Esietenduse eel. Intervjuu Tobias Kratzeriga


Tobias Kratzer (s 1980 Alam-Baierimaal Landshutis) on oma põlvkonna üks tähelepanuväärsemaid ooperilavastajaid, keda Eestis teatakse esmajoones kui Erkki-Sven Tüüri “Wallenbergi” erakordselt mõjuva lavastuse loojat Karlsruhe ooperiteatris (2012). Praegu toob ta Estonias lavale Verdi “Aida” (dirigent Vello Pähn, kunstnik Rainer Sellmaier). Vestlus temperamentse ja vaimukalt eneseiroonilise lavastajaga toimus 7. detsembril, kui tal oli seljataga esimene töönädal Tallinnas.

Oled olnud Eestis nüüd nädal aega, millised on su muljed Estonia teatrist?

See on esimene kord, kui ma teatris tõepoolest ka elan – päris eriline olukord, täitsa naljakas ja huvitav. Külaliskorter on 4. korrusel balleti harjutussaali kõrval ja proove lähen tegema sealt kaudu, kostüümistangedest mööda. Minu ümber käib teatrielu. Selline olukord võib tekitada ka kapseldumise tunde, nii et vahepeal pead väljaspool teatrit värsket õhku hingama. Sest muidu on teatrimajas kõik olemas – söökla, keldris jõusaal…

Mis ajendas sind ooperilavastajaks saama?

Huvitaval kombel tahtsin selleks saada juba ammu. Elukutseid, mis mind lapsena köitsid, ei olnud palju: alguses meeldis prügivedaja ja hiljem käitumise uurija, viimane aga ongi juba teatrile õige lähedal. Soovi saada lavastajaks järgisin üllatava järjekindlusega. Kohe pärast abituuriumi olin paari lavastuse juures hospitantiks, siis aga otsustasin ülikoolis mingit muud eriala õppida, ehkki mul oli kogu aeg selge, et pöördun ooperi juurde tagasi. Õppisin kunstiajalugu ja filosoofiat. 23- või 24-aastaselt oleks olnud liiga vara sukelduda ooperiellu ja hakata lavastama. Tagantjärele ise ka imestan, et tegin intuitiivselt nii elutarga otsuse. Aga muusika juurde pilte luua on mulle alati meeldinud, juba väga varakult.

Kui vanalt hakkasid sa ooperiteatris käima?

Tulen kodust, kus polnud elukutselisi muusikuid, küll aga armastati muusikat ja meil oli palju heliplaate. Ooperiga tegelesingi eelkõige plaatide vahendusel. Tundsin vajadust lavastada oopereid juba enne seda, kui neid laval nägin. Oopereid plaadilt kuulates mõtlesin, et oo, nende juurde tahan pilte välja mõelda, lavastada. Esimesed ooperilavastused, mida teatris nägin, polnud sugugi nii muljet avaldavad. Vaatasin neid ja mõtlesin, et mul oleks olnud palju rohkem ideid.

Tähtis oli, et nii 15-16-aastaselt sain käia Salzburgis noorte lavastajate suvekursustel, mida korraldas festivali tollane intendant Gerard Mortier ja finantsiliselt toetas Nestlé. Kursuste programm oli väga hea, käisime ka festivalietendusi vaatamas. Mäletan näiteks Ligeti “Le grand macabre’i” Peter Sellarsi lavastuses. See kõik oli väga hea kool. Praktikandiks olin Peter Mussbachi ja Herbert Wernicke juures. Näiteks Mussbach lavastas siis Müncheni Riigiooperis Beethoveni “Fideliot”, Waltraud Meier laulis seal esimest korda Leonoret. See oli huvitav kogemus, ka staaride kohtlemise mõttes.

Kui Peter Konwitschny meie muusika- ja teatriakadeemias oma seminari tegi, ütles ta ka, et noortel režiihuvilistel on mõtet olla mõne meistri juures assistendiks, et teatri argipäeva tundma õppida ja oma soovides selgusele jõuda, ning ülikoolis midagi muud õppida.

Jah, kui minna noorelt ooperit lavastama, pole veel vajalikku kogemust, avarat pilku. Iga teos on kosmos, millel on midagi meie maailmaga tegemist. Kui lavastajal puudub teatud tagapõhi, võib ta kiiresti ennast ammendada.

Mida arvad visuaalsest küljest tänapäeva ooperirežiis? On see domineeriv või tasakaalus teiste väljendusvahenditega?

Probleem seisneb selles, et Kesk-Euroopa ooperiteatrite repertuaar on väga kitsas – umbes 40 teost on need, mis moodustavad 90% mängitavast. Niisugune olukord survestab lavastajat olema iga hinna eest originaalne, seda eriti tuntud tükkide puhul. Sel viisil tekib pealesurutud originaalitsemine.

Sa oled lavastanud püsirepertuaari tükke, aga ka Tüüri “Wallenbergi” ja Meyerbeeri oopereid.

Tegelikult tahaksin väga lavastada nüüdisoopereid, aga kuna mind on hakatud vahepeal pidama 19. sajandi eksperdiks, pakutakse mulle selle aja teoseid. Need küsimused, millega seisan vastamisi tänapäeva ooperit lavastades, on teistsugused kui mineviku teoste puhul. On eri asjad, kas aktualiseerida meie jaoks anakronistlikku teost minevikust või tungida tänapäeva teadvusse nüüdisooperi abil.

Kas oled mõelnud kunagi ka ise libretot kirjutada?

Jaa. (Väga veendunult.)

“Aidat” pole Estonias kaua aega lavastatud. Tõsi, just sel aastal tuli ta lavale Tartus Vanemuise teatri ja Pärnu Promfesti ühistööna. Aga vaatajate enamiku silme ees on “Aida” pigem ikkagi Metropolitan Opera ülekannete mõõtmeis. Milliste mõtetega tuled sa “Aida” juurde sellises situatsioonis siin Eestis?

Hea küsimus. Siin on mitu momenti. Kõige tähtsam – ja selles olen ma saksa režiiteatri laps – on tükki kriitiliselt vaadata, otsida seda, mis on aktuaalne ka tänapäeva jaoks. Samal ajal tahan, et ooper oleks jutustusena arusaadav, et publik suudaks lugu jälgida. “Aida” retseptsiooni seis on Eestis teistsugune kui Saksamaal, kus kõik teavad Hans Neuenfelsi kuulsat lavastust 1980ndatel Frankfurdis ja järgmisi lavastusi võrreldakse sellega.

Oma Estonia-lavastusega tahan näidata, et kõige tähtsam “Aidas” on