18 lööki kolmandas oktaavis – see on pelgalt kirss tordil


Suurvormi ettekandmine on pidupäev igale harrastuskoorile. Nii ulatusliku teose õppimine nõuab suurt pingutust ja kannatlikkust ning kui lõpuks see realiseerida, on tuju mõistagi hea. On arusaadav, et tihti valitakse harrastuskoorile õppimiseks mõni Schuberti, Vivaldi või Mozarti teos, sest nii suurte heliloojate teoseid on eriti uhke ette kanda. Samas, kui mitte meie, siis kes veel esitaks eesti muusikat. Siinsed koorimuusika suurvormid on enamjaolt harrastajatele liiga rasked: uuemad neist on tihti kirjutatud mõne väga võimeka koori tellimusel, vanemad, näiteks Juhan Jürme, Johannes Hiobi ja Enn Võrgu omad, ehmatavad aga tihti juba oma paljuhäälsusega. On siiski erandeid, nagu näiteks Urmas Sisaski “Eesti missa” või Roman Toi “Te Deum”, mis on väga lauljasõbralikud ja leidnud koha mitmete kirikukooride püsirepertuaaris. Helilooja 120. sünniaastapäeva lävel tahan siinkohal tutvustada veel ühte pärli, mida siiani kahjuks vähe teatakse.


Alfred Karindi (1901–1969) kantaat “Oh kuidas pean Su nime kiitma” on valminud 1937. aastal ning pühendatud Kaarli koguduse umbes 40-liikmelisele koorile, mida ta sel ajal juhatas. Esituskoosseis on kontserdikorraldaja jaoks pigem taskukohane – koor, orel ja sopranisolist. Teos on üheosaline, kuid eriilmeliste lõikudega ning selle ettekanne kestab kümmekond minutit. Tekst pärineb noorelt Anna Haavalt, kelle panus ka eesti vaimulikku luulesse on olnud märkimisväärne. Tema on kirjutanud näiteks luuletused “Läbi vaikse õhturahu”, millest sai Ester Mägi “Dona nobis pacemi” tekst, ning “Mu südames on pühapäev” ja “Mind oled, Issand, armastanud”, mille viisistusi on laulnud paljud kirikukoorid.


Kantaadi kirjutamise hetkeks oli Karindi organistitöö kõrvalt juhatanud juba üheksat koori, kusjuures enda sõnade kohaselt polnud tal nendega kunagi õnne – alati pidi ta tegema palju musta tööd, et koor üldse jalad alla saaks. Seetõttu võib arvata, et koori kui instrumenti tundis ta hästi. Tõesti, ka selles kantaadis on partiid lauljale pigem mugavad ja loogilised ning vähetähtis pole seegi, et orelisaade lauljaid pidevalt toetab. Koor on valdavalt neljahäälne ning jagunemisi on pigem naishäältes. Teose keskele jääb küll üks 4-häälne naiskoorilõik, kuid see pole eriti keeruline.


Anna Haava tekst on selgelt tänupalve, kus autor on tänulik, et ka kõige suuremates muredes, kus lootus kõige väiksem, on palved leidnud siiski vastuse (“Veel suutsin vaevalt seda loota ja suures mures uskuda ... et minu palved palavad Su trooni ette tõusevad”). Suuremalt jaolt on tekst ülev ja rõõmurikas (“Su nõu, Su imesaatmine, kõik selgeks õnneks minule”), nagu on ka Miina Härma laul samale tekstile. Kuid Karindi variandis on palve pigem isiklik, muusika on valdavalt jutustava karakteriga ning suurt rõõmu asendab helge kergendus. Ka kulminatsioonid, välja arvatud võimas lõpp, on helged ja avarad.

Teose suurim väärtus on selle harmoonia. Karindi harmooniad on tohutult põnevad, värvikad ja ootamatud ning isegi lihtsatesse koraaliseadetesse peidab ta teinekord mõne mahlaka ja isegi džässiliku akordi. värvikaid akorde on selleski kantaadis hulgaliselt, kuid kõik jääb selgelt maitsekuse piiridesse. Tema harmooniale on iseloomulik ka see, et heakõlalisele akordile järgneb teine samalaadne kooskõla, mis aga ei tohiks loogika ja reeglite järgi seal üldse olla. Tulemus on ühtaegu ilus ja huvitav, aga koorilaulja jaoks siiski uskumatult loomulik. Veel üheks omapäraks on lõputud ja kaugetesse helistikesse viivad kaldumised, mis antud juhul leiavad õnneks aset oreli vahetaktide ajal ega nõua koorilauljatelt peamurdmist. Alfred Karindit mäletatakse hea improviseerijana, kelle mängu tundsid koguduseliikmed ära ka siis, kui ta põlu all olles käis Kaarli kirikus salaja mängimas. Need helistike vahel rändamised on siin vaid tõestuseks.


Teose teine suur väärtus on selle monumentaalne lõpukulminatsioon, mis on ühtlasi ainus lõik, kus solist laulab koos kooriga. Kui senimaani on kantaat olnud pigem sissepoole emotsionaalne, siis nüüd, tekstil “Et Issand, Sinu imetöö saaks kuulutatud kõigile”, vastandub kõik eelnevale. Kogu kulminatsioon möödub paksude akordide saatel, mille jooksul kaldutakse nelja väga kaugesse helistikku (B-duur, As-duur, Des-duur, A-duur), enne kui jõutakse tagasi alghelistikku, C-duuri. Kulminatsioonile lisab jõudu organisti väga liikuv pedaalipartii ning kirsiks tordil sopranisolisti tohutult keeruline 18-löögiline (!) 3. oktaavi (!) C-noot.


Kes võiks seda kantaati laulda? Tunamullu kandis selle ette Tallinna toomkoguduse ja Viimsi koguduse ühendkoor, aasta varem Kaarli kiriku kontsertkoor, enne seda Karindi-nimeline segakoor. Järelikult pole kantaadi ettekandmiseks vaja tippkollektiivi, kuigi oleks väga tore, kui ka mõni selline teose avastaks. Kindlasti võiks helitöö huvitada mitte ainult paremaid kirikukoore, vaid ka kõiki teisi koore, kellel hammas teosele peale hakkab. Kirikukooride vastu räägib küll see, et kantaati on keeruline sobitada jumalateenistuse liturgiasse, kuid kontserdikavasse sobib see väga hästi. Vaatamata vaid 10-minutisele kestusele mõjub teos ulatusliku suurvormina.


Koor ise ei pea olema suur, kuigi koori suurus mõjutab organisti registritevalikut lõpukulminatsioonis. Tingimata ei ole vajalik ka lauljate noodistlugemisoskus, sest partiid on loogilised ja jäävad hästi meelde. Naislauljatelt nõuab teos üsna suurt hääleulatust ning nad ei tohi peljata ka jagunemisi. Kindlasti tuleb leida oskaja organist – viimastel esitustel on seda rolli täitnud Kersti Petermann ja Piret Aidulo –, samal ajal kui instrumendile see liiga suuri nõudmisi ei sea (2018. aastal kõlas teos muuhulgas Iisaku ja Torma kiriku orelitel). Ning kui terve kantaat käib tõesti üle jõu, siis tasub ette võtta mõni Karindi vähemalt sama värvika harmooniaga miniatuur, näiteks “Jeesus, meie Lunastaja” või “Jõululaps”, sest Alfred Karindi on tõesti üks “unarul aare”.

16 views