Uitmõtteid kunstide kunstist

Muusika ime…

 

Läbi aegade on muusika  fenomen inimese meeleseisundite mõjutajana üks imepärasemaid ja mõneti ka mõistatuslikumaid. “Muusika räägib tõtt ja toob inimesi kokku,” kõlab Jaan Rossi sõnastuses üks võimlikke muusika rolle tänapäeval. 

 

Usun muusika imettegevasse jõudu. Vahel, kui kuuleme, et mõne heliteose esitamine on ära keelatud, tundub, et muusika on pigem inimõigus. Samas kinnitab see taas, kuivõrd suurel määral aitab muusika vägi inimmeeli tugevdada, astudes välja ebaõigluse, ülekohtu, vägivaldse ühiskondliku korralduse ja muu ebanormaalse vastu. Nii ongi muusika vahel olnud see võlujõud, mis on läbi uuristanud ka suurte režiimide alustalad ja aidanud verevalamiseta vabaks saada, lauldes “Käin juba lasteaias, ei ole väike ma”, “Sind surmani” või “Isamaa ilu hoieldes …”

 

Mida ei näe, seda tuleb kuulma õppida ... 

 

Muusika erakordsus avaldub ju ka teadmises, et tegemist on füüsikalises mõttes lihtsalt ühe vibratsiooni, lainetega. Kui mõned lained on nähtavad ja vaadeldavad (näiteks veekogudes või valgusena), siis heliloojate ja esitajate poolt mõtestatuna ja meeli köitvana on helilained neist vahest kõige ebaharilikumad ja nähtamatult inimmeeli mõjutavad. Lähestikku asetsevate kehade võnked pidavat ühtlustuma, seega on muusikale ja muusikas häälestumine ühtlasi üksteisele häälestumine. Erakordsed on need hetked, mil nii interpreet kui ka kuulajad korraga tunnevad, et on kõik Muusikasündmuse osalised. Teose lõppedes tekkiv vaikus jäädvustab toimunu ja arhiveerib värske mälestuse meie meelteriiulile, misjärel vallanduv tormiline aplaus kinnitab üksmeelselt, kuivõrd tugevalt hindame saadud emotsionaalset mõjutust. Maailma kujutamine muusika kaudu on teadupärast kunst … nii nagu seda on ka sellest aru saada püüdmine. Kokku – kunstide kunst.

 

Vabadust ei saada kingituseks…

 

Tänu muusika kaudu edastatavatele sõnumitele oleme kahel korral läbi ajaloo saanud asuda teostama oma võõrandamatut õigust vabadusele. Oluliste muusikateoste aluseks on olnud Looja arusaamine, et peame nii headel kui ka mitte nii headel aegadel julgema ja oskama sobival moel väljendada meile olulisi väärtusi muusika ja sõna abil. Selle kaudu oleme ärganud ja saanud kultuurrahvaks, kellel on erakordselt kõrgetasemeline mitmekülgne muusikakultuur – helide kunst. Kirgastumine, kirg versus kiretus – ses sõnatüves on peidus inimmeelte ootused muusikale. Enamik tähenduslikke heliteoseid pole üldjuhul valminud tellimustööna, vaid pigem sündinud emotsionaalse energia eredast ja ausast sähvatusest, tihtipeale algselt autorile pennigi sisse toomata. Kujundid, mis selles loomisprotsessis on tekkinud, on erakordsed, eriilmelised ja arusaadavad. Muusika vägi jõuab kuulajateni ja siis pole miski enam endine ...

 

Näeme iga päev, kui raske on nii ühiskonnal tervikuna kui kui ka üksikisikul teostada vabadust, mõelda ebaisekalt või mõista, et esivanemate sõnastatud “mida külvad, seda lõikad” polnudki öeldud üksnes agraarsetes võtmemärkides. Saame olla tulevikus mitte ainult formaalselt, vaid tegelikult vaimselt erksad ja iseseisvad, kui oskame ja tahame jätkuvalt eristuda, kasutada loovalt nii oma juuri kui tänapäevaseid väljendusvahendeid, andes järglastele edasi tunnetust, mida nimetame muusikaliseks emakeeleks.

 

 Muusik nagu iga elav inimene tegutseb,  st töötab, elab eraelu, puhkab, toitub ja vajab elukohta. Läbi aegade on alati olnud vaja otsida ja leida oma koht meelelahutuse ja meelestamise, vibe’i ja vaimu vahel. Teame, kui ekslik on arvata, et see piir jookseb muusikastiile või ajastuid mööda. See jookseb isiksusi mööda. Kas peame seda ka tegelikult ikka oluliseks, mida ja kuidas selleks teeme?

 

Sõnumikuulutajate tõusuks on vaja otsida ja avastada andeid, luua kõigile lastele tingimused kasvamiseks, andes võimaluse olla Laulik. Kasvamine aga tähendab ühtlasi sotsialiseerumist, mis muusikalises keskkonnas toimub loomingulisemalt, arendades kujunevas noores sügavamalt läbi tunnetatud arusaamu põhiväärtustest ja lisades nii füüsilist kui ka hingelist jõudu. 

 

“Mõtestades maailma ja muusikat…” 

 

võiks olla mõne sellise õppiva kogukonna tunnuslause. Mida muud muusika meile annab, kui usku ja ühist teadmist, et oleme maailmakaardil eluvõimelise kultuurrahvana. Nii toetab muusika ka füüsilist vastupidavust – see on omalaadne veretu tsiviilteenistus. Kui muusika räägib tõtt ja toob inimesi kokku ning muusikalise emakeele maailmas kohtuvad ühe rahva vanavanemad, vanemad, lapsed ja lapselapsed, siis on meil jätkuvalt võimalus… 

 

Tuleb uskuda, et ka tulevikus võib igasse Eestimaa perre sündida laps, kelle roll on olla oma aja Lydia Koidula, Karl August Hermann, Gustav Ernesaks,  Roman Toi, Veljo Tormis , Arvo Pärt, Peep Sarapik, Alo Mattiisen, René Eespere, Olav Ehala, Tõnu Kõrvits, Tauno Aints, Pärt Uusberg, Jarek Kasar, Tõnis Mägi,  Urmas Alender, punkar Villu ... Tehkem siis juba homme midagi selleks, et see nimekiri saaks veel üsna pikalt jätkuda.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload