Bachi kantaate advendi- ja jõuluajaks

Johann Sebastian Bach (1685–1750) on kirjutanud kantaate nii ilmalikeks sündmusteks kui luteri kirikus vastavalt kirikukalendrile teenistustel ettekandmiseks. Bachi teoste nimistus on vaimulikud kantaadid tähistatud numbritega BWV 1 – BWV 200. Kokku oli tal neid aga üle 300.

Põhiline osa Bachi vaimulikust muusikast, sh kantaadid, on kirjutatud Leipzigis, kus Bach töötas alates 1723. aastast Tooma kiriku juures tegutsenud Tooma koolis kantorina. Tooma kooli kantor vastutas muusika eest linna tähtsamates kirikutes. Kantaati vajati igapühapäevaseks teenistuseks ning kirikupühadeks, aastas läks neid tarvis umbes 60. Enamik tema kirikukantaatidest ongi valminud eelkõige esimestel tööaastatel selles linnas, alates kantaadist „Die Elenden sollen essen“ BWV 75, mis tuli ettekandele Nikolai kirikus 30. mail 1723.

Advendiaeg on neli pühapäeva enne jõule. Bachi-aegses Leipzigis esitati kantaat aga neist üksnes esimesel pühapäeval, sest seda peeti karskeks ajaks. Järgmistele pühapäevadele sobilikud kantaadid on Bach kirjutanud Weimaris, kus ta töötas aastatel 1708–1717.

Jõuluaeg kestab esimesest jõulupühast kuni kolmekuningapäevani. 1734. aasta jõuludeks kirjutas Bach Jõuluoratooriumi, mis koosneb kuuest kantaadist. Kantaadid olid mõeldud esitamiseks kuuel erineval jõuluperioodi pühal - kolmel esimesel jõulupühal, uue aasta esimesel päeval, uue aasta esimesel pühapäeval ning kolmekuningapäeval.

ESIMENE ADVENT

Schwingt freudig euch empor, BWV 36 (1731)

TEINE ADVENT

Wachet! betet! betet! wachet! BWV 70a (1716)

KOLMAS ADVENT

Ärgre dich, o Seele, nicht, BWV 186a (1716)

NELJAS ADVENT

Bereitet die Wege, bereitet die Bahn! BWV 132 (1715)

ESIMENE JÕULUPÜHA

Jauchzet, frohlocket (1734) (Jõuluoratooriumi I osa)

Unser Mund sei voll Lachens, BWV 110 (1725)

TEINE JÕULUPÜHA

Darzu ist erschienen der Sohn Gottes, BWV 40 (1723)

KOLMAS JÕULUPÜHA

Ich freue mich in dir, BWV 133 (1724)

UUE AASTA ESIMENE PÄEV

Singet dem Herrn ein neues Lied, BWV 190 (1724)

KOLMEKUNINGAPÄEV

Liebster Immanuel, Herzog der Frommen, BWV 123 (1725)

Herr, wenn die stolzen Feinde schnauben (1735) (Jõuluoratooriumi VI osa)