Kuidas tekitada hirmu?

Mis on õigupoolest hirm? Vikipeedia defineerib: Hirm on tunne, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et oma turvalisust ei saagi tagada.

Ma ei pea end küll eriliseks õudusjuttude austajaks, aga teadmine, et saan näha Britteni ooperit “Kruvipööre”, tekitas ootuse kogeda mingil määral ängi ja hirmu, mis natuke raputaks ja liigutaks meeli igapäevaradadelt kusagile tundmatuisse tajusoppidesse. Ooperi aluseks on Henry Jamesi jutustus, mille tõlgendustes ei ole kirjandusteadlased alati ühte meelt. Proloogi järel algab lugu uue guvernandi ilmumisega pealtnäha korralikku Inglise maamõisa. Kuigi esmalt paistab kõik korras olevat, hakkavad peagi juhtuma veidrad asjad – headena tunduvad lapsed ainult näivad head ja nägemused, mis peaksid olema viirastuslikud, tunduvad üha rohkem tõelised. Loo tuumaks ongi noorukese guvernandi kahtlused ja tema kogetav müstika, aga me ei või olla lõpuni kindlad, kas see kõik ei ole mitte lihtsalt fantaasia tema peas. Lugu lahti mõtestades märgitakse alati ära ka Britteni homoseksuaalsus (tema lisatud on ladinakeelsed lõigud, mida kunagi ei tõlgita, aga mis viitavad mehe suguelunditele) ja Jamesi jutustuse laste pilastamisele viitav alltekst. Ent kõik küsimused jäävad vastuseta. See, millest rääkida ei taheta, on küll vihjamisi esile toodud, aga mitte avalikult välja öeldud.

Kõike seda silmas pidades olin natuke pettunud, et see sügavate allhoovustega lugu näis seekord nii lihtsakoelisena. Tuleb muidugi arvestada, et ooperi tõid lavale üliõpilased. Projekt, kus teevad koostööd eri kunstiliikide õppijad erinevatest koolidest, ei ole just igapäevane ning see on kahtlemata oluline saavutus noorte õpingutes. Lavastaja (Laura Kalle) ja kõik muusikud õpivad EMTAs, kunstnikud Kunstiakadeemias (Mirjam Aimla) ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis (Eerik Kask) ning valgus- ja videokunstnik (Mari-Riin Villemsoo ja Carmen Seljamaa) Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Kuna lavastaja sõnul kütkestas teda materjali juures ennekõike hirm, siis ootasin ka mina etenduse esimesest hetkest just hirmutaju ning ärevust. Britteni muusikasse on kirjutatud hulgaliselt võimalusi sellise meeleolu loomiseks, aga komplitseeritud helikeel esitas noortele suuri nõudmisi ja I vaatus mõjus pigem olustikulisena, mitte kui tragöödia eellugu. Õudust saab tekitada valgusega mängides, aga muusikateatri eripärana päris pilkast pimedust luua ei saa ja seekord kasutatud vahendid sageli mõjule ei pääsenud. Vaimude ilmumine ja kadumine oli liiga avalik, et oleks tundnud midagi üleloomulikku. Lavakujundus oli nutikas ja mobiilne, kuigi hetkiti jäi arusaamatuks, miks nende vaimukujuliste postamentidega pidi nii palju manööverdama.

Loe edasi Muusikast 7/2016