Roman Matsovi sajand. Isiklikku ja üldist

Roman Matsov 1968. aastal Vilniuses. FOTO ERSO

 

Matsov armastas kujundlikke väljendeid, et ennast orkestrantidele selgeks teha. Kui tal oli vaja aktsenti või sforzando’t, tavatses ta öelda: “nõelapiste ja kohe tasku”. Minu pisike kirjatükk maestro Roman Matsovi möödunud 100. sünniaasta tähistamiseks ongi nõelapiste, võrreldes sellega, kui suur on lahkunud meistri jälg Eesti kultuuris.

 

Olin möödunud sajandi viiekümnendatel päris sagedane külaline Estonia kontserdisaalis, nii et  Roman Matsov kui dirigent ei saanud olla mulle võõras. Esimene kokkupuude orkestrandina oli mul temaga aga hoopis huvitavatel asjaoludel. Teatavasti mängis Eesti Raadio saatepäeva alguses NSV Liidu hümni ja ka ENSV hümni. Neid kohti oli teisigi, kus tuli käibel olevaid hümne esitada, ja selleks vajati mitmesuguseid erinevaid esituskoosseise nagu sümfooniaorkester, puhkpilliorkester, segakoor, orkester ja koor jne. Kas aastaks 1958 või 1959 olid raadios varem kasutatud helilindid aga amortiseerunud ja tuli käsk kõik variandid parimais võimalikes esitustes uuesti salvestada. Kes seda pidi tegema – loomulikult Eesti Raadio sümfooniaorkester oma peadirigendi Roman Matsovi juhatusel. Ilmselt finantseeriti ettevõtmist koonerdamata – ikkagi hümnid – ja selleks otstarbeks mobiliseeriti nii Eesti Raadio kui ka Estonia teatri sümfooniaorkester, raadio segakoor, Riiklik Akadeemiline Meeskoor ning kõik noored ja vanad muusikud, kes veel saadaval olid. Kogu see ligi kolmesajapealine seltskond mahtus suuri vaevu toomkirikusse, mis oli reserveeritud terveks nädalaks neli tundi päevas. Nimetatud tseremoniaalsete teoste salvestised valmisid ühe sessiooniga ja muusikud hingasid kergendatult – valmis! Aga siis alles läks lahti tõsiseks tööks autori loominguga, kelle kohal rippus ikka veel must vari – see oli Richard Wagner. “Tannhäuser”, “Lohengrin”, “Lendav hollandlane” Tiit Kuusikuga. Loomulikult mitte tervikteosed, vaid katkendid, kuid see-eest millised mastaabid ja  salvestuskoht. Arvan, et see sündmus oli üks olulisemaid, mis määras minu elukutsevaliku. Samuti iseloomustab see päris hästi Roman Matsovi suurjoonelist maitset ja oskust leida vahendeid eesmärgi saavutamisel. Mis on saanud neist salvestistest, ma mõtlen loomulikult Wagnerit, ja kas need ka eetris kõlasid, ei julge kinnitada, kuid näete, kui kauaks on see üritus osalejale meelde jäänud.

 

Matsov oli artist mitte ainult laval ega proovisaalis. 1961. aastal värbas ta mind raadio orkestrisse ja orkestrantidel oli kombeks enne proovi algust istuda raadiomaja (nüüd taas käigus oleva) peasissekäigu kõrval asuvatel pinkidel ja jälgida, kuidas dirigent saabus abimootoriga jalgrattal piki Faehlmanni tänavat Kadrioru poolt, ühe käega tüürides, teises käes portfell partituuridega ja lahutamatu pabeross suus. Miks ta tuli Kadrioru poolt, elades ise Pärnu maanteel? Aga oli vaja orkestri ees artistlikult defileerida, sest juba siis sõitis Karajan Berliini ja Viini vahel isikliku lennukiga. 

 

Oma kodus. FOTO ERAKOGUST

 

Matsov oli dirigendina äärmiselt omapärane ja kohati ka vastuoluline muusik, mis ei ole sugugi halvad, pigem head ja hädavajalikud omadused. Inimesena pealtnäha küllaltki järsk, tõrjuv,  ka vihastama ajavalt maneerlik, aga võis olla ka äärmiselt kaastundlik ja abivalmis, kui tajus vastavat vajadust. Temas elas üheaegselt kaks karakterit. Muusikuna olid tema iidolid Wilhelm Furtwängler ja Jevgeni Mravinski, ka aeg oli selline, kui au sees olid dirigendid-diktaatorid, et mitte öelda despoodid. Matsovi iseloomu kujundasid need ajaolud. Samas oli ta väljaspool orkestrit galantne, isegi pehme iseloomuga ning kindlasti mõistev, abivalmis, eriti noorte ja tema arvates perspektiivikate muusikute suhtes vägagi märkamatult toetav ja suunav maestro. Kunagi ei oodanud ta soosingu eest tänukummardusi, vaid suunas vaikselt edasi uutele ülesannetele.

Roman Matsovi meelisrepertuaar oli muidugi Beethoveni orkestrimuusika, aga samuti Tšaikovski ja  Brahmsi sümfooniad ning jäägitult haaras teda Dmitri Šostakovitš oma loominguga. Matsovil oli kindlasti isiklik kontakt selle XX sajandi geeniusega, muidu poleksid olnud mõeldavad need Moskva ja Leningradi esiettekande järel siin Eestis teostunud kolmandad esitused. Kuid ta ei afišeerinud neid suhteid kuidagi muudmoodi kui tööga teoste kallal.

 

Maestro töömeetodid olid küll kõike muud kui meeldivad ja innustavad, aga tulemused aegajalt lausa vapustavalt kõrgel tasemel. Beethoveni sümfooniatest tuias ta sõna otseses mõttes, kas oli vaja või mitte, ikka 3., 5. ja 7ndat, otse tüütuseni, nõudes eriti keelpillidelt võtteid, mis erinesid varem omandatuist ega kõlanud loomulikult. Eriliselt armastas ta sundida keelpille mängima alumisel poognapoolel  ja alla suunduva strihhiga, iseloomustades seda võtet miskipärast venekeelse väljendiga “s peskom” ehk liivaga. Orkestrandid nimetasid seda tegevust otsekohesemalt “kratsissimoks”. Kuid saabus aasta 1967, mil toimus üleliiduline sümfooniaorkestrite konkurss žürii kohalesõitudega, ja Eesti Raadio sümfooniaorkester esitas tühjas (v.a žürii) Estonia kontserdisaalis üheainsa teose, Beethoveni umbes 50 minutit kestva 3. sümfoonia. Maestro juhatas peast ja orkestergi vajas noodi tuge minimaalselt ning teose lõppedes olime me kõik kergelt jahmatanud saavutatud kvaliteedi, nii tehnilise kui emotsionaalse õnnestumise üle ...  Eesti Raadio sümfooniaorkester võitis selle konkursi ja sai ka päris kopsaka rahalise preemia, et muretseda häid instrumente. Tõsi, instrumendid telliti, aga kohale ei jõudnud, vaid haihtusid suure kodumaa pealinna sümfoonilistes avarustes.

 

Mis puudutab Matsovi võimesse juhatada peast, mida ta aegajalt harrastas, siis see oli tõepoolest peast juhatamine, mitte eputamine. Olen seda isiklikult huviga jälginud, partituur näpus, veel aastal 1990, kui olin solistina kaasas tema Ukraina turneel. Lvivi orkestriga esitas ta Brahmsi “Esimest” ning kuna olin kontserdi esimeses pooles oma osa täitnud ja avastasin lava taga dirigendiruumis teose partituuri, oli mul võimalus ettekannet kuulata ja takt-taktilt noodist jälgida. Maestro õpilased teavad rääkida, millised nägid välja tema partituurid. Need olid märkustest ja muudest tööjoonistest punase- ja sinisekirjud, demonstreerides teosega tehtud töö mahtu. Tollal seitsmekümne kolmene maestro juhatas ühegi eksimuseta, nii nagu ta oli partituuri töödelnud – see oli elamus orkestrile (proovis ta töötas partituuriga) ja mulle eriti.

Järgmine elamus minu orkestrandikarjääris pärineb samuti 1967. aastast, kui Matsov juhatas Šostakovitši 13. sümfooniat. Seegi vist oli teose kolmas ettekanne ja jäi ka mõneks ajaks viimaseks, kui mitte arvestada Matsovi, orkestri ja RAMi järgmist esitust 1968. aastal Riias. See teos oli vapustus, ka kogu esitusaparaat oli tasemel ning meie parteifunktsionäärid olid niipalju ükskõiksed, mis kontserdielus toimub – peaasi, et saksa muusikat ei mängitaks –,et skandaali ei tulnudki, nagu oli esiettekandel Moskvas 1962. aastal.

 

Georg Otsaga Bachi Matteuse passiooni ettevalmistustel. Selle teose ettekanne sügaval nõukogue ajal oli midagi erakordset. FOTO ERAKOKOGUST

 

Pean tunnistama, et mul oli õnn olla Roman Matsovi üks soosikutest ja see algas samuti Šostakovitši muusika pinnal. Kuulnud konservatooriumis, et ma valmistan ette Šostakovitši 1. tšellokontserti, teatas ta mulle, et me salvestame selle teose orkestriga. Olin enne seda ER orkestriga esitanud Arvo Pärdi “Pro et contra” ja Šostakovitši salvestus oli küll äärmiselt tõsine, kuid ka ülimalt kasulik katsumus. Seda enam, et sügisel 1968 seisis mul selle teosega ees sisseastumine Moskva konservatooriumi assistentuuri. Matsov oli ka selle minu tegemisega intensiivselt kursis ja talle omaselt korraldas ilma kisa-kärata nii, et mu assistentuuriaeg pikenes ametliku kahe asemel kolmele aastale. Meie koostöö jätkus ka hiljem ning ikka aegajalt kuulsin tema häält telefonis: “Kuule, Toomas, mul on Venemaa kavas solisti vaja, kas saad mind aidata?” Võite arvata, et alati sain, ja need olid väga meeldivad kogemused – nii kontserdid kui eriti suhtlemine temaga. Orkestrid suhtusid maestrosse eranditult suure respekti ja austusega ning ta avanes mullegi ootamatutest külgedest, mida ei osanud kahtlustadagi.

 

Tuleb siiski nentida, et solisti saatmine ei olnud Matsovi tugevaim külg ja kui tekkis solistiga konflikt, siis lõppes see reeglina nagu oinail purdel, kes sarved vastamisi, kuni üks neist alla pudenes. Tean juhtumit, kus kontsert jäigi ära, kuna dirigent ja solist ei saavutanud kompromissi. Tuleb tunnistada, et jonnakus oli küll maestro hästi tugev karakteriomadus, mis enamasti teenis plusse, kuid võis lõppeda ka halvasti.

 

Viimati kohtusime aastal 1999, kui kutsusin ta juhatama Pärnu Linnaorkestrit, mida ta ka suurima heameele ja talle omase temperamendiga tegi.

 

Roman Matsovi sajandat tähistasid nii Eesti muusika- ja teatriakadeemia orkester Olari Eltsi kui ka ERSO Nikolai Aleksejevi juhatusel. On hea meel, et Matsovi õpilane soostus juhatama EMTA üliõpilasorkestrit ja tulemus oli mitte lihtsalt hea, vaid ikka väga hea. Eriliseks kujunes Šostakovitši 1. klaverikontsert Ilana Makarina ja Märt Metsla (trompet) soleerimisel. Tuleb tunnistada, et nii head trompetipartnerit kuuleb selles teoses ikka väga harva ja ka soodne kontseptsioon oli Eltsi kindlates kätes. Võib olla, et Beethoveni “Seitsmenda” kohta olenuks maestro Matsovil ka midagi õpetlikku öelda, kuid ajad muutuvad ja Beethovengi koos sellega.

 

ERSO ja Aleksejevi taaskohtumine seoses Matsov juubeliga oli maestro vääriline sündmus. Mozarti klarnetikontserdis soleeris imetlusväärse mozartliku kerguse ja tähelepanu vääriva artistlikkusega Matsovi teine õpilane Toomas Vavilov. Krooniks kujunes muidugi Tšaikovski 4. sümfoonia ettekanne, kus minu suureks heameeleks sai kuulda taas aleksejevlikult kõlavaid ERSO keelpille, tema heast interpretatsioonist kõnelemata.

 

Matsovi elutöö on siiski veel tõsiselt võetava uurimusega fikseerimata ja tema arhiivgi pole praegu kättesaadav. On viimane aeg leida võimalused see viga parandada. Maestro Roman Matsov ei ole ära teeninud seda, et teda mäletatakse vaid subito sforzando’dega – “nõelapiste ja kohe tasku”.

 

Ilmunud Muusikas 6/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload