top of page

Ääremaa tõmbetuules



Stravinski ooper-oratoorium "Oedipus Rex". Oidipuse rollis Mati Turi, Iokaste rollis Tuuri Dede. FOTO ILJA SMIRNOV

Looduslikul ja kultuurilisel geograafial on midagi ühist. Tektooniliste kihistuste või rõhkkondade aktiivsus avaldub just piirialadel, seal, kus üks tektooniline kihistus või rõhkkond teisega kokku puutub. Ka kultuurigeograafiline dünaamika toob esile sarnase fenomeni: mingi kultuurilise areaali äärealad on võrreldes sisemaaga “seismiliselt” aktiivsemad, kultuuri avaldusvormid metsikumad. Seda ei peaks võtma tingimata puudusena. Sageli genereerib kultuuriline perifeeria oma ebastabiilsuses värskeid ideid, mis on “toiduks” etableerunud keskusele. Viimane funktsioneerib sageli gravitatsioonilise keskpunktina, mille peamiseks ülesandeks ongi ligi tõmmata ja absorbeerida uut ja ebatavalist.


Eesti kontekstis on sedalaadi kultuuriliselt taltsutamata piirkonnaks Narva. Hoolimata umbes kolmekümnest aastast, mis lahutab tänast päeva Eesti taasiseseisvumisest, pole Narvast veel täielikult saanud eesti kultuurilise vereringe loomulikku osa. Seda muidugi tunnetuslikult, sest vormiliselt ja institutsionaalselt ei toimi Narva kultuurielu võrreldes ülejäänud Eestiga kuidagi erinevalt. Narva kui Eesti kultuuri tuuline perifeeria kipub eriti aredalt avalduma elitaarsete ürituste puhul. Võibolla sellepärast, et elitaarne kui iseäranis kultiveeritu eeldab kosumiseks stabiilsust. Samuti eeldab see piisavate ja püsivate ressursside olemasolu, sest elitaarne on ühtlasi spetsiifiline ning reeglina saavad sedalaadi üritused piisava ühiskondliku tähelepanu alles siis, kui kultuurilised baasvajadused on rahuldatud.

Teisisõnu öeldes pole elitaarne äärealal küll võimatu, kuid kultuurilise “ilmastikunähtusena” on see anomaalia. Kuna äärealal puudub sellist nähtust loomulikult koos hoidev gravitatsiooniline kese, siis laguneb nähtus kohe, kui sellesse suunatud välise energia voog lakkab. Teisisõnu eeldab elitaarsete avaldusvormide kooshoidmine äärealal pideva ja märkimisväärse jõu panustamist, mis peab oma aktiivsuselt ületama perifeeria loomuliku destruktiivse “tuulisuse”.

Julia Savitskaja Narva ooperipäevade peakorraldajana on suutnud seda teha juba mitu aastat. Ürituse mastaapsust ja pretensioonikust arvestades on tegemist omamoodi imega. Narvas tuleb sellise festivali korraldamisel alustada peaaegu nullist ja seda pea kõigis aspektides. See ei tähenda, et Narvas puuduksid muusikatraditsioonid. Pigem puudub laiem ühiskondlik kontekst, kuhu sellist üritust loomulikult paigutada. Ülesanne meenutab natuke taliolümpia korraldamist subtroopikas (Venemaa korraldatud Sotši taliolümpia sellest muidugi kaugele ei jäänud), mille puhul tuleb kõige muu kõrval kaaluda ka lume tootmist või selle sissevedu kusagilt kaugemalt.


Esmalt tuleb veenda artiste ja institutsioone, et Narva ja selle ooperifestival on esinemispaiga ja -sündmusena kaalumist väärt. Ooperitraditsioonide puudumise ja nappide rahaliste vahendite tõttu põhineb veenmine ilmselt suuresti isiklikul karismal. Esinemispaigaga on lood mõnevõrra paremad: Kreenholm sobib üldisesse trendi, mille puhul vanad tehasehooned võetakse taas kasutusele kultuuriürituste paikadena. Kuid välilava ja ülejäänud festivali teenindav infrastruktuur nõuab ikkagi märkimisväärsel hulgal materiaalseid ressursse. Päris suureks probleemiks on publik, sest kohalikest ei moodustu festivali äramajandamise seisukohalt kriitilist massi, kellel oleks harjumus sedalaadi üritusi külastada. See tähendab, et publiku otsimisel tuleb vaadata Narvast ja Ida-Virumaast kaugemale. Kuigi Eesti kultuuripublik on hakanud Narvat võimaliku sihtkohana aina rohkem arvestama, pole töö selles suunas kindlasti veel lõppenud. Ja lõpuks – kuna festival toimub sügise alguses, on üritus võrreldes teiste südasuviste välifestivalidega ilma osas oluliselt tundlikum.


