_page-0001.jpg)
Sõpruse Puiestee talve hakul ilmunud plaat kannab üllatuslikult pealkirja “Selle suve nägu”. Bändi enese nägu ja hääl on eelkõige meloodiameister Allan Vainola, keda pole liialdus nimetada siinse popmuusika elavaks klassikuks. Kujutan ette, kuidas ta ise selle väite peale naerma puhkedes pisut kohmetult käega rehmaks. Sõpruse Puiesteest on lahutamatud ka Mait Vaigu nukralt elutargad laulusõnad, plaadi nimiloo kauni teksti autor on aga Marie Myrk. Vanade “puiesteelaste”, bassimees Andrus Uutsalu, klahvpillimängijate Kaupo Kaldmäe ja Tõnis Veelmaa ning saksofonist Mart Süda kõrval lisab bändile trummari rollis uut energiat Austraalias sündinud multiinstrumentalist Avi Kenny. Sõpruskonda sulandub külalisena kenasti ka Moskva underground’i esindaja Prohor Aleksejev oma venekeelse palaga “1989”. Raadiohitina tõuseb esile “Fotosüntees”, ent kõrvu paitavaid kõlasid leidub plaadi kõigis üheksas palas. Tundliku saksofonipartiiga garneeritud rütmikas “Valgete lainete varjus” järgib kohaliku estraadivaramu parimaid traditsioone, plaadi nimipala vaoshoitud jõudu demonstreerivas vaheosas kuuleme aga lausa klassikalise rocki vaimus kitarrisoolot. Lood on diskreetselt kokku miksinud mainet koguv noorema põlve helirežissöör Lauri Urb, kes on püüdnud üldjoontes säilitada Sõpruse Puiestee ehk liigagi kergesti äratuntavat kõlapilti. Küllap leidub ka neid kuulajaid, kes ootaksid ansamblilt suuremat julgust muutuda, kuid tõenäoliselt loodab enamik vanade bändide andunud austajaid, et nende lemmikud muutuksid võimalikult vähe ja et see jääks nii igavesti. Julgen arvata, et nii mõneski Tallinna ja Tartu vahel sõitvas autos hakkab see pooletunnine plaat neli-viis korda järjest kõlama.