Peeter Talve imeline teekond klahvpillide maailmas


Lembit Orgsele valmistatud klavessiin (2003), pilli kujundas Kai Kaljo (2004).  FOTO LEMBIT ORGSE

Lembit Orgsele valmistatud klavessiin (2003), pilli kujundas Kai Kaljo (2004).

FOTO LEMBIT ORGSE

2011. aasta 7. veebruaril peeti klavessinimeistri Peeter Talve 50 aasta juubelit ning sel puhul korraldati Eesti teatri- ja muusikamuuseumi saalis kontsert, kus esines eesti klavessinistide tuumik. Teatavasti kuulub sealne Talve ehitatud saksa tüüpi klavessiin muuseumile tänini. Praeguseks on muuseumi ekspositsioon tundmatuseni muutunud, kaasaegsemaks ja ühtlasi ka sisukamaks-atraktiivsemaks. Liigutatavate paneelide abil on tekkinud eraldi sopistused, kus ühes on kesksel kohal kabinet-tiibklaver, teises klavessiin jne. Peeter Talve pole aga kaugeltki piirdunud vaid ajalooliste klahvpillide nagu klavessiin, klavikord ja spinett ehitamisega. Tema sõrmede alt on tulnud arvukalt mitmete Eesti varajase muusika ansamblite käsutusse antud keskaja keel- ja näppepillide koopiaid. Nimetagem vaid valikuliselt mõned neist: rataslüüra ehk hurdy-gurdy, harf, kaasaja viiuli eelkäijad rebekk ja fiidel, jpt. Kõik see tõendab Talve äärmist mitmekülgsust ja süvenemisvõimet.

Tere Peeter! Põhjalikkuse ja kannatlikkuse kõrval on sinu tegevuse oluline motiveerija alati olnud huvi, vaimustus, tung otsida pidevalt midagi uut. Seda taotleb iga loojanatuur, sest uue katsetamine, avastamine, enese proovilepanek, tehniliste oskuste arendamine hoiab loometegevuse värskena. Mis on praegu teoksil?

Praegu n-ö tuunin üht eravalduses olevat Saksamaal ehitatud flaami pilli, mis on üsna hea kõlaga, arvestades asjaolu, et see on algselt kit-ist1 ehitatud pill. Varustan selle transpositsiooniga, st kahe erineva kõrgusega – 415 Hz ja 440 Hz, mis avardab pilli kasutusvõimalusi, eriti basso continuo osas. Selleks tuleb klavessiini servadesse paigaldada klotsid, üks neist teha õhukeseks nõnda, et oleks võimalik klaviatuuri nihutada. Ühtlasi tuleb pillilt eemaldada eelmine, üsna kõvaks kuivanud ja õline värvikiht. Selle töö käigus olen juba mitu peitlit läbi kulutanud.

Kuhu sind praeguseks uue otsingud on juhtinud? Tundub, et su elu ülesanne on kordades ületatud – tänu sinule on paljuski klavessiin saanud meie mail väärilise tähelepanu ja nüüdseks õpetatakse seda juba väga paljudes koolides üle Eesti. Mis perspektiivid-arengud võiksid su tegevuses veel ees seista?

Elu ise, aga samuti kahtlemata uue otsingud, on mind vahepeal juhtinud hoopis teistele radadele, ehkki jah, olen siiski jäänud klahvpillide juurde. Praegu on olnud ridamisi töid koos orelimeister Olev Kentsiga. Oleme restaureerinud oreleid mitmel pool Eestis ja Soomes. Olen töömehena targemaks saanud, külastanud paiku, kus leidub suurepäraseid ajaloolisi oreleid. Ka YouTube’i vahendusel olen huvitunud ajaloolistest orelitest. Üks erilisemaid on Taanis Fredriksborgi lossis orelimeister Compeniuse pill (1610). Sellel orelil on iga register niivõrd värvikalt karakteerine. Ehtne varabaroki esteetika!

Orelimeister Olev Kents on öelnud, et selleks, et Eesti oreleid remontida, tuleb vahepeal Soomes töötada.2 Seda teeb ta juba 1990. aastast peale ning siiani teeb ta koostööd orelifirmaga Urkurakentamo Martti Porthan OY.

Paraku nii ta ju on, aga põnev juhtum oli mul kunagi Põhja-Soomes seoses Martti Porthani oreliga. Ta valmistab eeskätt Silbermanni tüüpi oreleid ja neid on Soome paljudes kirikutes – näiteks Kotka, Oulu, Kippula jpt. Juhtum selline: Oulu oreli-ja klavessiiniprofessor Christian Ahlskog mängis Porthani uue pilli esitlusel kuulsat Bachi tokaatat d-moll BWV 565. Ta vahetas registreid ise, nii et iga lõigu vahel oli kuulda häälekat registrinupu tõmbamist, mille tulemusena tekkis muusikasse tsesuur. See lõi teoses täiesti uue struktuuri. Osad olid hoopis uudsel moel liigendatud ja sellest kujunes huvitav lisaväärtus. Oleme harjunud, et organist lülitab sisse kombinatsiooni nupu, kõik registrivahetused toimuvad n-ö siledalt, kiire üleminekuga. Sama on CD-plaatide salvestustel, kõik on viisakalt “glatt”. Mulle avas tema arhailine lähenemine hoopis uue tahu barokkmuusika esitustes ja tegi teose koos selge liigendatusega mulle nüüd hoopis omasemaks.

Nii mõnigi kogemustega kaasaja pillimeister on arvamusel, et naturaalsete orelite ajastu on möödanik. Tulevik pidavat olema digiorelite, Hauptwerk tüüpi pillide pärusmaa. Kuidas sa sellele “ennustusele” vaatad?

Alust on nii arvata küll, aga iga sedalaadi ilminguga käib teatavasti koos vastureaktsioon, ja mina arvan nii, et ka ajalooliste ehitusviiside ja naturaalsete orelite pooldajaid saab olema arvukalt. Nii et see tõik mind ei heiduta.

Pealegi, praegu huvitab mind pööraselt selline pill nagu portatiivorel, organetto. See on 2´-jalase registriga, ulatuseks natukene rohkem kui oktav, 20 klahvi. Mängija hoiab pilli põlve peal, ühe käega töötab lõõtsa kallal, teisega mängib. Netis on suurepärane näide, kus musitseerib Catalina Vicens koos löökpillimängijaga.3 Õhuvool liigub organettos ebaühtlaselt, tulemuseks eriliselt “elus” kõla, mil, nagu lauljal, saab aeg-ajalt õhk otsa. See annab muusikale ülimalt naturaalse hingamise, mängija fraseerimine ja koordinatsioon lõõtsa “tallamise” ajal on ülitähtis. Samasugune olukord on ju ka kalkantidega, orelitallajatega. Nad peavad esitatavat lugu tundma – kohtades, kus on tihedamad akordid, jõulisemalt pumpama, samuti heli hääbumisi kujundama muusikalõikude lõpus. See praktika on meie digiajastul äärmiselt põnev.

Teine uus huvi on mul praegu XIX sajandi kitarr. Eestis on olemas õnneks paar pilli, milledest saan ehitustegevuses juhinduda.

Tõepoolest, ülal nimetatud vastureaktsiooni esindajaid on ju ka meil Eestis. Orelimeister Ago Tint on üksi ehitanud Niguliste kirikule väärtusliku barokiajastu stiilis pilli, mis tänaseks on pälvinud järjest rohkem rahvusvahelist tunnustust. Teatavasti valas ta viled vana ehitustraditsiooni kohaselt liivale, tegi üksi otsast lõpuni käsitsi kogu töö. Teine mees, keda ülimalt hindan, on puhkpillide meister Taavi-Mats Utt. Ka tema töötab ülimalt hoolikalt, käsitööpuhtalt.

Su töö pole sulle kunagi olnud mitte niivõrd ametlik positsioon, kui pigem elukutse, isegi elustiil, millega käib paratamatult kaasas teatav eraklikkus. Kuid vahepealne olukord tõendab, et oled täiesti koostöövõimeline.

Koostöö Olev Kentsiga on olnud igati mõttekas, kuna hoidsime töökojas kumbki oma puumaterjali varusid, tööriistu jne. Muidugi on oreli spetsiifika hoopis teine, ses mõttes olen kenakesti oma profiili laiendanud ja palju põnevat juurde õppinud. Mõnda aega töötasime Nõmme Rahu kirikus. Paistu ja algselt Soomest, täpsemalt Joutjärvist pärit Mustvee orel on olnud töömahukad projektid. Lähiajal võtame Saaremaal ette Kihelkonna väärtusliku oreli, mis peaks va