Koorijuhi kutsumus. Intervjuu dirigent Ants Sootsiga

04/05/2016

 

Laulsin Ants Sootsi käe all Eesti Rahvusmeeskooris kaugelt üle kümne aasta ja puutusime seetõttu peaaegu igapäevaselt kokku. Sain teda tundma inimesena, aga eelkõige dirigendina. Milline on Ants Soots? Missiooni- ja kohusetundlik. Eesti koorikultuuri (aga ka kogu kultuuri) pärast südant valutav. Tõsine töötegija. Tabava ja terase huumoriga kõrvaltvaataja ja märkaja. Tunnustatud pedagoog, kelle juhendamisel on sirgunud kümneid tänaseid tippmuusikuid. Maa sool ja tõrvikukandja, “isamaa ilu hoidleja” nagu meie koorijuhid enamasti.

 

Ants Soots on laulnud Eesti Televisiooni ja Raadio Segakooris ning töötanud õpetajana Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Alates 1988. aastast on ta õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (aastatel 1991–1995 koorijuhtimise kateedri juhataja, alatest 2004. aastast professor).

 

Soots on juhatanud mitmeid koore (meeskoor Forestalia,Tallinna Tehnikaülikooli Meeskoor (varasem Tallinna Polütehnilise Instituudi Meeskoor), Teaduste Akadeemia Meeskoor ja Teaduste Akadeemia Naiskoor). Aastatel 1991–2005 oli ta Eesti Rahvusmeeskoori dirigent (aastast 1994 peadirigent), aastatel 2008–2011 koori kunstiline juht. Lisaks on ta olnud 1994. ja 2004. aasta üldlaulupeo üldjuht ning 1999.  ja 2009. aasta üldlaulupidude kunstiline juht. Ta on olnud Eesti Kooriühingu juhatuse esimees aastatel 1996–2000 ja Grammy-võitja (koormeister Sibeliuse kantaatide plaadil, 2003). Arvukad meistrikursused välismaal. Etteasted külalisdirigendina, sealhulgas mitmel korral Jaapanis. Riiklikud tunnustused. Veel palju muid töid ja tegemisi.

 

Äsja tähistas Ants Soots 60. sünnipäeva. Õigemini tähistati seda vaat et poolvägisi, sest olgugi palju oma loometeel korda saatnud, on Ants inimesena tagasihoidlik ja ei hooli aupaistest ega kõlavatest peokõnedest.

 

Kas koorijuhi elukutse on olnud su teadlik valik või on siin olnud mängus juhus? Oled maalt pärit ja sinu suguvõsas pole olnud muusikuid.

 

Jah, ainult emapoolne vanaisa oli Teppo lõõtsa mängija. Lapsena mängisin mandoliiniorkestris, hiljem tuli akordion, millel püüdsin kuulmise järgi midagi mängida. Minu huvi märgati, Puka kooli muusikaõpetaja võttis mu koolikoori ja suunas mind ka Elva lastemuusikakooli, kus õppisin peaeagu neli aastat akordioni. Kuid murdeiga tuli peale ja õpingud jäid pooleli. Sain ka aru, et enam ainult õhinast ei piisa ja peaks hakkama süstemaatiliselt endaga töötama. Keskkoolis laulsin kooris, mängisin ka kolhoosi puhkpilliorkestris.

 

Hetk, mil langes otsus valida koorijuhi amet, tuli tegelikult võrdlemisi hilja, muusiku jaoks võibolla isegi liiga hilja. Pärast keskkooli oli soov minna ajakirjandust õppima, aga hinnete pärast poleks mind vastu võetud. Läksin Tartu Ülikooli matemaatikat õppima ja hakkasin ka laulma Tartu Akadeemilises Meeskooris. Matemaatika tundus perspektiivitu ja olin mõneti omadega ummikus, oma mõtetega üksi. Dirigent Alo Ritsinguga tuli jutuks, et kui ma üldse millegagi tahaksin tegelda, siis muusikaga. Ta soovitas laulmise või koorijuhtimise eriala. Nii sattusin Elleri kooli koorijuhtimist õppima, olles juba üheksateistaastane. Olin täiesti kindel, et lähen pärast lõpetamist lastemuusikakooli solfedžot õpetama. Solfedžo praktikatunnid laste ees on meeles kui üks elu kõige vaimustavamaid kogemusi. Aga Ritsing käis peale, et võiksin minna konservatooriumi edasi õppima. Minus tekkis see soov alles Elleri kooli viimasel kursusel. Nautisin küll kooris laulmist ja käisin palju koorikontsertidel, näiteks RAMi kuulamas, aga kinnise inimesena hakkasin alles aegamööda aru saama, mida dirigenditöö endast kujutab. Viimasel Elleri kooli aastal oli juba võimalus Tartu Akadeemilise Meeskoori juures koormeistritööd teha ja midagi ka kontsertidel juhatada.

 

Seega – minu koorijuhiks kujunemise tee on olnud täpselt selline, mis on tänapäeval pigem erandlik (ja mujal maailmas arusaamatu). Olen teinud täispika nimekirja jagu vigu ja põdenud kõiki “lastehaigusi”, mis on küll kasulik immuunsüsteemile...

 

Saan aru, et konservatooriumis toimus sihikindlam õppimine.

 

Konservatooriumis Ants Üleoja klassis toimunud töö oli väga inspireeriv. Aga taas võin öelda, et mingi pööre tuli alles kolmandal aastal, võibolla ka selle tõttu, et hakkasin laulma Tallinna Kammerkooris ja mind kutsuti TPI meeskoori dirigendiks. Enne seda olin juba meeskoori Forestalia dirigent, aga see koor käis koos vaid kord kuus. Hakkasin ka laulma Eesti Raadio segakooris. Loomulikult avaldas muljet Tallinna kontserdielu ning kokkupuutumine vaimselt ja muusikaliselt rikaste isiksustega.

 

Kui jätkata hariduse liinil, siis asusid varakult tööle õppejõuna.

 

Jah, kõigepealt Otsa koolis, olin siis veel tudeng. Seda kohta mulle pakuti, Vello Pähnal oli vaja asendajat ja koolis oldi sellega nõus. Kuna mul oli juba kogemusi tegevkoorijuhina, oli mul teatud ettekujutus, mida õpilastele pakkuda.

 

Nüüd, kui oled töötanud õppejõuna juba aastakümneid, oled sa end selles ametis kogu aeg hästi tundnud? Pedagoogitöö on ju kindlasti üks neid kõige pikemaid vagusid, mida oled kündnud.

 

On nii kujunenud, ilma et see oleks olnud mingi suur soov ja sihikindel tegutsemine.

 

Ükski tegevus, olgu see pedagoogiline töö või miski muu, ei lähe kogu aeg ainult tõusvas joones. Mingil hetkel see loominguline kapital, millele sa toetud, ammendab ennast ja on vaja uusi tõukeid, impulsse.

 

Oled sa üritanud luua pedagoogilises töös oma koolkonda, juurutada mingit kindlat lähenemist, töökorraldust?

 

Sellest, kui ma olin kooridirigeerimise kateedri juhataja, on möödas juba üle kahekümne aasta. See oli aeg, mil reformiti õppekavasid ja suur osa sellest tegevusest ei keskendunud õppeaine sisule. Oma koolkonnast rääkides – eks iga õppejõud ole oma nägu. Oleks halb kui peaks hakkama mingi universaalsuse nimel seda nivelleerima. Teisalt on ka asju, millega kõik peavad arvestama.

 

Aastakümneid tagasi oli dirigeerimise õpetamine võibolla isegi liiga isiksusekeskne ja tihti ei arvestatud teatud üldkehtivaid põhimõtteid. Kitsalt võttes muutus koorijuhtide õpetamises palju siis, kui hakkasid domineerima Peterburi koolkonna mõjud. Vanemad õppejõud, näiteks Tuudur Vettik ja ka Gustav Ernesaks, olid paljuski autodidaktid. Ma ei ütle seda halvas ega halvustavas mõttes, aga nad andsid edasi isiklikku kogemust. Peterburi ja Moskva haridusega õppejõud vahendasid universaalsemat, sageli instrumentaalmuusika dirigeerimisel põhinevat lähenemist, millele lisandus vokaalse taju spetsiifika.

 

Teisalt olen pidanud oluliseks seda, et alustada tuleb klassikast. Seda rõhutatakse palju näiteks teatrikoolis. Kohe ei saa hakata tegelema avangardiga. Õpetades tuleb panna tähele, et repertuaaris oleks kaasaegse muusika kõrval palju maailma ja eesti klassikat. Pole ju mõeldav, et dirigeerimisõpingute ajal pole olnud kokkupuudet Brahmsi muusikaga. Või Ester Mägi loominguga. Pean primaarseks teose vormilist, sisulise dramaturgia ülesehitust. Dirigeerimisvõtted aidaku selle mõistetavusele kaasa. Repertuaar ei saa koosneda ainult kellegi lemmikteostest või nendest, mis on parasjagu aktuaalsed. Maastikku tuleks rohkem “helikopterist” jälgida.

 

Loe edasi Muusikast 5/2016

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload