Vox Clamantis alustas enam kui kakskümmend aastat tagasi vaid meestest koosneva ja esmalt ainult gregoriaani koraalile keskenduva kollektiivina, kuid on kujunenenud tänaseks väga mitmekesise repertuaariga segakoosseisuks. Ehk on õigem Vox Clamantist nimetada juba lausa kammerkooriks? Sellelgi plaadil on lauljaid väikese koori jagu, neliteist. Ja sellisel juhul on tegemist selgelt parima Eesti kammerkooriga. Käesolev plaat on selle kindel kinnitus. Seda on ka jaanuaris Eesti kooriühingult saadud preemia 2018. aasta parima koorimuusikaplaadi eest.
Albumil vahelduvad gregoriaani koraalid ja samadele tekstidele loodud motetid Maurice Duruflé, Francis Poulenci ja Olivier Messiaeni sulest. Veidi langeb tervikpildist välja Guilliaume de Machaut’ vanas prantsuse keeles “Lai de Nostre Dame”, mille esitavad solistid, mitte terve koor. Muud esitatavad teosed on kooriliteratuurist hästi teada: Duruflé “Neli motetti gregoriaani teemadel”, Poulenci “Neli kannatusaja motetti” ja Messiaeni “O sacrum convivium”. Tegemist on väga kauni ja väärtusliku muusikaga väga heas esituses.
Vox Clamantise vokaalikäsitlus lähtub tuntavalt gregooriuse laulu voolavusest ja häälikute sidumisest. Lauljate ansamblitunnetus on esmaklassiline nagu ka häälematerjal. Ilmselt samuti lähtudes varajase muusika esteetikast pole Jaan-Eik Tulve tõlgenduses äärmuslikke kontraste ei strihhide ega dünaamika osas, ka seal, kus nooditekst seda eeldaks (näiteks Poulenci iseomase “kibemagusa” helikeelega teostes). Kui on forte, siis on see tasakaalukalt avarakõlaline. Piano värvid tulevad kaunimalt esile. Mõnigi paljuhäälne partituur, näiteks Poulenci “Tristis est anima mea”, on vokaaltehniliselt paras pähkel, kuid Vox Clamantis saab oivaliselt hakkama, kaotamata korrakski oma suurepärast balanssi ideaalselt sünkroonis fraseerides ja hääli kokku sulatades. Kogu plaat on kaunis ja kiiduväärne kuulamismaterjal.
