Eesti muusikaelu taastamine ja täiendamine. Endel ja Virve Lippus

Viiuldaja Endel Lippusest ja pianist Virve Lippusest on põhjust rääkida, kuna läinud aasta lõpus möödus mõlema sünnist üheksakümmend aastat. Värskelt sai inventeeritud ka nende arhiiv Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, mida hoidis ja korrastas juba nende tütar, muusikateadlane Urve Lippus (1950–2015).

 

Perekond Lippus on jätnud Eesti muusikalukku märkimisväärse ja aukartust äratava jälje, millest annab aimu ka fondi suurus. Olles nende materjalidega pidevalt tööd teinud, tekkis tunne, et abielupaarist oleks aeg taas kirjutada, kuna noored viiuldajad ja pianistid võibolla ei teagi, millises pedagoogilises võrgustikus nad asuvad.

 

Endel Lippus (1926–2008) ja Virve Lippus (neiupõlvenimi Kallak, 1926–1990) olid elukaaslased ja ansamblipartnerid, pühendunud interpreedid ja pedagoogid, muusikaelu organiseerijad ja arvustajad. Mõlemad olid sündinud Eesti Vabariigis ning pärast mitmeid võõraid võime nägid nad oma kodumaa taasiseseisvumist.

 

1950. aastate algul, mil noored Lippused lõpetasid Tallinna Riikliku Konservatooriumi, oli Eesti interpreetide seis kesine, arvestades Teise Maailmasõtta jäänud ja selle eest põgenenud muusikuid. Näitena võib tuua aastad  1947–1957, mil TRK viiuli erialal lõpetas ainult kümme inimest, klaveri erialal kolmkümmend. Ent õnneks oli õppejõudude koosseis konservatooriumis tugev – klaverikateedris näiteks Irmgard Kaudre, Anna Klas, Erika Franz, Artur Lemba ning viiuli erialal Evald Turgan, Vladimir Alumäe, Herbert Laan ja August Karjus.

 

Endel ja Virve Lippus hakkasid juba neljakümnendate teises pooles viiulimängijate ja pianistide ridu taastama ja täiendama, võttes aina aktiivsemalt osa Tallinna kontserdielust. Pärast lõpetamist andsid nad koos hulgaliselt kontserte, Estonia kontserdisaalis, raadioteatris, Kadrioru lossis jm. Esimene ühine kontsert oli 1953. aastal Tartu ülikoolis. Mõlema põhiline mure ja armastus oli viiuli- ning klaverimäng Eestis – et oleks palju õpilasi ja kvalifitseeritud pedagooge neid õpetamas. Uus peatükk algas 1961. aastal, mil rajati Tallinna muusikakeskkool, kus mõlemad asusid tööle.

 

 

Endel Lippus

Endel Lippus õppis Tallinna konservatooriumis aastatel 1940–1951 Herbert Laane ja Vladimir Alumäe klassis. See oli esimene sõjajärgne suur lend: kakskümmend muusikut (Viktor Gurjev, Georg Ots, Vallo Järvi, Erich Kõlar, Ester Mägi jt) ja seitseteist näitlejat (teiste hulgas Linda Rummo). Konservatooriumi sümfooniaorkestrit juhatas sel ajal Olav Roots, keda Lippus väga imetles. Pärast täiendas Endel Lippus end Leningradi konservatooriumis (1951–1954, professor Julij Eidlini juures). Ta sai oma õpingute päevil põhjaliku ülevaate “uue vene kooli” printsiipidest ning nende edendamisest nõukogude viiulipedagoogikas. Ise oli ta õppejõu rollis aastatel 1961–2006, mil Tallinna Riiklikust Konservatooriumist oli saanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Ta oli prorektor ning keelpillikateedri juhataja.

 

Endel Lippus oli osaline eesti keelpillikvartetižanri taaselustamises ja arendamises, mängides aastatel 1956–1959 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia keelpillikvartetis, mis jätkas konservatooriumi kvartetina. Keelpillikvartetiga esineti Venemaal Moskvas ja Leningradis, Ukrainas, Moldaavias, Lätis, Leedus jm. Ühtlasi pandi 1963. aastal alus populaarsetele Kadrioru lossi kammermuusikaõhtutele. Endel Lippus oli ka aktiivne kontsertide korraldaja muuseumides.

Regulaarselt andis Endel Lippus ka soolokontserte. Tema esiettekandes kõlasid näiteks Ester Mägi viiulikontsert d-moll (“Serenaad”) ning Jaan Räätsa kontsertiino viiulile ja orkestrile.

Ta huvitus oma õpilaste käekäigust ka pärast kooli, hoidis nendega sidet (arhiivis on mitmeid kirju ja postkaarte) ja jälgis nende kontserttegevust (hulganisti kontserdikavasid). Endel Lippuse märkimisväärsete õpilaste hulka kuuluvad Andres Mustonen, Mati Uffert, Ülo Kaadu, Anu Järvela, Ulrika Kristian, Toomas Nestor, Paul Mägi ja Olga Voronova. Muide, arhiivis leidub Endel Lippuse märkmeid mitmelt konkursilt (näiteks Heino Elleri nimeline konkurss 1991, “Con brio” konkursid), kust oma nime tagant võib kommentaare leida nii mõnigi tänapäeval tegutsev muusik. Samas ei tasu heituda peamiselt kriitilistest märkmetest nagu “toon ei arene”,“ebakindel”, “kõla?”, “isiksus?”, “abitu”, “tuim”, “pinges”. [1] Tundub, et kõik hea jäi lihtsalt meelde ning kirja pani ta märkused.

 

 

Virve Lippus

Tartust pärit Virve Lippus läks noore tüdrukuna pealinna klaverit õppima. Kõigepealt Tallinna muusikakooli Irmgard Kaudre, seejärel konservatooriumi Anna Klasi juurde (lõpetas 1952). Kuigi Virve Lippusest ei saanud suure lava solisti, mängis ta pidevalt kammeransamblites ja esines paljudes kontserdisarjades, lahutamatuks lavapartneriks muidugi tema abikaasa.

Kohe pärast kõrghariduse kättesaamist astus Virve Lippus ise õpetaja rolli – alguses Nõmme muusikakoolis, pärast Tallinna muusikakoolis (praegune Georg Otsa nimeline muusikakool) ja Tallinna muusikakeskkoolis. Olles saanud piisavalt kogemusi ja tarkusi, kutsuti ta 1964. aastal konservatooriumi klaveri eriala ja pianismi ajaloo õppejõuks. Tema juures on õppinud näiteks Rein Rannap, Rein Mets (Virve Lippuse õe Laine Metsa poeg), Anto Pett ja Pille Krüüsmann (Taniloo), samuti edukad klaveriõpetajad, näiteks Ene Metsjärv. Õpilaste nimekiri on muidugi pikk.

 

Virve Lippuse arhiivis leidub õpetlikke kirjutisi pedaali kasutamisest, kujundlikust mõtlemisest, muusikalisest andekusest, tehnika arendamisest ja varase muusika interpretatsioonist. Tore lugemine on Rein Rannapi “Mõtteid algõpetusest, improvisatsioonist”, metoodika kursusetöö aastast 1974, mille Virve Lippus oli alles hoidnud. Paar lõiku sellest: “Igas inimeses elab looja. Igas inimeses elab muusik – loominguline muusik. Kuid-et see saaks tuntavaks, sellele inimesele endalegi, oleks tarvis hoopiski vähem agressiivset kasvukeskkonda […] Minu jaoks pole muusikaks vaja tingimata etteantud või isegi üles kirjutatud helisid. Iga mittesõnaline ja konkreetsete visuaalsete kujunditeta kujutlus on muusika.”[2] 

 

Rannapil ja Lippusel oli lähedane õpetaja-õpilase suhe. Koos elati üle eksamid, konkursid, esinemised – kõik see, mis muusikakooli õpilast kergelt ei kohtle. Rannap on kirjutanud oma klaveriõpetajast 1976. aastal: “Tema järgi kujutan ette tõelist õpetajat. Äärmusliku vältijat, järelemõtlikku kõiges. Virve Lippus ei suuda iialgi pahandada, iialgi halvasti ütelda. Oma leebusega avaldab ta tugevat mõju eriti iseloomult taltsutamatutele õpilastele. Ta varub piisavalt aega (kui palju veel lisaks ettenähtud tunnipikkusele!), et rahulikult süveneda, kõiki probleeme põhjalikult käsitleda: parem jäägu osa muusikat seekord läbi võtmata, kui midagi lõpuni lahendamata.”[3]

 

Virve Lippus oli õpetajana avameelne vestluskaaslane ja tark nõuandja, kuid vahel ka noomija. Tundub, et ta ei pannud õpilasi tunnis “raamidesse” ja lähenes neile alati individuaalselt. Nii saavutati loovus ja esinemisvabadus. Muide, Virve Lippus on pannud kirja Hiinast pärit taoistlike põhimõtetega võitluskunsti tai chi lõdvestumisharjutused, mis aitavad kehal olla loomulik ja pingevaba. [4] Nõukogude ajal oli sellistest praktikatest huvitumine haruldane.

Tegelikult võib Virve Lippust pidada ka muusikaloolaseks ja -ajakirjanikuks. Tema üheks suuremaks elutööks oli Eesti pianismi uurimine. Ta kaitses 1980. aastal Leningradi teatri-, muusika- ja kinematograafiainstituudis kunstiteaduse kandidaadi kraadi. Töö oli vene keeles, kuni Urve Lippus selle 1997. aastal eesti keeles välja andis. Raamatu “Eesti pianistliku kultuuri kujunemine” tekst toetub nii eestikeelsele algversioonile kui ka venekeelse väitekirja lõppvariandile (mõlemad käsikirjad asuvad nüüd ETMMis).[5] Eesmärgiks oli taastada osad, mida autor pidi kärpima vastavalt nõukogude tsensuurile või muidu väitekirja nõuetele vastavaks kohandama.

 

Kokkuvõtteks on hea tsiteerida Endel Lippuse mõtet oma elulookirjeldusest: “Õppida tormilisel ajal polnud kerge, kuid me tundsime, et meie õppejõud püüdsid kõigi raskuste kiuste alati anda oma parima ja meie, see sõja ja repressioonide põlvkond, püüdlesime samuti kogu hingejõuga püstitatud sihtide poole.”[6] Tasapisi ehitati üles tugevam muusikaharidus, mida peegeldab ka nõukogude ajal loodud lastemuusikakoolide võrk. Endel Lippuse visioon taasiseseisvunud Eestis oli kontaktide loomine Euroopa ja Ameerika muusikakeskustega. [7] Enam polnud probleemiks muusikute vähesus, küll aga potentsiaali otstarbekohane kasutamine. 

 

See oli vaid põgus pilguheit kahele muusikule, kes hakkasid Eesti muusikaelu pärast Teist maailmasõda taastama. Endel ja Virve Lippuse arhiiv on põnev lugemine ja väärib uurimist.  

 

 

[1] M 169:1/8:3

[2] M 169:1/29:5

[3] Sirp ja Vasar, “Virve Lippus – klaveriõpetaja”, 20.08.1976.

[4] M 169:1/31:5

[5] M 169:1/32:1; M 169:1/33:2

[6] M 169:1/1:1

[7] M 169:1/10:6

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload