Idee saun ehitada tuli üsna äkki, aga eellugu polnud üldse saunaga seotud.
Maadlesin sel ajal (25 aastat tagasi) omandireformi tõttu korteriprobleemidega, olin just saanud positiivse kohtuotsuse ja kavatsesin alustada ammu planeeritud remondiga. Sõprade soovitusel ootasin sellega, kuni paberimajandus korda ja korter minu nimele saaks (sellega läkski veel kaks aastat). Aga pealehakkamine pingutuseks ja valmidus ehitusstressiks olid olemas.
Samal ajal oli maakodus suvemaja puitterrassi põrand nii läbi, et ei kannatanud väljavahetamisega viivitada. Lootsime sellega oma pere jõududega hakkama saada – Tammo (Sumera, Kersti poeg – Toim.) koos sõbraga lammutasid vana põranda ära, aga siis selgus, et selle laagid olid samuti pehkinud, nii et vajasid asendamist. Sellega me enam ise hakkama ei saanud. Meil vedas, et mu õemees Ivar, meistrimees, kes oskab ehituses kõike, sattus juhuslikult meie maakodusse külla ja oli nõus minu härda palumise peale appi tulema terrassi põrandalaake paigaldama.
Nädalalõpuga said põrandatalad paigale ja õigeks rihitud, edasi tegime juba ise. Aga õhtud möödusid muidugi suviselt lõõgastudes, mõnusate vestluste ja veiniga. Mingil hetkel tuli jutuks, et oleks tore sauna minna, juba Lepo (Sumera) ja tema ema olid maale sauna soovinud. Ja vaat siis läks kuidagi juhuslikult ärplemiseks ja Ivar teatas suureliselt, et tema võiks kümne päevaga sauna karkassi (seinad-põrand-katus) püsti panna. Nali muidugi!
Aga teisel õhtul hakkasin ääri-veeri täpsemalt pärima, kui palju ja millist materjali läheb, mis see maksab, ja kas ta tõesti tuleks kümneks päevaks oma kodust ära (ta elab maal, kus on endalgi suvel palju tööd). Leidsin mingid ruudulised lehed ja pliiatsijupi ning hakkasin kiiruga üles märkima Ivari seletusi – püstakute mõõdud peaksid olema niisugused, alusvöö (vundamendi pealne tala, mille külge kinnitatakse nii põrand kui püstised postid), talade, sarikate jne mõõdud naasugused. Ligikaudse joonise põhjal tegime arvestuse, kui palju materjali vaja oleks. Nii venisid õhtused jutud poole hommikuni. Ja siis hakkas juba põnev! Tekkis mingi hasart, et ehk ongi mõte teostatav!
Kui Ivariga oli kokku lepitud, et ta tõesti ongi valmis umbes kuu aja pärast tulema sauna ehitama ja meil peab olema ette valmistatud null-tsükkel (st vundament) ja varutud materjalid, siis oligi asi otsustatud. Täielik avantüür!
Kuu aega lugesin aina ehitusalaseid raamatuid, rääkisin kõikvõimalike inimestega, palusin tuttavatel näidata oma saunu. Sõitsin mööda ehituspoode, võrdlesin hindu jne. Teatavasti sel ajal, 25 aastat tagasi, polnud netipoode ega mingeid katalooge, mobiiltelefonidki olid pigem haruldused, seega kogu eeltöö tuli teha ise mööda poode sõites ja vaadates, mida mis poes leidub. Naabritelt olin nõusoleku juba saanud. Vallavalitsusest ehitusloa saamine osutus ootamatult lihtsaks – kuna järgmisest aastast väikese ehitise puhul luba ei nõutudki, teatasin, et ehitan siiski sel suvel sauna valmis ja mängime, et nad seda ei tea.
Tundus ainuvõimalik, et uus ehitis peab jäljendama ja asendama olemasolevat kuuri – lisaks saunale pidi uues hoones olema lukustatav jalgratta- ja aiatööriistade ruum ning sõrestikseinaga avatud puukuur. Nn majaplaan sai visandatud samuti ruudulisele paberile, arvestusega neli ruutu meeter. Leili-, pesu- ja riietusruumi suurus käiski ligikaudselt ruutude järgi. Kaminaga puhkeruum pidi tulema suhteliselt ruumikam, sest peab ju olema võimalus teha sõpradega saunaõhtuid (st pidu pidada!). Aknad ja välisviimistlus pidid tulema sarnased suvemajale, et veidigi ühtset stiili hoida. Katuse pikenduse idee lahtise varjualusena tuli Ivarilt alles ehituse käigus. Seejuures pidi piirduma minimaalsete mõõtudega, sest ümbruskonna majad on kõik pisikesed ja sulanduvad kenasti metsa sisse. Ka rahakott polnud just suur.
Tuli aeg reaalselt tegutsema hakata. Valitud paik oli meie krundi kõige ilusama sambla ja rohukattega koht, muidu ju kõikjal liiv. Kuidagi julm tundus labidas maasse lüüa ja seda vähest lopsakust rikkuda. Aga valikut polnud, kõrval oleva elektriliini alla ei tohtinud ehitada. Proovisin mättad eemaldada nii, et neid saaks kuhugi ümber tõsta, et mitte loobuda sellest vähesest taimestikust, mis liivapinnal kasvab. Siin asus appi pere – Kadri-Ann tuli maale ja avastas algul hämmastusega, et “ema on hulluks läinud, tahab sauna ehitada”, aga lõi siis käed külge. Koos tütardega kaevasime ehitusaluse maapinna kuni puutumatu liivani puhtaks. Ühine töö aitas mul viimastest kõhklustest üle saada. Vundamendi asemel kasutasime tuhaplokke, mis tundus lihtsam ja kiirem variant. Tammo pidi korduvalt sõitma Keila ehituspoe vahet, et neid järjekordselt juurde osta, sest ma ei olnud õigesti planeerinud.
Ivari saabudes polnud lubatud eeltöö ehk vundament veel valmis. Me ei osanud seda sirgeks ja loodi rihtida, pealekauba ei suutnud ma üles leida meie loodi! Aga nõukaajast tulnud inimesed on nutikad, nuputatakse välja, kuidas olukorda lahendada. Elukogenud Ivar ühendas kaks äralõigatud põhjaga plastpudelit pika kummivooliku abil, täitis veega ja valmistas nii loodi ise – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Küll aga oli lubatud kümnest päevast üks juba kulutatud.
Piinlik teema on tööriistad. Tänase pilguga vaadates on loomulik, et mingi töö tegemiseks tuleb muretseda vastavad töövahendid. Meil aga oli kodus olemas vaid elementaarne valik nõukaaegsed riistu. Sel ajal uskusin, et ega meie perest niikuinii keegi eales remondi või ehitusega tegelema hakka, sestap on mõttetu uusi asju osta, sauna saab ehk veel kuidagi vanadega ehitatud. Oehh!! Milline hoolimatus ja lühinägelikkus! Vaesed Ivar ja minu vend Peeter, kes ka appi tuli, pidid nendega ränka vaeva nägema. Ja kuidas ma eksisin! Nüüd on kõik kolm last kõvad puutöö ja remondi tegijad korraliku riistapargiga. Muidugi võimalused on ka tänapäeval teised.
Mina ja pere olime ka pidevalt ehitusel tööl, väljaarvatud söögitegemise aeg. Kui karkass püsti, sai hakata paigaldama tuuletõket, soojustust ja lõpuks ka voodrilaudu. Pea iga päev tuli järjekordselt käia ehituspoes millegi järel, mida ei olnud taibanud varem varuda.
Omaette probleem oli kamina ja keriseahjuga. Tahtsin, et neist moodustuks üks süsteem, kaminale ka soemüür ning keriseahjuga ühine lõõr ja korsten. Samuti et soe vesi tuleks läbi keriseahju torude, siis ei pea eraldi soojendama. Sellised ahjud olid müügil, aga paraku ilma veepaagita, poest seda ei saanud. Käisin siis sadama kandis maad kuulamas, kas keegi keevitaks mulle paagi – sadama inimeste hulgas ikka leidus igat sorti tööde oskajaid. Saingi paagi. Kamina ehitamisega vedas tohutult, et leidsin tuttavate soovituse peale ülitoreda pottsepa. Ventilatsiooniks ja õhutamiseks tuli leiliruumi põrandale ahju kõrvale ja lae alla jätta avad õhu juurdevooluks. Peeter tegi üliarmsa luugikese leiliruumi seina sisse sooja õhu suunamiseks puhketuppa, mida sai ka vastupidises suunas kasutada – puhketoast leiliruumi õlleklaasi ulatamiseks – ülimalt praktiline! Ruumi vähesuse tõttu planeerisin leiliruumi nii, et saunalava alune ruum oleks kasutatav kapina-panipaigana, juurdepääsuga toa poolt.
Akendega jäin omajagu hätta. Udune ettekujutus mõõtudest oli mul olemas, eriti laiusest, kuna need pidid mahtuma juba paika pandud püstakute vahele. Kõrguse aga tahtsin kooskõlla viia olemasoleva suvemaja akendega. Olin juba aknameistri ooteruumis ja püüdsin ikka veel arvutada seda õiget suhet, aga lõpuks avastasin, et ma ei oska protsente arvutada, 6. klassi matemaatika käis üle jõu! Läks siis nii umbes. Lisaks küsiti andmeid, millele ma polnud mõelnud: kas aknad käivad lahti ülevalt või alt; sisse- või väljapoole; ühe raamiga klaaspakett või kahe raamiga ühe klaasiga? Pidin tegema välkotsused ja, nagu kiirustades juhtub, ei valinud just parimat lahendust. Paigaldamisel tegime veel selle vea, et aknad olid lahti, kui ehitusvahtu suruti seinaposti ja aknalengi vahele, mille tulemusel oli surve raamidele liiga suur ja aknad ei käinud korralikult ei kinni ega lahti; aastate jooksul tuli korduvalt raame õhemaks lihvida, et saaks aknaid avada.
Need kümme päeva (ja tõesti ainult kümme) möödusid väga töiselt, aga ka lõbusalt. Leppisime kokku, et minu poolt on söögid, hommikune ja õhtune suplus meres, õhtune seltsielu terrassil (eks naabrid tulid uudistama ja juttu puhuma) ja kastiga õlut. Muidugi rahaline tasu ka. Aga õllega kostitamine jäi pärast teist päeva ära, sest olid kuumad ilmad ja õlut läks nagu kerisele, kastitäis päevas! Tekkis ka mingi režiim – tööle hakkame hommikul kell 9, hommikusöök pool 9, kes tahab randa minna, siis enne sööki. Muidu läheb jorutamiseks, nagu juhtus esimesel päeval. Ehituse lõpliku valmimiseni läks muidugi palju rohkem aega. Sise- ja välisviimistlus said tehtud oma jõududega, laste toel ja abil. Siiski käis ka Peeter veel korduvalt abiks viimaseid töid lõpetamas. Esimene saunaskäik oli oktoobri lõpus.
Ja nii kooruski naljaga õhku visatud mõttest lõpuks välja saun. Ära tegime!
