• Nele-Eva Steinfeld, muusikaajakirjanik

Miks klaverimäng igav on


Klaver on koduse musitseerimise ja muusikahariduse keskpunktis olnud mitu sajandit ning inspireerinud nii mängijaid kui ka kuulajaid. Tähtis on ta praegugi, kuigi selle pilli positsioon on tublisti muutunud. Pianiinode väärika koha elutoa seina ääres on sisse võtnud peaaegu sama suured lametelerid. Pill on lükatud kapi taha või asendatud hoopis vähem ruumi raiskava digiklaveriga. Ajast, mil itaalia meister Cristofori leiutas esimese haamermehhanismiga klahvpilli, on tänaseks möödas üle 300 aasta. Fakt, et eesti klaveriehitusel on juba 237-aastane ajalugu, üllatab tänasel päeval isegi meie pianiste endid. Estonia klaverivabriku alusepanija Ernst Hiis, Tartu meister Robert Rathke, Sprenk-Läte, Hermann, Lomp, Wihm – need on vaid mõned nimed sadade Eestimaa pinnal tegutsenud klaverivalmistajate seast. Tollal jagus paljudesse kodudesse klavereid ja armastust klaverimängu vastu. Mingil moel on see armastus meie rahva geenides siiski säilinud, sest ka kibekiirel arvutiajastul on klaver muusikakoolide õpilaste seas konkurentsitult kõige populaarsem pill. Mõlemal on ju ikkagi klahvid! Eesti klaverikogukonnal on põhjust elevuseks – 4. novembril algab juba kümnes rahvusvaheline pianistide festival “Klaver” ja 13. novembril stardib III Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss.

Kuna tegu on rahvusvaheliste sündmustega, tekib tahtmine mõtiskleda, et millist elu klaverimäng meil ja mujalgi elab. Tõsi on, et nii trükitud kui ka salvestatud muusika on tänapäeval kättesaadavam kui eales varem. Ava vaid Spotify või Youtube ning kuula, kuidas Ravel ja Rahmaninov esitasid oma muusikat, millise uue teose on oma Youtube’i kanalisse postitanud selle keskkonna kuulsaim pianist Valentina Lisitsa või mismoodi esines finaalkontserdil Chopini konkursi viimatine võitja Seong-Jin Cho. Plaadivalik on rikkalik, rahvusvahelisi konkursse tekib üha juurde ja paljudel on võimalus minna õppima mis tahes maailmanurka. Kõigele sellele vaatamata võib aga just tänapäevases klaverimängus kogeda üle aegade suurimat igavust ja ühetaolisust. Ühest vastust küsimusele, miks see nii on, pole võimalik leida. Märgata saab vaid tendentse, mille suunas areng kulgeb. On mõistetav, et muutused ühiskondlikes protsessides tingivad muudatusi kunstis. Nii tundub paratamatu, et globaliseeruvas maailmas kipuvad pahatihti kaduma kõik erinevused, sealhulgas klaverimängu koolkondlikud eripärad.

Professionaalset haridust saavaid pianiste on kindlasti tänapäeval üle aegade kõige arvukamalt, ent koolituse raskuspunkt on kandunud idamaadele. Töökad ja nobedad Aasia pianistid on täitnud Euroopa muusikakõrgkoolid, neelanud seedimiseks alla kogu vajamineva repertuaari ja vallutanud rahvusvaheliste konkursside pjedestaalid. Hiina globaalse majandusliku mõjukuse kasv otsekui peegelduks võrdeliselt klassikalises muusikas. Janu õhtumaade muusikakultuuri järele pole veel kustutust saanud ning kontserdisaalide ehitusse paigutatakse seal miljardeid. Isegi maailma mainekamaid muusikakõrgkoole Juilliard School plaanib 2018. aastal avada Hiina sadamalinnas Tiānjīnis filiaali ning New Yorgi filharmoonikud juba lõid Shanghaisse orkestriakadeemia. Aasia maid nähakse kui suurepärast turgu klassikalisele muusikale ja muusikaharidusele ning üha sagedamini esinevad Hiinas ka Eesti muusikud. Erinevalt Eestist on aga Hiinas üsna ettekujuteldamatu, et kontserdilaval on inimesi rohkem kui saalis või et klaveriõhtu publikuks on ainult sugulased ja sõbrad. Lugematute harjutustundide ja osava plaadiesituste järeleaimamise najal tõuseb Aasia pianistide mängu tehniline tase ning püramiidi põhi justkui laieneb. Hiinas õpib klaverimängu umbes 50 miljonit (!) noort, keda eeskätt innustab Lang Langi pimestav edulugu. Staarpianist ise on kangelase rollis mõnuga. Koos Faberi kirjastusega üllitatud viieosaline “Lang Langi klaverimeetod” ongi suunatud noortele algajatele ja sealt võib lugeda lõbusas toonis motivatsiooniloosungeid nagu “Kui oled harjutusega hakkama saanud, jõuad superkangelaseks saamisel uuele tasemele!”.

Loe edasi Muusikast 11/2016