Endel Kalam – eestluse hoidja läbi muusika

 

19. detsembril 2015 möödus sada aastat väljapaistva eesti dirigendi ja vioolakunstniku Endel Kalami sünnist. Kalami tegevus eesti muusika järjepidevuse hoidjana sõjajärgsel Saksamaal ja hiljem USAs oli nii mahukas, sisutihe ja vajalik, et teda võib nimetada eesti muusika suurkujuks, selle elushoidjaks eksiilis.

 

Endel Kalam sündis Venemaal Tveri kubermangus Nurmekunde-nimelises Eestist väljarännanute külas. Kalamite paljulapseline pere tuli Eestisse 1920. aastate algul. Pereisa Jaan Kalam oli koolijuhataja Mäos ja Tamsalus, hiljem Viljandimaal Saarepeedil. Ta oli entusiastlik muusikaharrastaja. Kõikjal, kus ta töötas, asutas puhkpilliorkestri ja kaasas neisse ka oma pojad Endli ja Valteri. Endel mängis löökpille.

 

Viljandi Maagümnaasiumis sai Endel viiuliõpetust Aleksander Jonasselt, kelle kuulsaim kasvandik oli viiulivirtuoos Evi Liivak.

 

1936. aastal astus Endel Kalam Tallinna konservatooriumi professor Johannes Paulseni klassi. Peagi vahetas ta viiuli vioola vastu. Kalami kui orkestrandi karjäär algas 1938. aastal vioolal Riigi Ringhäälingu orkestris, mida juhatas Olav Roots. Dirigeerimishuvi viis ta Rootsi dirigeerimisklassi ja 1943. aastal tuli dirigendidebüüt – ringhäälingu ja Estonia teatri ühendorkestri juhatamine.

 

1943. aasta suvel avanes võimalus sõita Austriasse Salzburgi ja täiendada end koos Olav Rootsi ja õpingukaaslase Roman Toiga orkestridirigeerimises kuulsa dirigendi Clemens Kraussi juures. Stipendiumid hankis Saksa okupatsioonivõimudelt Roots. Õppereis sai teoks tänu ringhäälingu referendi Eduard Meyer-Goldenstädti ja ringhäälingu muusikaosakonna juhataja Helmut Wirthi hoolivale suhtumisele eesti muusikasse.

 

Landessender Reval’i lõpp

 

1944. aasta augustis evakueeriti suur osa Tallinna raadiojaamast Saksamaale, orkester aga tegutses Tallinnas veel poole septembrini. 12. septembril oldi otse-eetris ja 17. septembril, viis päeva enne Nõukogude armee saabumist, toimus viimane esinemine.

 

Kahekümneliikmelisse Saksamaale lahkuvasse muusikute gruppi kuulus ka Kalam. Laev, millega teele asuti, sai vene lennuki pommitabamusest vigastada. Olles tugevas kreenis, jõudis see siiski Danzigisse. Edasi suunduti lõuna poole, Toruńi linna, kuhu oli Tallinnast evakueeritud ringhääling. Seal anti eetrisse eestikeelseid saateid 1945. aasta aprillini. Eesti programmi juhiks oli Tallinna konservatooriumis kompositsiooni õppinud Herman Malvet. Muusikud pärinesid Tallinna ja Tartu orkestrist ning Estonia ja Vanemuise teatrist. Endel Kalam oli trupis koos pianistist abikaasa Erikaga ja tema ülesanne oli organiseerida instrumentaliste otsesaadetesse koos lauljatega.

 

Toruńis vangistati Kalam Tallinna raadiost (siis juba nõukogude raadio) Tiit Kuusiku ja Elsa Avessoni esinemise kuulamise pärast. Rindeseaduse kohaselt oli keelatud raadiojaama kuulamine karistatav mahalaskmisega! Imelise pääsemise taga olid olnud sakslastest Landessender Reval’i ülemused.

 

Rinde lähenedes ringhäälingu grupp lagunes ja osa muusikuid liikus edasi lääne poole Lübeckisse.

 

“Kalami trupp” Lübeckis ja Blombergis

 

Endel Kalam moodustas vahetult pärast sõja lõppu muusikute grupi nimega “Eesti kunstnikud Lübeckis”, asjaosaliste jaoks “Kalami trupp”. Trupiga liitus teisigi eesti muusikutest põgenikke. Nüüd sai Kalam rakendada oma organisaatorivõimeid. 1945. aasta mai lõpul toimus kaks esimest kirikukontserti Lübeckis ja 10. juunil Lübecki põgenikelaagri avamise suuremahuline kontsert.

 

Algul esineti kaasmaalastele, peagi laienesid kontserdid kohalikele elanikele ja okupatsioonivägedele. Korraldati Balti rahvaste ühiskontserte.

 

Lübecki trupi kontserttegevus kestis 1946. aasta sügiseni. Sinna kuulusid lauljad Naan Põld, Lydia Aadre, Irma Kalvet, Elena ja Jaan Villard ning Leo Raudsepp, pianistid Karin Prii, Lea Lesta ja Erika Kalam, viiuldaja Carmen Prii, laulja ja helilooja Paul Tammeveski, meeskvartett Heli 4 ja naiskvartett. Erilist edu saavutas Carmen Prii, keda saatsid sümfooniakontsertidel üle Saksamaa lausa ülistavad arvustused.

 

Peagi kolis trupp Detmoldi lähedasse väikelinna Blombergi. Kalam jäi siingi liidriks.

 

Blombergis kujunes Balti riikide põgenike Balti Kunstnike Keskus. Selle tegevust koordineeris põgenike organisatsiooni UNRRA Briti kontrollkomisjon. Keskus ühendas 70 Baltimaade tunnustatud muusika- ja teatriinimest. Lätlaste juht oli helilooja Jānis Mediņš, leedulastel helilooja Vladas Jakubenas, eestlastel Endel Kalam.

 

Eestlaste trupp andis sadu kontserte kohapeal ja ümbruskonnas, teistes põgenikelaagrites, Hamburgi ja Kölni raadiokavades. BBC ja Inglise sõjaväe raadiojaamadele lindistati arvukalt eesti heliloomingut. Läti ja leedu kolleegidega toimus palju ühisesinemisi.

 

Kalam juhatas ka sümfooniakontserte. Kaks olulisemat olid Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert Eesti Rahvusteatri asukohas Oldenburgis 1946. aastal ja Loode-Saksa filharmoonia orkestriga EV aastapäeva kontsert Detmoldis 1948. aastal, kavas juba mujal laineid löönud Eduard Tubina 5. sümfoonia.

 

1950. aastaks oli enamik laagreid likvideeritud. Eesti põgenikud pudenesid laiali üle maailma, enamasti USAsse ja Kanadasse. Igaüks pidi leidma endale protežee, kes võttis varalise vastutuse põgeniku perekonna eest. Kalami perele andis garantii eesti kontrabassikunstnik Ludvig Juht, kes oli USAs elanud aastast 1934. Nii sai Kalami kolmeliikmelise pere (kuhu oli sündinud poeg Tõnu) elukohaks Bostoni linn USA idarannikul, kus asuti elama Ludvig Juhiga samasse majja.

 

Mitmekülgne tegevus USAs

 

Uus algus USAs oli raske. Kalamil tuli olla aednik, autojuht, teener, laotöötaja... Fakt, et Kalam osales Salzburgis Clemens Kraussi kursustel, avas tee enesetäiendamiseks 1953. aastal Bostoni orkestri suvekursustel Leonard Bernsteini käe all. Vioolamängu täiustas Kalam sama orkestri vioolakunstniku Joseph de Pasquale’i juures. Tihedat sidet Bostoni orkestriga aitas kindlustada seegi, et Ludvig Juht oli selle orkestrant.

 

Üsna ootamatult algas pingeline tegevmuusiku elu: osalemine Bostoni keelpillikvartetis, Roman Totenbergi ansamblis, Chicago Little Symphonys, Balti keelpillikvartetis, Bostoni ooperiorkestris (juhatas Nicolai Gedda osalusega Verdi “Traviatat”), Bostoni Balletis, esplanaadiorkestris Boston Pops, Händel & Haydn Society orkestris, Puerto Rico Symphonys jne.

 

 

Kalami lemmiktegevuseks oli kontsertide korraldamine ja nii kutsuti teda tihti neid organiseerivate ühingute juhatusse. Näiteks Bostoni Balti-Ameerika Ühingu esimehena korraldas ta suure populaarsuse saanud Balti kontsertide seeria.

 

Eriti südamelähedaseks kujunes tegevus 1968. aastal enda asutatud New Englandi kammerorkestri dirigendina ja osalemine Marlboro iga-aastastel muusikapidustustel, algul festivali orkestris, siis kammermuusika grupis (mille koosseisus oli elu üks tippsündmusi – kontserdireis Itaaliasse, Kreekasse, Šveitsi ja Iisraeli) ning lõpuks inspireeriv, suurt loomingulist fantaasiat vajav töö festivali programmidirektorina.

 

Marlboro festivalil hakkas aktiivselt osalema ka Kalami poeg Tõnu, algul assistendina, siis dirigendi ja pianistina.

 

Energiat jätkus Kalamil veel pedagoogitööks Bostoni ülikooli vioola- ja kammermuusika õppejõuna ja tegevuseks muusikapublitsistina. Kokku on teada ligi 500 artiklit, mis ilmusid eesti pagulasväljaannetes. Ainuüksi nende põhjal saab avara pildi eesti pagulasmuusika sündmustest ja arengust.

 

Ludvig Juhti muusikafondi juht ja viimane esinemine

 

Ludvig Juhi surmapäeval, 20. jaanuaril 1957 asutati New Yorgi Eesti Helikunsti Keskuse juurde Juhti-nimeline Muusikafond ja Kalam sai selle esimeheks, kelleks jäi kahekümne kolmeks aastaks. 1983. aasta Eesti Kultuurifondi kultuuriauhind anti Kalamile just selle juhtimise eest. Fondi ülesanded olid keerukad. Ees seisis eesti muusikute kontsertide korraldamine, eesti nootide väljaandmine ja salvestused. Kalamile tegi asja keerukamaks see, et ta pidi New Yorgi ühe osakonna tööd tegema Bostonis.

 

 

1959. aastal algatati noortele mõeldud klaveripalade tellimised eesti pagulasheliloojatelt. Laekus ligi 40 pala ja neist ilmus kolm kogumikku: Tubina “Süit eesti karjaseviisidest”, Aaviku “Seitse pala klaverile” ja kogumik viie autori lugudega (Udo Kasemets, Kaljo Raid, Avo Sõmer, Lembit Avesson, Diana Krull).

 

11. detsembril 1985 saabus väsimatu eesti muusika eestvõitleja Endel Kalami dramaatilis-heroiline lahkumine. Juta Kurmani järelehüüdest ajalehes Vaba Maa: “E. Kalam langes kontserdilaval, oma tööpostil, taktikepp käes. [---] Haydni sümfoonia allegro juures hakkasid dirigendi jalad ootamatult vajuma. [---] Orkestrit “maha lüües” ja viimse jõuga puldist kinni haarates varises ta laval kokku.”

 

Kalami Viljandi Maagümnaasiumi kaaslane Edmund Valtman-Vallot avaldas samas lehes Kalami mälestuseks luuletuse “Tardunud paus”, mille viimane salm on selline:

 

Äkki – väsis süda, peatus löök.

Tekkis ootamatu paus...

 

Jäi õhku tardunud paus.

Käsi rütmihoos tõusis... siis vajus...

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload