Uus orelisari Nigulistes

Aare-Paul Lattik

 

Eesti Kontsert ja produtsent Neeme Punder korraldavad sellest sügisest alates uut orelikontsertide sarja “Kuningas Nigulistes”. Nii tuuakse pillide kuningas orel Niguliste kirikus esile ka muul ajal kui suvisel rahvusvahelisel orelifestivalil. Tõsi, igal laupäeval ja pühapäeval on Nigulistes ka orelipooltund.


Sarja avakontserdil esines üks meie aktiivsemaid kontsertorganiste Aare-Paul Lattik. Eelinfo põhjal ootasin kahe poolega kontserti, aga kava oli siiski tunnine. Alustuseks J. S. Bachi üks suurteoseid “Prelüüd ja fuuga” e-moll BWV 548. Suure helilooja küps teos. Lattik kasutas oma esituses nii prelüüdis kui fuugas helitugevuste vaheldumist, fuuga tempo oli Niguliste akustika jaoks ehk isegi liiga virtuoosselt kiire. Lätlase Aivars Kalējsi loo “Perpetuum mobile” helikeel (ei teadnudki, et ta nii produktiivne helilooja on – sadakond teost erinevatele koosseisudele!) tuletas mõneti meelde Philip Glassi oreliloomingut, tegemist on n-ö seisundimuusikaga, mis kõlas Niguliste orelil päris hästi. Peeter Süda “Prelüüd ja fuuga” g-moll on Eesti oreliklassika, mis kuulub iga endast lugupidava Eesti organisti repertuaari. Samas pole see teos tehniliselt üldse lihtne, jääb üle vaid tunnustada Süda kui väga head organisti ja polüfooniameistrit ja pärast kontserti tõdesime, et “see nagu polekski Eesti helilooja lugu!”. Lattik mängis Süda teost väga selgelt ja puhtalt, huvitava leiuna kõlas enne põhiteema tagasitulekut diminuendo, kuna tavaliselt lahendatakse see hoopis crescendo’na. Läti helilooja ja kirjaniku Marģeris Zariņši neoklassitsistlik teos “Variatsioonid teemale B-A-C-H” oli muusikaliselt päris huvitav, kuid jättis veidi laialivalguva mulje. Tundus, et helivärvide vaheldudes jäi suur plaan vist saavutamata. Guy Bovet’ “Hamburgi surmatants“ (tegu on üleskirjutatud improvisatsioonidega) oli üks selle kontserdi suuremaid õnnestumisi. Kõlaliselt sobis teos väga hästi nii Niguliste orelile kui ka ruumi akustikasse ja oli ette kantud, väike vimka silmanurgas, ilma mingite tehniliste probleemideta. Seevastu Tournemire’i “Paraphrase-Carillon” jättis tagasihoidlikuma mulje.


Kokkuvõtteks tahaks kiita kava valikut, seda oli algusest lõpuni huvitav kuulata ning näitas Aare-Paul Lattiku tugevaid külgi – head manuaali- ja pedaalitehnikat ning romantilist meelelaadi.

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload