_page-0001.jpg)
Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper “Figaro pulm”.
Lavastaja: Anna Kelo. Dirigent: Kristiina Poska. Kunstnik: Jani Uljas. Kostüümikunstnik Erika Turunen. Valguskunstnik: Mikki Kunttu. Osades: Jussi Merikanto (Figaro), Hanna Rantala (Susanna), Jaakko Kortekangas (Almaviva), Mari Palo (Rosina), Erica Back (Cherubino), Koit Soasepp (Don Bartolo) jt. Taasesietendus Soome Rahvusooperis 14. X 2016.
Lavastaja: Marco Gandini (Itaalia). Muusikaline juht: Risto Joost. Kunstnikud: Maria Rossi Franchi ja Andrea Tocchio (Itaalia). Kostüümikunstnik: Simona Morresi (Itaalia). Valguskunstnik: Rasmus Rembel. Koreograaf: Marge Ehrenbusch. Osades: René Soom või Eugenijus Chrebtovas (Figaro), Kristel Pärtna või Elīna Šimkus (Susanna), Heli Veskus või Marie Fajtová (Rosina), Rauno Elp või Aare Saal (Almaviva), Helen Lokuta või Juuli Lill-Köster (Cherubino), Priit Volmer (Bartolo), Mart Madiste (Basilio), Janne Ševtšenko või Triin Ella (Marcellina), Kadri Kipper või Olga Zaitseva (Barbarina), Mati Vaikmaa või Mart Laur (Antonio), Eugen Antoni või Jaak Jõekallas (Don Curzio). Esietendused Rahvusooperis Estonia 3. ja 5. II 2017.
Hooajal 2016/17 on olnud Mozarti suurepärase koomilise ooperi “Figaro pulma” esietendused mõlemal pool Soome lahte: Soome Rahvusooperis taastati oktoobris soomlanna Anna Kelo kaks aastat varem publiku ette jõudnud lavastus, Rahvusooperis Estonia tuli veebruaris lavale itaallase Marco Gandini versioon. Mõlemad lähtuvad nii lavaesteetikas kui ka režiis XVIII sajandi teisest poolest ja seavad esiplaanile inimesed, suhted, armastuse. Soome lavastaja Kelo ütleb kavalehel otse, et ühiskonnakriitiline lähenemine teda ei huvita. Gandini toob oma ideede tutvustuses esile võrdõiguslikkuse teema nii mehe ja naise vahelistes suhetes (krahv ja krahvinna) kui ka ühiskondlikus hierarhias (krahv ja teener Figaro) – teemad, mis laiemas plaanis on aktuaalsed ka praeguses demokraatlikus ühiskonnas, kus järjest häälekamalt püüavad endast märku anda uuskonservatiivsed jõud.
Mõlema lavastuse kunstnikud (vastavalt Jani Uljas ning Maria Rossi Franchi ja Andrea Tocchio) on lavaruumi liigendanud vertikaalselt: Helsingis täidab lava astmestik, mis viib peamisele mänguplatvormile. Estonia laval on aga kaldu ketas, millel (või mille ääres ja all) tegevus toimub. Ent kui Helsingis on mänguplatvorm täidetud rokokooliku mööbli jm detailidega, siis siinses itaallaste variandis on lavakujundus pigem tinglik ja abstraktne, siseruume või tegevuspaiga muutust tähistavad stangedelt alla rippuvad õhulised läbipaistvad palakad või kardinad. Viimase vaatuse aiapildis projitseeritakse neile puutüved (tõsi, 3. veebruari etendusel projektsiooni näha ei olnud). Lavastaja ja kunstnik on taotlenud võimalikult sujuvat stseenivahetust, väheseid dekoratsioonielemente muudavad või viivad lavalt krahvi lossi teenriteks ja ehitusmeesteks kostümeeritud mimansiartistid. Kuid kui Helsingi lavastuses luuakse lavastuses stseenide meeleolu valgusefektidega (Mikki Kunttu, finaali öises aiastseenis lisandub veel asjakohaselt udu), siis Estonia kujundus ja valguslahendus (Rasmus Rembel) kannatab üksluisuse all. Mõned paari pilti kujundavad stiilsed mööbliesemed (krahvinna magamistuba, eriti voodiga pildid) ei paranda üldmuljet. Soome lavastuse kostüümid mõjuvad luksuslikuna (Erika Turunen), kuid Estonia omad on innovaatilisemad ja peegeldavad ka libertiinse valgustusajastu aktuaalseid moesuundi (portreede ja kirjadega rõivad, kunstnik Simona Morresi) – eelistame viimast lahendust selle teravmeelsuse tõttu.
Kelo visuaalselt nauditavat lavastust kammitses suuremate ansamblistseenide jaoks suhteliselt kitsaks muudetud mänguruum, mis surus peale skemaatilist tegevust (rahvakeeles: tegelane tuleb paremalt ja lahkub vasakule), kuid truppi varjutas kohati mingi tuimavõitu mängulaad. See-eest olid duetid ning mitu aariat psühholoogiliselt õnnestunud, head osatäitmised tegid Jussi Merikanto Figarona (ehkki unustas Cherubinot armeesse saatvas aarias vahepeal teksti), Erica Back Cherubinona ja Mari Palo Rosinana. Koomilisust kriipsutasid karikeeritult alla ratastooli surutud doktor Bartolo ja lühinägelik don Basilio. Oma debüüti Soome Rahvusooperis juhatas Kristiina Poska enesekindlalt, vaatamata etenduse algust edasilükanud tragikoomilisele intsidendile (üks oboemängija oli unustanud tööle tulla).
Estonia lavastuse peaaegu tühi lavaketas näib viitavat Shakespeare’i kuulsale lausele “Kogu maailm on näitelava ja meie vaid näitlejad seal sees”. See tõstab fookusesse näitleva laulja ja võib ta asetada üpris halastamatusse olukorda. Siin loevad palju kogemused: kuidas ennast maksma panna, ennast väljendada nii, et see jõuab ka tagaridadesse, kuidas lavastusproovides saavutatu etendusel publiku ette tuua samasuguse või veel suurema intensiivsusega, veel selgemalt, veel täpsemalt. Samavõrd “paljastatud” on aga ka režii. Vaataja märkab kohe, millised stseenid on rohkem välja töötatud ja mis lõigud on jäänud pealiskaudsemaks või milline lahendus pole veenev. Pealegi on iseäranis tähelepanuväärne, et “Figaro pulma” esietendused Estonias – esimene üksnes eestlaste oma jõududega, teine väliskülalistega –, erinevad teineteisest kardinaalselt. See on üllatus, mida võis karta, kuid ei tahtnud siiski oodata. Itaalia lavastaja, La Scala ooperiakadeemia näitlejameisterlikkuse õppejõud Marco Gandini lubas kavalehel oma saatetekstis lähtuda Itaalias siiani populaarsest rahvakomöödialiku commedia dell’arte stiilist, et rõhutada selle itaaliakeelse olustikužanri alla liigituva ooperi aja ning vaimu ühtsust. Kui me lähtume teisest esietendusest, siis lavastaja soov ka enam-vähem täitus.
Loe edasi Muusikast 3/2017