Eri Klas. Mälestuste portfell

Tekst: Ivo Parbus. Kujundus: Karel Korp. Väljaandja: SA Eesti Rahvuskultuuri Fond, Tallinn, 2016. 107 lk.

“Olen lihtne mees, kellel on elus hullupööra vedanud, kõiges ja alati.” Nõnda sõnab enda kohta selle raamatu peategelane dirigent Eri Klas. Aprilli algul esitleti Estonia Talveaias tema mälestusteraamatut, mida Klas lootis ise veel käes hoida. Paraku läks teisiti ja oma viimast “lapsukest” armastatud dirigent ära oodata ei jõudnud.

Eri Klas armastas rääkida, ta tegi seda elu jooksul palju ja väga paeluvalt. Nii saab sellest raamatust nagu täpp i-le, viimased lisandused sellele, mis varem kas ütlemata oli jäänud või veel hingel kripeldas, sest see on lausa kolmas Klasi “juturaamat” – varem on ilmunud “Kes ma olen?” (1999) ja “Eri Klas: kultuuri suursaadik” (2008); samuti on olemas erinevate kultuuriinimeste juttudest kokku pandud “Eriline Eri Klas” (2014).

Eriliselt andekas muusik oli maagiline jutustaja. Nii ei ole seda raamatukest, kui see juba kord avatud on, võimalik enne käest ära panna, kui tagumine kaas ette tuleb. Siinkohal kaks tillukest katket. Esiteks lapse rõõm kahe puuhalu asemele saadud uuest lelust (aga kujutatagu ette seda konteksti ning kui värvikalt see on edasi antud!): “Jaroslavlis sain endale uue kadestamisväärse mänguasja. Meie vastaskorteris elav Georg Ots andis mulle mängimiseks oma püksirihma. “Selle rihmaga võid mängida rongi, millega me kunagi Eestisse tagasi sõidame,” õpetas Ots. Need olid prohvetlikud sõnad, sest tagasi jõudsime ehk isegi kiiremini, kui oleks osanud sõja esimestel karmidel aastatel loota. Kuigi Jaroslavlis ümbritsesid mind Eesti kultuuri legendid, on mulle kõige selgemalt mällu jäänud siiski Otsa püksirihm ja kuidas see põrandal või voodiotsal rongina loogeldes Eestimaa poole kihutas.” Või kas on veel ilmekamalt võimalik iseloomustada dirigendi tööd: “Dirigent on nagu sapöör, kes valib, kas lõigata läbi sinine või punane juhe; köieltantsija, kes ei tohi mõelda jalge all haigutavale tühjusele, vaid sellele, kuidas sügaviku kohal püsima jääda; hävituslendur, kellele on õige otsuse vastu võtmiseks antud vaid sekundi murdosa. Dirigenti võib võrrelda veel sadade ohtlike ja loominguliste ametite pidajatega, ent on üks, kellele õige dirigent kunagi ei sarnane – see on kapellmeister. Kapellmeister on seesama armetu vennike, kes vehib nagu helikopter, nii et higi voolab, lendu ei tõuse ta aga kunagi.” Enamasti humoorikaisse mälestusisse põikab aga ka mõtisklusi praeguse keerulise aja üle, mis valdavalt optimistlikku mõttekangasse murelikke mustreid koob. Raamatus on rohkesti fotosid ja see on väga kaunilt kujundatud.