Ilmunud on

“Alo Ritsing. Sass, röövime õige laeva”, koostaja Vello Lään, väljaandja OÜ Elmatar ja Grenader, 320 lk.

4. novembril sai Tartu kooridirigent ja helilooja Alo Risting 80-aastaseks. Juubelikontserdid toimusid 4. novembril Tartu ülikooli aulas ning 11. detsembril Tallinnas Mustpeade majas. Esinesid Tartu Akadeemiline Meeskoor, meeskoorid Sakala, Forestalia ja Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskoor, Viljandimaa kammerkoor ning Alatskivi Kunstide Kooli laululapsed. Juubeliks valmis teenekast dirigendist ka ilmeka pealkirjaga raamat “Sass, röövime õige laeva” – see on fraas Alo Ritsingu populaarseimast meeskoorilaulust “Santa Maria”. Ajakirjanik Vello Lääne koostatud raamatu telje moodustavad Alo meenutused, nii praegu räägitud kui varem kirja pandud mõtisklused. Juttu on Alo dirigendiks kujunemisest – lapsepõlve spordiharrastustest ja üsna põgusatest muusikaõpingutest, bibliograafiastuudiumist Tartu ülikoolis, isa Richard Ritsingu innustusest ja eeskujust dirigendina, kui Alo oli tema juhatatud üliõpilasmeeskoori laulja, alles siis tärganud sügavamast muusikahuvist ning dirigeerimis- ja lauluõpingutest, isa õhutusest ja abist heliloojaks kujunemisel, tööst erinevate kooride dirigendina, selle ameti võlust ja valust, loomingust ja paljust muust. Portreteeritu kõrval saavad sõna tema pereliikmed, sh kaks Ritsingutest kolmanda põlve dirigenti Made ja Kadi, kolleegid ja õpilased, samuti tema juhatatavate kooride lauljad. Pikemalt on juttu Richard ja Alo Ritsingu tuntuimast koorist Tartu Akadeemilisest Meeskoorist, samuti nende algatatud üliõpilaslaulupeost “Gaudeamus”. Muusikuraamatu teevad eriliseks teksti vahele poetatud luuletused, eks ikka Alo sulest, näiteks: “Ma pole poeet – mul on tuju / reastada mõtteid ja sõnu. / Luulekünas pärivett ujun, / diletantlikult tunnen mõnu.” Või: “Vihmasümfoonia timpanid taovad / lapiti küüni katust, / pilved on pinevil, keereldes kaovad / pidama päikese matust. / Toobrid on servini, / ojad on pervini, / kasel on keebita külm. / Haab aga väristab viimse kui tilga / kaitseta konnade selga. / (Kes muide märga ei pelga.)” Muu hulgas saab ülevaate Alo arvukast heliloomingust ning lisatud on üks autori kalligraafilise käekirjaga noodinäine. Kõige toredamad ja Alo isiksust eredaimalt iseloomustavad on tema terased ütlemised, milliseid oleks võinud siin veel palju rohkemgi olla. Raamat on rikkalikult illustreeritud Ritsingute perekonna arhiivist pärit fotodega.