Ja kõigest hoolimata on festival siiski juba mitu aastat toimunud ning andnud põhjust rääkida õnnestumistest. Programm on soliidne: viimasele festivalile oli kutsutud rahvusballett ning esietendus Jevgeni Gribi ja Jack Trayleni lühiballett “Flesh”. Samuti tuli festival välja omaproduktsiooniga, lavale toodi Igor Stravinski ooper-oratoorium “Oedipus Rex”; lisaks ooperigala, Tšaikovski “Jevgeni Onegini” etendus noortelt artistidelt ning Tõnis Mägi uue plaadi “Romanss” esitluskontsert. Ka publikut oli rõõmustavalt palju ning vastuvõtt üle keskmise entusiastlik ja soe. Etenduste kunstiline tase küll varieerus, kuid sisaldas piisavalt kirkaid ja meeldejäävaid hetki, et garanteerida positiivne üldmulje.


Küll tuleks aga küsida, mis hinnaga see kõik teostus. Savitskaja on kahtlemata ülivõimekas – jättes kõrvale festivali ettevalmistusega seotud tohutu tööhulga, täitis ta ka veel festivali käigus arvukalt ülesandeid – käis laval artiste tänamas, tegeles üles kerkinud tehniliste probleemidega, leidis piisavalt aega esindusfunktsioonide jaoks ja suhtles aktiivselt kutsutud külalistega –, kuid ühel hetkel hakkab ühe inimese õlgadel lasuv ebainimlik koormus paratamatult kvaliteeti mõjutama. Savitskaja on suutnud saada festivalile suurepäraseid muusikuid, kuid pole kindel, kas need on valmis esinema ka järgmistel aastatel. Küsimus pole mitte niivõrd materiaalsetes vahendites, kuivõrd usaldusväärse renomee loomises. Artist peaks tundma, et Narvas saab ta end teostada parimal võimalikul viisil. Eelkõige tähendab see korraldajate veelgi suuremat tähelepanu kunstilisele kvaliteedile, st eelkõige sobivate tingimuste loomist. See ei ole valdkond, mis oleks probleemideta korraldatav mõne üksiku õhinapõhise fanaatiku poolt.


Mõneti peegeldab sellist 1990-ndatele omast põlve otsas tegemist festivali buklett, mis ei anna vähemalgi määral tunnistust läbimõeldud turundusest või festivali visuaalsest identiteedist. Bukletis sisalduv teave oli minimaalne, võrreldav ehk ooperi kava vahele lisatava osatäitjate lehel ära toodava infoga. Ei mingeid tervitussõnu ega tagasivaadet sündmuse ajaloole. Või siiski, teksti, mida tervitussõnadena tõlgendada, küll oli, aga bukleti tagakaanel(?)! Puudusid lavastuste sisu kokkuvõtted ja artistide tutvustused. Kohati oli info ka eksitav: näiteks “Jevgeni Onegini” puhul oli esitajaks märgitud külalisooper Leedust, mis võis lugejale jätta mulje, et Narva on tulnud mõni Leedu professionaalne muusikateater, kuigi tegelikult esitasid ooperi koos Narva Linnaorkestriga Leedu päritolu artistid (kelle tasemes ei olnud küll põhjust kuidagi kahelda). Bukleti olematust graafilisest disainist ma parem ei räägi.


Samas ei tahaks puuduste üle norida, sest sellist festivali on Narval väga vaja. Ja on vaja ka eestlastel, kellele Narva külastamine kultuurilistel eesmärkidel võiks olla loomulik ja regulaarne tegevus. Savitskaja kahtlemata jätkab, kuid festivali korraldamine muutub iga aastaga aina raskemaks, osalt juba mainitud festivali mõnevõrra metsiku renomee tõttu. Savitskaja on suutnud festivali käivitada tingimustes, kus keegi mujal ei hakkaks asja peale mõtlemagi, kuid nüüd tuleks talle appi tulla. Teatavaid märke riigipoolse kohaloleku suurendamisest siiski juba on – festivali avas kultuuriminister, näidates sellega, et vormiliselt seisab Eesti selle ürituse taga; kultuuriministeerium ja kultuurkapital on festivali ka toetanud.

Aga need on esimesed sammud. Narva ja selle ooperipäevad peaksid muutuma eesti kultuuriliseks “sisemaaks“, nagu see on juhtunud paljude teiste väljaspool keskusi toimuvate festivalidega. Seda enam, et potentsiaali Narva ooperipäevadel on. Kuuldavasti on tulevastele ooperipäevadele oodata ka muusikateatri algupärandeid ja sellise sammuga pürib Savitskaja juba vastava valdkonna raskekaallaste hulka. Märk on maha pandud ning selleks, et revolutsioon ei hakkaks õgima oma lapsi ning ei tühistaks selle kaudu lõpuks iseennast, tuleb nüüdsest enam keskenduda pikemale perspektiivile ning anda selle kaudu võimalus festivalil kunstiliselt küpseda.

Kommentare


bottom of page