkuva Kirke Karja “elektripianism”. Tsitaadiline stiilijoon haakub hästi Tanel Rubeni loomingu säsiga, milleks on lummavalt salapärane futurism.

 

Mitme idee-pala konsistents nagu küsiks ja vääriks trio kammerlikkusest enamatki – plokkseade harmoonia- ja tämbrivärve, miks mitte ka isegi suuremat orkestrit. Olen teistelgi Eesti jazzi plaatidel kogenud, et heliloojad mõtlevad kammerliku väljenduse juures tegelikult suuremalt, orkestraalsemalt. Massiivsem kõla on neis lugudes juba latentselt olemas, mõnel juhul klarneti mitmehäälsusega ka veidi järele proovitud.

 

Originaalse tõlgendusega jazzistandardi “My One and Only Love” praeguse, mõnevõrra skemaatilise ja ansamblit rütmipööranguis koos hoidva funktsiooniga trummipartii võinuks ehk mängida suveräänsemalt, tõlgenduslikumalt, improvisatsioonilisemalt. Tegu on jazzitraditsiooniga sisemiselt ühtse, samas leidlike lisandustega, läbikomponeeritud meistriteosega. Teine ballaad, “Alice in Wonderland” tekitab igatsuse isegi veel julgema reharmoniseerimise, veider-kummalisema tehisliku võlumaailma järele.

 

 

On rõõmustav, et viimased aastad on lisanud mitmeid jazzklarnetiste. Martin Kuusk on üks neist. Huvitaval kombel meenutab tema klarneti omapärane ümar, kesk- ja madalregistris suuremahuline tämber kohati mõnevõrra bass- (või bariton)klarnetit. Pikkadel nootidel kasutatav triool- ja kvartool-vibrato tekitab paiguti pisut moonutava, sumbuurse kõla. Tihti pole vaja heli vibrato’ga ilustada, elust suuremaks mängida, ilusast tämbrist ja dünaamikast piisab. Puhkpillide, mittetempereeritavate pillide, samuti inimhääle salvestamisel on oluline kuulda kõrvaklappides täpselt õiges vahekorras ja tasakaalus helipilti. Siis puudub ka vajadus mistahes forsseeritud lisanduseks.

 

“Polaaruni” on haarav, põnev, leidlike pöörangutega ja omapärase autorikäekirjaga plaat –järjekordne pärl Eesti uues jazzis.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload