• Ivo Heinloo, jazzikriitik

Palju detsibelle, rokki, elektroonikat


IX Viljandi kitarrifestival 11. – 15. X

Vist mainisin seda ka viimati, kui mul paluti Viljandi kitarrifestivalist ülevaatlik lugu kirjutada, et iga festival on paratamatult ikka mingil määral oma korraldaja nägu. Nii nagu “IdeeJazz” peegeldab Oleg Pissarenko maitse-eelistusi ja “Jazzkaar” oma aastaringse programmiga on paljuski Anne Ermi kujundada (kuigi muidugi mitte ainuisikuliselt), on ka Viljandi kitarrifestivali esinejad kindlasti sellised, keda Ain Agan ja tema tiim iga kell tingimusteta oleksid nõus kuulama.

Programmipoliitika peegeldab järjepidevust ja põhimõttelisust. Üks põhimõtteid on pakkuda noortele kitarristidele võimalust näha lähedalt, nii kontsertide kui meistrikursuste vormis, selliseid olulisi, isegi ehk mingis mõttes krestomaatilisi muusikuid, kelle nimi ei pruugi laiemale üldsusele kuigipalju öelda. Need ei pruugi olla ka ilmtingimata publikumagnetid ja säravad staarid. Seda sümpaatset joont on Ain Agan järjekindlalt ajanud.

Ma pole küll külastanud Viljandi kõiki seni toimunud üheksat kitarrifestivali, ent siiski piisavalt, et proovida teha mõningaid üldistusi ja võrdlusi. Sel aastal torkas üldpildis silma, et enam tundus olevat programmis rokki ja elektroonikat, kogusummas ilmselt ka hüppeliselt rohkem detsibelle kui kunagi varem.

Kitarriorkestrist sooloõhtuni

Alustaksin nii-öelda rohujuure tasandilt, nagu on kombeks viimasel ajal kõige kohta öelda. Üks olulisemaid projekte festivali ajaloos on olnud kitarriorkester: mõni korüfee Eestist, vahel ka välismaalt, tuleb ja teeb maksimaalselt nädala jooksul noortega tööd, paneb neist kokku orkestri ja jagab näpunäiteid. Varem on olnud lisaks orkestri jaoks spetsiaalselt kirjutatud või seatud lugudele ka noorte sooloetteasteid, mis on alati olnud põnevad ja väikese võistlusmomendiga. Eriti tore mälestus on ajast, mil see kontsert toimus Viljandi muusikakooli saalis. Seekord piirduti suhteliselt lühikese kontserdiga ja ma tunnistan, et eelmine kirjeldatud formaat meeldis mulle märksa rohkem. Loomulikult võis põhjus olla ka selles, et tänavu oli orkestris osalejaid tavatult, suisa rekordiliselt palju, üle 20.

Loe edasi Muusikast 12/2016